TUULTE TALLERMAA I–V Albert Uustulnd

Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa I", Kadmirell 2010, 388 lk.

Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa II", Kadmirell 2011, 438 lk.

Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa III : Lummav meri ; Rajud ei rauge", Kadmirell 2011, 414 lk.

Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa IV", Kadmirell 2012, 403 lk.

Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa V : Ohtlikud hoovused", Kadmirell 2012, 235 lk.

Albert Uustulndil (6. november 1925 – 9. august 1997) on 6. novembril sünniaastapäev.

Kirjandushuvi päris ta ilmselt oma emalt Kristiinelt. Juba viiendaks eluaastaks luges poiss perele soravalt ajalehte ette.

Kirju elusaatus viis ta Siberisse, naastes oli kõrghariduse saamine paras väljakutse.

Algul sai ta tuntuks komöödianäidenditega, siis tulid laulud ja romaanid ja raadiopublitsistika.

Kõik, mida Albert tegi, oli seotud merega.

Romaanid esitas ta romaanivõistlusele, kuna kartis, et oma nime all ta neid trükki saata poleks saanud. Kui aga romaanivõistluse tunnustus küljes, ehk õnnestub siis raamatuks vormida.

Romaan algab Eeva ja Taavi saabumisega Sarviku saarele, mis oli kohe Aruka külje all ja kus arvati Vanatühi ise valitsevat. Ränga tööga sai kivisest laiust kodune saar, kuhu sai isegi põllulapike rajatud ja lõpuks lausa viljapuud pandud ning uhke elumaja ehitatud. Nõnda sai Sarviku saarest Oldremaa.

Taavi ostis saare välja ja sai selle oma nimele, ometi tuli tal vaielda ja kohut käia, et võiks oma saare oma merest ka kala püüda.

Ränkraskeid päevi nähti selle nimel. Elus oli ka ilusaid hetki, mida teinekord alles siis märgata osati, kui need möödas olid.

Eeva ja Taavi järel said Oldre omanikeks nende poeg Jüri koos kaasa Annega. Nemad nägid omakorda näguripäevi võimude vahetuse ajal ja kaksikutest poegade sõjavintsutusi jälgides.

Nõukogude võim suutis Oldre elumaja maa pealt kaotada ja Sarvikule jälle saarel võimu kätte anda, kuid lõpuks naases Siberist üks Jüri poegadest ning elu sai edasi minna.

Kirjutatud on mõnusalt, saare huumorit ja keelt kasutades. Samas aitaks see raamat ajalooõpikuks. Algab tsaariajaga ja lõpeb kui nõukogudemaal on väheke vabamaid tuuli liikuma hakanud.

Kuidas külas omasid hoiti või vihatud naabrile "käru keerati" või lausa kurja tehti, kuidas mõni sai "ajalehepoisist miljonäriks" ja mõni mitte.

Palju sellest on ilmselt elust enesest võetud, palju tuginedes tolle aja ajalehesabadele. Tõde on kindlasti üksjagu ses loos.

Viis osa said loetud otsekui oleks tegu põnevusromaaniga. Mitte ei tihanud käest panna, sest tahaks ju teada, kuidas edasi...

Lõpp sai natuke lühidalt antud, kuid teada on, et see jäi autoril paraku viimistlemata, kuna tuli aeg merd ja raamatulehekülgi teispoolsuses kündma hakata.

Albert Uustulnd on teenimatult vähe tähelepanu saanud, sest tegu on tõeliselt hea raamatuga.

Marlin

PIMEDUSE PAITUS Koidu V.G. Ferreira

Koidu V. G. Ferreira „Pimeduse paitus“, Koitev 2025, 440 lk

Täna algas kevad, pimedad talvekuud said seljatatud ning Pimeduse ja Valguse maailma sarja esimene raamat „Pimeduse paitus“ sai loetud. See oli minu esimene kokkupuude Koidu Ferreira sulest ilmunud teosega. Olin domineerivast värvist, külmutatud südamest ja isegi vampiiriniitja sundpuhkusest teadlik, kuid üksi neist polnud mind seni tõmmanud. Ega ma täpselt ei teagi, miks ma just „Pimeduse“ lõpuks kätte võtsin – vist varjudesse peituva olendi (ani’eah, piiluge tagumise kaane siseküljele) pärast, keda oli minu lemmiktegelasena raamatus kahetsusväärselt vähe.

