VESILIIV Malin Persson Giolito

Malin Persson Giolito „Vesiliiv: kohtupõnevik“, Eesti Raamat 2017, rts k tlk Ene Mäe, 350 lk

„Vesiliiv“ on psühholoogiline Rootsi kohtupõnevik, mis räägib koolitulistamisest ja sellele järgnenud kohtuprotsessist.

Raamat on üles ehitatud kahe paralleelse liinina. Kohtuprotsess, kus kirjeldatakse kolm nädalat kestvat uurimist ja kohtupidamist pärast tragöödiat. Tagasivaatena Maja meenutused sündmustest, mis viisid tulistamiseni. Maja on pärit korralikust perest, kuid mässitakse poiss-sõbra Sebastiani allakäiguspiraali. Majal on keeruline suhe Sebastianiga, kes on linna rikkaima mehe poeg, kuid kannatab tõsiste psühholoogiliste probleemide ja narkosõltuvuse käes. Sebastiani isa Claes kohtleb teda julmalt. Alguses on Maja lummatud Sebastiani sarmist ja rikkusest, kuid peagi märkab ta poisi sügavat sisemist purunemust. Maja võtab endale "päästja" rolli, uskudes, et tema armastus suudab Sebastiani ravida tema isa Claesi emotsionaalsest vägivallast ja poisi kasvavast narkosõltuvusest. Suhe muutub kiiresti ühepoolseks. Sebastian on ettearvamatu, manipuleeriv ja vajab pidevat tähelepanu, samas kui Maja isoleerib end oma perest ja teistest sõpradest, et olla poisi jaoks olemas. Tulistamisele eelnenud nädalatel on Maja emotsionaalselt kurnatud. Ta ei armasta Sebastianit enam, vaid tunneb tema ees kohustust ja hirmu. Ta on lõksus – ta ei suuda poissi maha jätta, sest kardab, et Sebastian tapab end, kuid samas ei suuda ta teda enam ka aidata.

Kohtuprotsessi lõpuks selgub täpne sündmuste kulg. Sebastian laskis kodus maha oma isa ja läks seejärel Majaga koos kooli, et sooritada "laiendatud enesetapp". Kooli jõudes Majal ei olnud aimugi, mida Sebastian kavatseb.

Selgub, et Maja tõepoolest tulistas, kuid ta laskis maha Sebastiani. Ta tegi seda hetkel, mil poiss oli suunanud relva nende ühise sõbra Samiri poole. Maja väidab ja kohus jääb uskuma, et see oli šokiseisundis tehtud enesekaitse või katse peatada edasine verevalamine. Maja mõistetakse kõigis süüdistuspunktides õigeks. Kohus leiab, et puuduvad tõendid tema eelneva kokkuleppe kohta Sebastianiga ning tema sooritatud lask oli reaktsioon vahetule ohule.

Kuigi Maja on juriidiliselt vaba, jääb õhku küsimus tema moraalsest süüst. Raamat lõpeb mõrkjalt – ta on küll vabaduses, kuid peab elama teadmisega, et ta ei suutnud tragöödiat ära hoida ning tema käed on määritud tema lähedaste verega.

Maja ja Sebastiani suhe on raamatu keskne telg, mida kirjeldatakse kui aeglast vajumist „vesiliiva“.

Liina

MEES NIMEGA OVE Fredrik Backman

Fredrik Backman "Mees nimega Ove", Varrak 2022, rts k tlk Ene Mäe, 271 lk

Aga Sonja silmis ei olnud Ove morn ja nurgeline ja okkaline. Tema silmis väljendasid Ove olemust need veidi räsitud roosad lilled nende esimesel õhtusöögil. Isale kuulunud kitsavõitu pintsak Ove laiade, nukrate õlgade ümber. Ja Ove kindel usk õiglusse ja moraali ja kõvasse töösse ja sellesse, et tuleb lihtsalt teha, mis on õige. Mitte medali või diplomi või õlalepatsutuse pärast, vaid sellepärast, et nii on vaja. (Lk 123)

Inimesed ütlesid alati, et Ove ja Ove naine on nagu öö ja päev. Ove sai muidugi aru, et nad tahavad sellega öelda, et tema on öö. See ei häirinud teda. Aga tema naisele tegi alati nalja, kui keegi niimoodi ütles, sest siis tekkis tal võimalus itsitades märkida, et Ovet on põhjust ööks pidada ainult sellepärast, et ta on liiga kooner, et päikest sisse lülitada. (Lk 92)

Vot selline mees on Ove. Vanust on tal 59 aastat. Hiljuti pensionile saadetud ning leseks jäänud. Ta on praktiline ja üdini aus mees, kes lisaks rahale koonerdab ka sõnadega. Saamatust, korralagedust ja ebaõiglust ta ei kannata ning üle kõige elus armastab ta oma naist Sonjat.