Raamat kirjeldab end (lühendatud kujul) nii:

„Reva unistas oma isa, vanaisa ja vanavanaisa jälgedes astuda ning tunnustatud fotograafiks saada. Ta sai võimaluse tegutseda pulmafotograafina, kuid elevus muutus kiiresti rahutuseks, kui ta pildistamise ajal varjudes kummalist olendit märkas. Kui Reva salapärase looma koju viis, tegi ta jahmatava avastuse: olend toitus valgusest. Isegi tüdruk sai valguskiirt maitsta. Varsti hakkas Reva märkama kõhedust tekitavaid mehi, kes teda jälgisid ja võluva võõra eest hoiatasid. Üks Pimeduse ja Valguse printsidest otsis teda, sest temas peitus Valgusevõti – jõud, mida prints vajas, et hävitada maailmad. Aga kelle eest end õieti peita, kui maailmade hävitajaks võis olla ükskõik milline noormees?“

Üldine idee, paar vaimukamat tegelast ning peatükkide vahele pikitud Pimeduse ja Valguse mälestused olid päris huvitavad. Sarnaseid jutte sahtlisse kirjutav 15-aastane mina oleks lugu isuga ahminud (nagu Reva suhkrut, pea ometi hoogu!), aga tänane mina kippus aeg-ajalt natuke silmi pööritama.

Reva on tüüpiline tavaline-aga-teistsugune tüdruk, kes avastab tundmatust maailmast pärit olendi, toob ta koju, tohterdab viga saanud tiiba, paneb talle nime, näeb, et olend suudab valguskiiri süüa (see osa on tõesti päris vahva) ja läheb siis eluga edasi, samas kui olendike veedab enamuse ajast põhimõtteliselt diivanipadjana. Mängu tulevad salapärased jälgijad, keda Reva kutsub nädalapäevade nimedega, igasugused kuumad kutid ehk Valguse ja Pimeduse printsid, ja Revas peituv Valgusevõti. Üle 400 leheküljelise (ei pea üldse nii mahukas olema, kirjeldus räägib põhimõtteliselt kogu loo ära) raamatu tegevustik saab ühe draamast tulvil nädala jooksul nähtud-tehtud-mõeldud-öeldud. Reva sisemonoloog esitab rodu küsimusi, millele vastab ise, kui just pole üht või teist printsi, kellelet infot nõuda. Tekst ise on võrdlemisi lihtne, toon teismelik (arusaadav), aga dialoog mõjub natuke liiga kirjutatult: „Sa ei tee ometi seda, mida arvan sind praegu tegevat?“

Aga kujundus saab viie ja see lause ajas naerma:

„„Milline on sinu lemmikmagustoit?“ pärisin, sest see oli minu jaoks väga oluline küsimus. Kui ta peaks ütlema banaan, siis ma temaga edasi ei suhtle.“

Lõpp pani kulmu kergitama – eks näis, kas järge loen. Kaunist kevadet!

 

Karoliina

HUNDIHÜÜDJA Mari Tammar

 Mari Tammar „Hundihüüdja“, Tänapäev 2019, 158 lk

Võtsin sel aastal eesmärgiks lugeda rohkem nii eesti autorite loomingut kui ka eesti keelde tõlgitud teoseid. Ma ei hakka valetama - enamus raamatuid, mis hetkel minu riiuleid täidavad, on inglise keeles, sest eelistan võimaluse korral siiski originaali lugeda ja mitmeid neist pole emakeelde tõlgitudki. 

Kuid hiljuti loetud Mari Tammari "Hundihüüdja" pani mind veelgi enam kodumaise kirjanduse ja oma juurte peale mõtlema. Kõige paremini annab neid mõtteid edasi muidugi autor ise:

„Kuigi aegade vältel oleme pidanud oma põlistarkusi maha salgama või oleme ise arvanud, et peame end euroopaliku kultuuriruumi jaoks sobilikumaks lihvima, pole meil veel hilja oma põlisjuurte juurde naasta.“

„Tänapäeval on inimesed loodusest nii võõrandunud, et isegi hämaram õu ja pime mets tekitab hirmu, mis siis veel karust ja hundist rääkida.“

Hundist ei saa antud juhul muidugi üle ega ümber. Teos räägib noorest naisest nimega Kadri, kelle perekonda saadab sünge minevik ja salapärane side meie rahvusloomaga. See, kuidas väikese nõukogude küla elanikud peategelase naisperre suhtuvad, peegeldab eelarvamusi, mida kohtame tänapäevalgi.

„Ja siis see juhtuski, et naine hundile silma vaadates ühtäkki ka tema mõtteid tabas. Need ei olnud sellised mõtted nagu inimestel, vaid see oli sedasorti kohalolek, tajude teravus ja maastiku tundmine, mida inimestele pole kunagi õpetatud. Tema käppade all oli maakaart, tema silmades oli tähine taevas ja tema kehas oli valmisolek uueks eluks.“

„Nii nagu naisi süüdistati nõiduses ja libas käimises ning tauniti nende seksuaalsust ja iseseisvust, heideti ka hundile ette tema loomusunde, jõudu ja metsikust. Nii naist kui ka hunti on püütud taltsutada ja seada tsivilisatsioonile sobivatesse raamidesse.“

Ürgmetsast välja astudes tutvume ka Arturi ja Katariinaga, kelle lugu (mis on ka iseseisvalt äärmiselt kaasahaarav) viimaks ootamatul viisil Kadri omaga põimub. Ma ei tahagi rohkem midagi paljastada, kuid jagan katkendit Katariina mõtetest, mis mulle kõige rohkem meelde jäi:

„Suurem osa päevi kaovad siin lihtsalt peost. See on vabakutselise ameti võlu: sa oled iseenda peremees ja kutse muudkui kutsub, täiesti vabalt, aga tegelikult ei voola tiiki värsket vett
ja kõik see, mis on, lihtsalt seisab ja roiskub, sest kellelgi pole vaja, et sa looksid. Keegi ei oota põleva uudishimuga sinu uut kirjutist, maali või näidendit. Sa lood ainult iseenda jaoks
ja seejärel püüad kirjastajatele, kuraatoritele ja loomenõukogudele end maha müüa. Ja kui sa ei müü, tunned end läbikukkununa, ja kui müüd, siis maha müüduna. Aga täna ma ei mõtle sellele. Täna olen ma õnnelik, sest olen alustanud uue käsikirjaga.“

Ja mina olen õnnelik, et seda raamatut lugesin. Teos jättis mulle lausa nii meeldiva mulje, et soetasin ta peale raamatukokku tagastamist ka kodu riiulisse. „Hundihüüdja“ võib kokku võtta katkendiga, mida tsiteerisid ka mitmed teised lugejad:

„Iga suure loo alguslätteks on alati väikesed lood, mis tunduvad kulgevat ei kuskilt mitte kuskile, ent kui need killud õigesti kokku panna, moodustavad nad pildi, mis tõestab, et iga tühisemgi hetk meie elus on osa suurest tervikust.“

Karoliina

MINU LÄTI Contra

Contra "Minu Läti: anekdoot tõelisest eestlasest", Petrone Print 2016, 224 lk

Lugesin Läti õppereisi jaoks läbi Contra „Minu Läti“. Autori kokkupuuted Lätiga on olnud lühiajalised, kuid sagedased. Siin on juttu Contra spordiarmastusest, jalgpallist, luuleüritustest, läti tähestikust ja lemmiksõnadest, õllesortidest, headest läti kõrtsidest. Raamatust saab hea ülevaate läti luuletajatest ning mitmete raamatute nimesid, mis läti keelest eesti keelde tõlgitud.

Kirjaniku-luuletaja raamatus on muuhulgas juttu autori läti keele õpingutest. Raamatus on paarkümmend luuletust, mille juurde on pandud kirja nende saamislood.

Raamatust saab teada, miks Valga rahvas peaks oma linna üle uhke olema ja miks eesti keeles tavaline sõna „koorejäätis“ lätlastele naljakas on.

Mulle meeldis lugeda Contra seiklustest Lätimaal, Ventspils pakkus äratundmisrõõmu.

Kokkuvõtteks selline tujutõstev, lahe ja muhe raamat. Kauneid lugemiselamusi!

Eve

LUMI TUISKAB, MINA LAULAN Juhan Liiv

Juhan Liiv "Lumi tuiskab, mina laulan : valik luulet", Tänapäev 2016, 2. tr, koostanud Jüri Talvet, 464 lk

Küllap täielikem Liivi-kogu, sisaldades koos "kildudega" 370 luuletust. Valminud põhjaliku uurimistöö tulemusena, püüdes luua tasakaalu varasemate mahukamate kogude – Friedebert Tuglase koostatud "Juhan Liivi luuletuste" (1926) ja Aarne Vinkli koostatud "Sinuga ja sinuta" (1989) – liigsete kärbete ja ülima autoritruuduse vahel. Tulemus poeb naha vahele, nagu Liiv ikka.

Siia aga panen kuulsa erakonna-luuletuse ja peotäie "kilde".

MINU ERAKOND

Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne,
ka vabameelne, vana-, kodanlane,
kas töömees, jah, ka aadel mõnikord.
Ja kes veel teab, kuhu rändaks meel,
kui ununeks üks erakond: mu eesti keel.

Nii järelikult: minu erakond on eesti keel.
(Lk 304.)

*

Ei saa mina kuidagi mõttega valmis,
ei saa mina proosas, ei saa mina salmis –
paika kui vana kasukat.

Ilma looja aga samuti
lõhkus ja parandas, lõhkus ja parandas:
mis ta ka lahutas, mis ta ka palmis –
töö aga pole veel tänagi valmis.
(Lk 379.)

*

MÕJU

Kelle juttu või laule sa loed,
sa seisad selle väes.
See kirjanik on sinu pottsepp
ja sina savi ta käes.