Kui Sonja sureb, siis on asi selge. Tuleb talle seltsiks minna. Aga tundub, et sekkub Sonja ise teisest ilmast, ning mitu katset Sonja juurde minna luhtuvad. Ja siis kolivad naabriteks üks IT-spetsialistist kasutu lontkõrv (kes ei oska isegi autoga tagurdada!?!), tema rase naine ning kaks tütart. Ja vot siis ei saa Ove enam rahus ja vaikuses oma elu elada, sest järsku koputatakse pidevalt tema uksele igasuguste hädadega ning segatakse tema plaane. On sellist jama ikka vaja. Kogu selle virvarri sees avastab Ove, et tal on vaja elus veel mõnigi asi korda ajada, ning ehk Sonja annab talle andeks, kui ta veel veidi ootama peab.

Kui lugeda Ove seiklusi, siis vahelduvad emotsioonid nagu Skandinaavia mäed (muidugi, kui nad alles noored mäed olid). Ja Ove tõuseb raamatulehtedelt ning muutub elavaks ka väljaspool raamatut. Kangekaelne vanamehenäss, kes varjab kiivalt, et tal on hea süda. Samas ei salli ta igasugu totrusi, nagu näiteks Internet ja välismaa autoromud (õigeid autosid teeb ainult rootslaste Saab, seda teab igaüks) või krediitkaardid (sularaha on alati kõlvanud, miks siis enam ei kõlba?) ja ei karda oma umbusku ka valjult välja ütelda. Raamatu edenedes saame teada ka Ove elust enne seda, kui temast sai lesk ja pensionär.

See on üks muhe, aga samas raskeid teemasid käsitlev raamat. Vananemine, üksindus ning ka surm. Aga see kõik on kaetud muheda huumoriga. Võimatu? Ei ole, mees nimega Ove hoolitseb selle eest ja teeb seda sama põhjalikult ja hästi, nagu kõike muud oma värvikas elus.

Liisi

TÜDRUK KIVIPARGIS Nilla Kjellsdotter

Nilla Kjellsdotter „Tüdruk kivipargis“, Vesta 2025, tlk Kadi-Riin Haasma, 347 lk

Lugu algab, kui leitakse kivipargist raskete vigastustega, peaaegu külmunud noor tüdruk. Teda ei tunne keegi ega otsita ka taga.

Juhtumit hakkab uurima politseidetektiiv Mija Wadö, kes avastab kiiresti, et tegu pole lihtsa kadumislooga. Mida sügavamale ta uurimisse läheb, seda rohkem tuleb päevavalgele varjatud suhteid, valesid ja tumedaid minevikusaladusi.

Kirjanik on väga hea sõnakasutusega, kirjeldab hästi loodust ja inimsuhteid.

Romaan käsitleb lisaks kriminaalsele süžeele psühholoogiat, süütunnet ja seda, kuidas minevik võib inimesi jälitada.

Uurija lauale tuleb teinegi juhtum, kui koristaja leiab kodust tuntud diabeediteadlase laiba, lühikese vahega leitakse lähikonnast teinegi mõrvatu. Uurimise tulemusel hargnevad uskumatud lood lapseealiste tüdrukute seksuaalsest kuritarvitusest, oma pereliikme poolt, mis ongi mõrvade põhjuseks.

Raamatus on ajas tagasipõige uurija isiklikku tragöödiasse, millest tal jäi trauma kogu eluks. Ta jäi samuti vägivaldse suhte tõttu verinoorelt lapseootele, vanemad ei olnud tütre sooviga, laps endale jätta, nõus. Seetõttu katkestas  vanematega suhted, beebi suri ja hiljem ta lapsi ei saanud. Uurija kannatas vägivalda aasta, leitud tüdruku piinad kestsid kaheksa aastat.

Uurimise käigus selgub, et tüdruku kadumine ei olnud juhuslik ega seotud võõra kurjategijaga, nagu alguses kahtlustati. Juhtum viib lõpuks ringiga tagasi kogukonna enda sisse — süüdlane on keegi, keda peeti usaldusväärseks ja “turvaliseks”.

Kivipark mängib samuti olulist  rolli: see on koht, kuhu tõde sõna otseses mõttes “maeti”. Kui uurija lõpuks sündmuste ahela kokku paneb, saadakse teada tüdruku päritolu.

Romaani toon jääb lõpuni süngeks: see ei paku klassikalist “õnnelikku lõppu”, vaid pigem realistlikku ja mõtlemapanevat lahendust, kus tõde tuleb päevavalgele, kuid jätab maha sügava jälje kõigile osapooltele. Siiski paistab tunneli lõpus valgus, et ohvrid tervenevad ja leiavad elule uue mõtte ja lootuse.

Soovitan lugeda, põnevust ja üllatavaid pöördeid oli palju.

Liia

SUVE LÕPP Anders de la Motte

Anders de la Motte "Suve lõpp", Varrak 2018, rts k tlk Tiina Mullamaa, 319 lk

1983. aastal kaob jäljetult viieaastane poiss, kogu küla ja politsei otsivad, laps jääb leidmata. Ainus jälg on king maisipõllul. Kadunud Billyl on ka teismelised õde ja vend. Ema ei suuda kaotusega toime tulla ja teeb enesetapu. Onu Harald on väga rikas ärimees, kes jutustab lastele õuduslugusid ja väidab, et rebased on kohutavad kiskjad, neid tuleb karta, võimalusel tappa.

Kakskümmend aastat hiljem ei ole õde veel ema ja venna kaotusest üle saanud. Veronica elab Stockholmis ja on leinagrupi terapeut. Ühel päeval tuleb leinagruppi noormees Isak, kes räägib oma kadunud sõbrast. Kirjeldus Veronica koduõuest ja mängumaast on väga tuttav ja tekitab ärevust. On aeg minna tagasi kodukülla ja leida küsimustele vastused. Vanem vend Mattias on piirkonnas politseinik. Veronica laseb teha pildi, kus vend näeb kakskümmend aastat vanem välja, see foto on väga sarnane Isakiga.

Veronica saab kodukülas vihje, et vanas kaevanduses on koht, kus võidi Billyt kinni hoida. Metsas ekseldes leiab ta kaevanduse ja kukub sügavasse auku, väljapääsu pole. Jäine vesi juhatab teed, läbi külmunud, jõuabki väljapääsuni ning leiab jahionni ja ümbriku heleda juuksekiharaga. Mees, keda tookord poisi kadumises süüdistati, arreteeriti ja lasti uuesti vabaks, lahkus teadmata kuhu. Tal olid samuti poeg ja tütar.

Rikas onu Harald korraldab külapargis peo, kutsub ka Veronica sinna. Jõudes koju, leiab Veronica, et võtit pole ja uks on lukust lahti. Kuuleb samme ja võtab konkust jahipüssi, ema toas on Isak ja otsib midagi. Õue sõidavad autod ja Isak põgeneb, saadakse kätte ja pekstakse, sest ta on väidetava süüdlase poeg. Onu Harald tahab noormehe maha lasta ja Veronica tulistab, haavlite asemel on sool. Mehed viivad Veronica piimaruumi luku taha, sealt õnnestub tal põgeneda, leiab vanast laudast presendi alt väidetava mõrvari auto. Kohale jõuab politsei ja arreteerib kogu kamba.

Isa tunnistab Veronicale, et varjas autot, ja jutustab, kuidas vend tegelikult suri. Tulles koju, leidis ta naise koos väikese pojaga vannist, poiss oli surnud, naine suudeti päästa. Kuus kuud hiljem tegi ema ikkagi enesetapu. Billy on maetud aeda roosipõõsa alla. Veronica leiab ema toast armastuskirja ja heleda juuksekihara. Billy on Isaki poolvend, ema armastas meest, keda peeti mõrvariks.

Laine

GOTLANDI KRIMILOOD Marianne Cedervall

Marianne Cedervall
„Vanad patud”, Eesti Raamat 2022, rts k tlk Mari Tuulik, 239 lk
„Surm trühvlifestivalil”, Eesti Raamat 2023, rts k tlk Mari Tuulik, 233 lk
„Kuhu kunagi päike ei paista”, Eesti Raamat 2024, rts k tlk Kadri Papp, 239 lk

Marianne Elisabet Cedervall, sündinud 20. veebruaril 1949 Halla kihelkonnas Gotlandil, on rootsi kirjanik, kelle debüütromaan ilmus 2009. aastal. Anki Karlssoni sarjas on kaheksa raamatut, viimane neist ilmub originaalis sel suvel. Eesti keelde on neist tõlgitud kolm.

Veel on autoril kaks krimisarja: „Detektiivpreester Samuel” ning „Miriam ja Hervor”. Neid eesti keelde tõlgitud ei ole.