Kes ilusa neiu ees seisnud,
on seisnud selle väes:
vast see oli õieti pottsepp,
sa õieti savi ta käes.
(Lk 404.)

*

Hoia, et sa ei luuleta,
et ei kaevet kuule sa. –
Pagan võtku ettevaatus –
andke mulle minu saatus!
(Lk 410.)

*

Oh, elul  i k k a  t e r a  on,
nii tõest', kui maailm  k e r a  on.
(Lk 418.)

Inge

INGLIJAHT EHK UUED LAULUD VÕI NII Vladislav Koržets

Vladislav Koržets "Inglijaht ehk uued laulud või nii : salmitud 2016–2020", Sõnavald 2020, 80 lk

Laul sõnadest

Inimesel pole soomust, kõrverakke, okkaid,
mürginäärmeid ega -hambaid pole samuti.
Ei tal ole küüniseidki, rostrumit või nokka,
aga toime selles ilmas tuleb ometi.

Temal suus on palju sõnu, väikeseid ja suuri:
nimi-, tegu-, vana-, vägi- ja veel teab-mis-sõnu,
nendega ta kaitseb ennast, teisi ära sõnub,
nendega ja neist loob aina sõnalist kultuuri.

Õige sõna õigel ajal ja ka õiges paigas,
see on hoopis mõjusam kui mingid joogid-droogid,
olla võib see tõhusamgi kui kasteet või kaigas.
Kõige rohkem õigeid sõnu teavad filoloogid.

(Lk 27.)

***

Surmahirmusonett

Justnagu sirm on silmade ees hirm
või nagu kull, kes löömas küüsi turja.
Poed padrikusse nagu haige hirv,
ei julge elada, sest kardad surra.

On rõõmudelgi küljes mõru maik
ja iga krabin kõik su meeled halvab.
Sa tardud nagu männitüvel vaik,
kui sinu hirm sind ennast jälle salvab.

Ei aita see, et oma hirmu varjad,
et naljatled, et valetad, et sarjad.
Ei aita see, ei aita miski muu.

Sa kogu elu oma hirmu orjad
ja pisitasa juurdegi veel korjad.
Sind elu jätab, aga surm on truu.

(Lk 68.)

***

Hetk

Ei tõuse ega vaju,
ei koondu ega haju,
ei ilus ega kole.
On. Aga juba pole.

Üks kaduvväike viiv,
eikuhugi mind viiv.
Viiv, mida minu aju
ei mõista ega taju.

Kuid aimdus aja minnes
mus tekib ajapikku:
kes püüab hetke kinni,
saab kätte igaviku.

(Lk 60.)

Inge

PALK Tõnu Õnnepalu

 

Tõnu Õnnepalu "Palk : talvepäevik", Paradiis 2021, 268 lk

Mida raamat edasi, seda rohkem hakkab Õnnepalu teoste lugemine meenutama mulle sibula koorimist – kihid muudkui langevad ja kibe on ka.

"Palk" on autori viimase Vilsandi-talve päevik, aga ühtlasi ka tagasivaade elule, töökohtadele, raamatutele, suhetele (eriti isaga). Ja samas ka ühe depressiooni kroonika, nii et lugedes meenusid alatasa Indrek Hirve read: "Kord täidate oma igavaid päevi / minu magamata öödega." Need tegid lugemise kuidagi piinlikuks, oli tunne, et on ebaeetiline teise piinast sündinud teksti nautida ...

Vilsandi on nüüd minevik ja loodetavasti on seda ka sellest uhkuv tühjus ja madalseis. Kas uus elukoht just hingerahu toob, selle tundmise soont vist Õnnepalul loomeinimesena lihtsalt pole, kuid uue hingamise ehk ikka.

Inge

SUHTELISELT KEHVAD LOOD Kristi Rebane

Kristi Rebane "Suhteliselt kehvad lood", Tänapäev 2020, 174 lk

Kalambuurikogumik, mis erineb teistest selle poolest, et ei koosne seosetuist kildudest, vaid on terviklik lugu ühe naise meheotsinguist. Et otsitakse väga paljude hulgast, siis moraalijüngritele võib see olla raske seedida. Sõnamängusõbrad aga naudivad teksti.

Uksetehases töötanud Mati
oli tõeline kaunishing,
aga pisut liiga kinnine.
Tema süda jäigi mu jaoks lukku,
kuid vahel saadame teineteisele Facebookis naljakaid linke.
(lk 51)

*

Keevitaja mõtles raudselt,
et joodab mu purju ja asi vask.
Kuulasime baaris metalit
ja sädemeid tõesti pildus.
Sellest terast siiski ei piisanud,
et meie südameid kokku sulatada.
Oli lõpuks ise täis kui tina
ega pannud tähelegi, kui suure arve talle keevitasin.
(lk 99)

*

Korstnapühkijaga oli tõmme tugev,
kohtumine oli värskendav ja lõi kohe lõõrid puhtaks.
Juba varsti viskas aga siibrisse,
et tal oli kogu aeg suits hambus.
Ehk siis ei tuhkagi –
seegi suhe sai korstnasse kirjutatud.
(lk 116)

Inge

ESIMESILT PÄEVILT Redik Soar

Redik Soar [Karl Kider] "Esimesilt päevilt", Perioodika 1975, 128 lk

Saaremaalt pärit koolmeistri ja ajakirjaniku Karl Kideri (1882–1946) mälestused Valjala mail möödunud lapsepõlvest. Vallaslapse staatuse tõttu üsnagi kibedast ja vaevarikkast, kuid siiski mitte üdini rõõmutust.

Hingeliste läbielamiste kõrval on palju võluvate murdesõnadega pikitud eluolulisi kirjeldusi, mis muudavadki selle raamatukese iseäranis huvitavaks. Usutavasti annab see üsna tõepärase pildi 19. sajandi lõpukümnendite taluelust Saaremaal. Vanaema kodu oli vast mõneti tavapäratu või siis lihtsalt arhailisem, kuid kasuisa talu ilmselt üsna tüüpiline.

Tasub kindlasti lugeda, kuid noori sellise kirjandusega kiusata ehk ei maksa, see huvi tuleb aastatega...

Inge

HOMMIKUJUTUD VARASELE ÄRKAJALE Märt Treier

Märt Treier "Hommikujutud varasele ärkajale", Hea Lugu 2020, 159 lk

Pealkiri lubab, et need on hommikujutud varasele ärkajale, tegelikult raamatuks vormistatuna on need muidugi juba hilisele ärkajale, kes varahommikul kuidagimoodi raadio äärde ei satu. Hirmkena, et nüüd on ka neil võimalus neid lugusid kuulda (sest kes autori häält teavad, need kuulevad ka lugedes).

Lood on mõnus-muhedad, vahel, kui puudutavad mõnd teemat, mis võimaldab lihvida oskust vihastamise asemel imestada, ka iroonilised ja teravad. Alguse on need saanud enamasti tavalistest argisituatsioonidest, siit-sealt kuuldud vestluskatketest – sellest, mis on kättesaadav kõigile, kuid kõik ei aseta nähtut-kuuldut laiemasse konteksti, ei mõtle edasi. Treier seda teeb ja õnneks ka jagab oma mõtteid. Paljud lood tulevad pärast järsku meelde, haakuvad millegagi ka enda argisaginas, tuleb mõte, et oot-oot, kes seda rääkis... Ses mõttes on see raamat nagu hea vestluskaaslane, lugemise järel jääb hinge soe tunne, et oled kohtunud väga toreda inimesega.

Jällegi suurepärane öökapiraamat, ka selle poolest, et on kaalult kerge, pehme ja sõbralik. Minule oli ta küll armas bussisõidukaaslane, sinnagi sobib ta hästi, sest paljud lood on sündinud just teel olles.

Inge

LUUKERE JUHANI JUHTUMISED Triinu Laan

Triinu Laan "Luukere Juhani juhtumised", Päike ja Pilv 2020, ill Marja-Liisa Plats, 64 lk

Kui üks raamat võidab ühe auhinna teise järel, siis tekib juba huvi, et mis seal siis õigupoolest on. Järjekordne kole lugu täis kolle, vampiire, luukeresid jne?

Aga ei, siinne raamat küll kole pole, vastupidi, tegelikult on ta ju lausa viie kaunima hulka arvatud. Kas ta just väljanägemiselt kaunis on, see on maitseasi, kuid sisult on ta tõesti ilus, tulvil hoolimist ja südamlikkust. Rosinaks mõnus murdekeel taadu ja memme otsekõnes.

Sisu poolest täiesti realistlik: päris taadu ja päris memme võtavad pereliikmeks päris luukere (kooli õppevahend küll, nii et ilmselt mitte päris inimese skelett). Võib muidugi vaadata ka nii, et mistarvis kaks põrunud vanainimest ühe luukerega sedasi jähmerdavad, aga võib ka nii, et võibolla on just väga tark pakkuda ühele pensionil luukerele kodu ja seltsi, vaadata temaga aeg-ajalt tõtt ja lasta tal meelde tuletada inimese ajalikkust. Memento mori! Ehk paneks see mõtlema, kas kõik need asjad, mida himustame, on selles ajalikkuses üldse hädavajalikud. Või siis neile, kes juhinduvad mõttest "Võidab see, kel surres on rohkem asju", annaks see hoopis auru juurde, et nad jõuaksid finišisse väärikama koormaga.

Tasub võtta see aeg ja see raamatuke läbi lugeda ning pärast sooja pähnähäitsmetsäi'd lonksates natuke elu üle mõlgutada. Eriti tore, kui seda saab teha koos lastega, neile ta ju kirjutatud-joonistatud on.

Inge

MITTE AINULT MINU TÄDI ELLEN Mudlum

Mudlum [Made Luiga] "Mitte ainult minu tädi Ellen", Strata 2020, 207 lk

Aastaid tagasi sattusin Vikerkaarest (2012, nr 10–11) lugema Mudlumi novelli "Minu tädi Ellen". Raputas nii, et lükkasin siinse raamatu lugemist isegi natuke edasi – polnud kindel, kas suudan vastu võtta terve raamatutäie Ellenit. Aga kartsin ilmaaegu, Ellenit polegi siin nii väga palju, samavõrra on tema maja, aeda, asju, õde, õe maja jm, ja kõige rohkem vast hoopis autorit ennast.

Jah, eks pealkiri laseb end tõlgendada mitut moodi, oleneb sellest, kas asetada rõhk sõnapaarile mitte ainult või minu tädi. Esimesel juhul oleks (ja ongi) peale Elleni juttu muustki, teine võimalus oleks olnud näidata Ellenit mitmekihilisemana, uurida juurde tema minevikku, illustreerida seda fotodega. Sellises tekstis oleks muidugi palju oletuslikku ja küllap valetki, võibolla seepärast eelistaski autor vaid oma mälestusi.

Mäletab Mudlum erakordselt hästi. Asjade kirjeldused on nii detailsed, et silme ees hakkavad jooksma kangaste, riiete, esemete, tubade pildid. Üks ammune maailm saab justkui uuesti elavaks. See ei ole helge maailm, aga ka läbinisti masendav mitte. Mudlum oskab ka rasketest teemadest – vanadus, haigused, üksindus, hirm, surm – rääkida nii, et need ei jää rõhuma, vaid mõjuvad lihtsalt loomulikuna. Mida nad ju ongi.

Inge

LOOD KUKELEEGUA LINNAST Robert Vaidlo

Robert Vaidlo "Lood Kukeleegua linnast", TEA Kirjastus 2011, ill Edgar Valter, 136 lk

Kui inimese saatus on raamatud, siis jõuab ta nendeni kõiki radu pidi. Kasvõi Singer Vingeri uut plaati ostes.

Sel uuel, "Kuhu?"-nimelisel plaadil on üks tore lugu onu Krillost. Kui hakata asja uurima, toovadki niidiotsad siinse raamatuni. Tagantjärele tundub uskumatu, et see on läinud mööda nii minu kui ka mu laste pisipõlvest, ometi on ta väärt, et lõbustada oma mõnusa fantaasiaga iga last ja miks mitte ka täiskasvanut. Viimastele on see vast põnevamgi, sest paneb mõtlema ühiskonnakorralduse ja Jumal teab veel mille üle. Keelehuvilistele pakub see raamat kindla peale ka lingvistilist lõbu.

Lugemiseks on võimalus valida ka varasemaid trükke, aastatest 1965 ja 1983.

Inge

KURJA KALA KOHVIK Hasso Krull

Hasso Krull "Kurja Kala kohvik", Kaksikhammas 2019, ill Marja-Liisa Plats, 44 lk

Erakordne raamat minu elus, sest on seni ainus, mille olen kaks korda järjest läbi lugenud. Püstijalu.

Haarasin ta raamatukogust kaasa, sisse vaatamata. Hasso Krull ja lasteraamat – sellest piisas! Kui kodus ta lahti lõin, selgus, et lugeda polegi seal suurt midagi. Mõnikümmend nappi lauset. Nii siis juhtuski, et lugesin need laused sealsamas ukseaugus püstijalu läbi, ja et lõpp oli ootamatu ning ajas veidi segadusse, lugesin korra veel.

Eks ta aitab pisikestele ette lugeda küll. Saab koos arutada, miks ei tasu olla kuri. Unejutuks just ei soovita, pigem päevaseks koosolemise ajaks. Pildid on jõulised ja mõni süngevõitu, võivad tundlikuma lapse ära hirmutada. Aga võibolla ei hirmuta ka, eks ole hullematki nähtud. Jüri Arraku Suure Tõllu piltide kõrval on Marja-Liisa Platsi omad ikka armsakesed.

Inge

PIIA PRÄÄNIKU LOOD Kairi Look

Kairi Look "Piia Präänik kolib sisse", Tänapäev 2015, ill Ulla Saar, 104 lk

Kairi Look "Piia Präänik ja bandiidid", Tänapäev 2019, ill Ulla Saar, 143 lk

Hoogne ja lustakas lugemine Präänikute perest, nende sugulastest, sõpradest ja naabritest. Esimene raamat on veidi taltsam, siis on Präänikud äsja kolinud ja elavad alles sisse. Teine raamat on tempokam, õhus on palju küsimusi, mis lõpuks mõistagi vastuse saavad. Tegelased on värvikad, mõni kohe iseäranis sümpaatne, mõni mitte nii väga.

Piia on esimese-teise klassi laps (koolist on küll üsna vähe juttu), nii et sobib ilmselt samaealistele. Ettelugemiseks ka veidi pisematele. Ainult mitte poliitikute lastele, neist hakkas küll väga kahju ...


Inge

"Tänasegi päeva tee on üle külvatud teostamata kavatsuste laipadega"

Karl Ristikivi "Päevaraamat: 1957–1968", Eesti Kirjandusmuuseum, Varrak 2008, 1112 lk

Ma olen vapustatud. Selle raamatu sisust ja et ma selle läbi lugesin.

Et pealtnäha vaimselt nii rikas elu võib tegelikult täis olla niisugust hirmu, üksildust, ängi, masendust, valu, meeleheidet, lootusetust ... Ja seda enamasti ilmaaegu. Polegi vist lugenud paremat näidet sellest, kuidas inimene on oma mõtete piinlev ohver.

1000 lehekülge peaaegu lakkamatut hala, mis kutsus esile vaheldumisi ärritust ja kaastunnet. Iga kord, kui Ristikivi karjatas: "Kui kaua mu närvid nii vastu peavad!", mõtlesin mina sama oma närvide kohta. Ja vahel hakkas lausa õudne: mina ainult loen, aga tema  e l a s  seda elu! Ja tõenäoliselt mitte ainult need kümmekond aastat, vaid ka sellele eelnenud ja eriti järgnenud aastad.

Muidugi oleksin ju võinud lugemise katki jätta (ja seda ma mitu korda tegin ka), aga tahtsin ikka näha, kas midagi muutub, ja mismoodi ta küll oma tolle perioodi teosed kirjutatud sai – nii et võtsin aga jälle selle kobaka riiulist välja.

Kirjutatud ta sai. Vihatud palgatöö kõrvalt, pea-, kõhu- ja/või hambavalu saatel, sageli hambad ristis. (Ja millist vaeva pidi nägema info hankimisel! Internet on selle juba täiesti meelest viinud.) Kuigi ta mõnikord kurtis, et see koorem ta laiaks litsub, tundusid need ajad talle paremini sobivat: mustadele mõtetele jäi vähem ruumi. Ja õnneks sai ta paar korda aastas reisidel puhata, need korrad olid puhkuseks ka mulle lugejana, sest kuigi ega ta lausa õnnelik polnud ju kunagi (ei julgenud olla), siis vähemalt ei kurtnud ta reisidel nii hirmsasti.

Kogu sellest sarjamisest võib jääda mulje, et seda raamatut ei tasugi lugeda. Tasub ikka, see annab hea sissevaate pagulusse. Paraku küll inimesele, kes tahab kasvada oma rahva hulgas, juured maas kinni, mitte olla suvaline kübemeke tuules, on seegi pilt ennemini trööstitu.

Isegi registreid tasub sirvida, seal saab ilusa punkti lugu, mis seda päevikut läbib.


Inge

PS. Postituse pealkirjaks on tsitaat raamatu 34. leheküljelt. Oma poeetilisuses erandlik, kuid mõte kordub argisemas sõnastuses oi kui sageli.

Suuman suu man, joobun ja kuuman

Aleksander Suuman "Nofretetega metsas: luulet", Eesti Raamat 1986, ill Mare Vint, 104 lk

Nii on.

Olen kaugtööpäevi sisustanud ammuse unistuse täitmisega: lapanud luulekogusid, et koostada n-ö luulevaramu, kust oleks hea igaks puhuks luuletusi võtta.

Lappasin ja lappasin, mitu päeva lappasin, kuni jõudsin Suumanini. Siis hakkasin lugema. Mida kogu edasi, seda rohkem lugesin, kuni avastasin, et "Nofretetega metsas" olin algusest lõpuni läbi lugenud.

Kahjuks on mul kodus Suumani kogusid vaid käputäis. Ootan nüüd pikisilmi olukorra normaliseerumist, et lugeda ka teisi. Jah, raamatukoguhoidjadki peavad ootama, kuni raamatukogu avatakse ...

Luule arvustamiseks pole mul ei oskust ega tahtmist, seepärast annan sõna autorile endale.

HÄDAS RAHUTUSEGA

Mitte kuidagi ei saanud
rahutusest lahti.

Küll eksitasin teda metsa,
küll meelitasin sohu,
jätsin maha mere taha
koduigatsusse koolema.

Küll mürgitasin teda tubakasuitsuga
ja suurlinna vingugaasiga,
uimastasin uimastitega,
nüristasin viinaga.

Mitte kuidagi ei saanud
rahutusest lahti.

Tirisin ta Kirjanike Majja
veenduma oma tühisuses.
Vedasin kunstiklubisse
maalijatele mõnitada.

Hassetasin naiste peale.
Oi kuis ta jooksis,
jooksis ikka veel!
Siis andsin koolmeistrite kätte.

Mu hea, truu rahutus,
kuis olin julm ta vastu!

Inge

360-leheküljeline eluring

"Valda Raud. Üks elu: päevaraamat, kirjad, tõlked", SE&JS 2020, koostanud Ela Tomson, 360 lk

"Mul lööb praegu soe tunne südamesse, kui mõtlen, kui palju armsust võib olla mõnes inimeses ja mõnes kokkusaamises," kirjutas Valda Raud 2. detsembril 1973. aastal, Ellen Niidu ja Jaan Krossi külaskäigu järel, oma päevikusse. Samasugune soe tunne tuleb ka selle raamatu lugemisest. Kuigi nii Valda enese kui ka tema mehe Mart Raua elu viimased, jõuetuse ja vaeva aastad tõid kaasa tumedamaid toone, ei rõhutatud seda liigselt, nii et valdavaks jäi siiski helgus.

Kirjade, päevikukatkete ja mälestuskildudega on loodud pilt ühest rikkast elust. Meistertõlkija töö- ja isiklikust elust, sealjuures viimast liigselt laiali laotamata, mis ongi ilus. Toeks on rohkelt fotosid, millest mõnda oleks tahtnud näha küll värvilisena, kuid samas mõistan, et mustvalgena sobivad nad paremini, nii jääb domineerima see kõige tähtsam – sõna.

Natuke on näha küll kiirustamise jälgi ja ei puudu ka tõrvatilk – kommentaarides sõna täna kasutamine 'praegu' või 'tänapäeva' tähenduses, mida ei tahaks kohata kuskil, aga selles raamatus kohe eriti mitte! –, kuid need kahvatuvad rõõmu- ja tänutunde kõrval, mis lugemisest tuli. Hea meel on, et see elu sai raamatuks.


Inge

Ajaränd imede aega

Aarne Mägi "Maru lugu", Varrak 2018, ill Andres Varustin, 132 lk

Südamlik jõululugu kolmanda klassi poisist Marust, kes hakkab kaotama usku päkapikkudesse ja jõuluvanasse. Tõi jõulutunde isegi nüüd, kesk märtsikuist suurvett ja linnulaulu.

Tuhandetest teistest jõululugudest eristab teda tegevuspaik, mis muudab ta saarlastele, iseäranis kuressaarlastele, eriti köitvaks. Loosse elab hoopis teisiti sisse, kui saad kohe aru, millise kooli õpilased on Maru ja tema sõbrad, saad kujutlustes ja miks mitte ka päriselt nendega kooliteed kaasa käia. Kui kedagi nägemas pole, siis kõndida ümber kaevumajakese ja otsida pragu, kust sisse piiluda. Ning seejärel minna veidi maad mööda Uut tänavat bussijaama suunas, et kontrollida, kas ka pingike on päriselt olemas ...

Aga Maru kodumaja?

Head otsimist ;)


Inge

Karjääriõpetus mudilastele

Margit Saluste "Kõik tööd on head", Koolibri 2016, 78 lk

Margit Saluste "Kõik tööd on head 2", Koolibri 2019, 78 lk

Imekenad raamatud,  mille abil tutvustada lastele erinevaid ameteid.

Teksti on neis napisti, seepärast sobivad nad pisikestele ja/või püsimatutele. Et jutt on oskuslikult ja vaimukalt pikitud temaatiliste vanasõnade ja kõnekäändudega, siis on lõbus ka suurtel ettelugejatel.

Kuna lood on enamasti paarikaupa omavahel põimunud, siis annab see teadmise, et kõik tööd pole mitte ainult head, vaid nad on ka vajalikud. Tööd tehakse teiste abistamiseks ja enese rõõmuks, mitte rahateenimiseks. Neil õnnelikel, kes oma tööd armastavad, see ju nii ongi.

Kindlasti tasub hoolega uurida ka autori kauneid rõõmsavärvilisi illustratsioone. Eriti esimeses raamatus leiab neilt leidlikke kiiksuga detaile, mis ergutavad fantaasiat ja teevad tuju heaks. Kena on seegi, et kuigi pildid võtavad enda alla suurema osa ruumist, on jäetud tekstile piisavalt vaba pinda, nii et ei pea illustratsioonide seest kirjapuru taga otsima, nagu lasteraamatutes muidu pahatihti teha tuleb.


Inge