Anki Karlsson on pensionile jäänud kooliõpetaja. Pärast abikaasa surma soetas ta endale koha Gotlandil, kuhu kolis koos kahe islandi hobusega. Talle meeldib ratsutada, aga ka sattuda sekeldustesse. Tema esimesel Gotlandi-suvel leitakse mõrva ohver tema aiast. Teises raamatus toimub mõistatuslik mõrv trühvlifestivalil, kolmandas aga ärkab ellu minevikus lahendamata jäänud kriminaalne lugu. Uudishimulikust ja tähelepanelikust Ankist saab  Mullvaldi küla miss Marple. Loo teeb kirjumaks Anki naaber, pensioneerunud politseinik Tryggve Fridman, kes esiti on Ankile üsna vastukarva. Vähehaaval suhted soojenevad, ometi on ka selles taevas vahel pilved. Krimiromaani kõrvalliin, mis läbi kõigi raamatute tasapisi lahti rullub, on Anki pere lugu: tema kadunud abikaasa, lapsed ja lapselapsed.

Tegemist on nn muhekrimiga. Teoseid ilmestab Gotlandi loodus, kultuur ja arhitektuur. Ajaviitelugemiseks täitsa sobilik.

Marlin

MINU SÕBRAD Fredrik Backman

Fredrik Backman „Minu sõbrad“, Varrak 2026, rts k tlk Kadi-Riin Haasma, 359 lk

„Minu sõbrad“ on autori üheksas eesti keeles ilmunud raamat.
Tema teosest „Mees nimega Ove“ on tehtud juba kaks filmiversiooni.

„Minu sõbrad“ räägib elust ja surmast, sõprusest ja erinevat tüüpi armastusest, kunstist ja elust ääremaal asuvas rannikulinnas, minevikust, olevikust ja tulevikust ja veel paljust muust. See on lihtsalt uskumatu, kui palju mahub 355-le leheküljele. Lugedes oli kohati tunne, et emotsioonide pillerkaare vahele oleks mõnd tühja rida vaja olnud, et märkaks ka hingata.

See on raamat, mille pea igalt leheküljelt leiab tsitaate, mida välja kirjutada või ette lugeda. Lugu läbivaks elemendiks on maal „See merepilt“, mille autor, teismeline kunstnik, on pannud lõuendile kõik, mis talle tol hetkel elus oluline oli: sõbrad, armastuse, pingevaba olemise naeru ja peeru saatel ja mere ja linnud ja lilled... Kunstniku sõbrad on kõik ühel või teisel moel keerulistest perekondadest ja see on veel tagasihoidlikult öeldud. Nende sõprus kannab neid läbi „paksu ja vedela“, läbi elu ja isegi läbi surma.

Siis rääkis ta poisile, kellest ühel päeval pidi saama maailmakuulus kunstnik, mida tema ema oli öelnud tiibade kohta, et kõik lapsed sünnivad nendega.
„Kui sa tunned end imelikuna, nagu sa ei sobiks õieti kuhugi, siis sellepärast, et sul on tiivad alles. Need hõõruvad naha all,“ ütles õrna südame ja laia naeratusega töömees.

Õrna südamega töömees nägi muserdatud ja tagakiusatud poisikeses tulevast kunstnikku, endasugust. Ühel päeval kohtas kunstnik endasugust – peaaegu 18-aastast Louisat, kes oli hiljuti oma parima ja ainukese sõbra kaotanud ja äsja kasuperest jalga lasknud. Aastaid hiljem kohtab Louisa kedagi nendesugust. See on nagu positiivse energia jäävuse seadus. Vaatamata raskustele püsib headus ja südamlikkus, jälle leidub teismeline, kel on tiivad alles. Ja jälle leidub keegi, kes märkab, mõistab, hoolib ja armastab tingimusteta.

Ma ei tea, kas olen kunagi lugenud empaatilisemat raamatut, sedavõrd mitmekülgset lugu tingimusteta armastusest ja hoolimisest ja ennastsalgavusest. Kas õnnelikud lõpud on võimalikud vaid muinasjuttudes?

Suurepärane töö tõlkija poolt.

„See naer sobib sulle. Mul on hea meel, et nad ei suutnud seda sinult ära võtta.“
„Kes?“
„Kõik inimesed, kes on proovinud.“

Marlin

TALVITUMINE LUMETEKI ALL

Muljetan sel korral kahest hiljuti loetud raamatust. Alustasin uut aastat hästi rahulikult ja lugesin jaanuaris ampshaaval sellist teost nagu:

Katherine May „Talvitumine: puhkuse ja endassetõmbumise vägi rasketel aegadel“, Tänapäev 2022, tlk Helena Niidla, 271 lk

Ma ei jää üldiselt eneseabi riiuli ette pikalt pidama, aga sattusin seda raamatupoes tööl olles lappama. Mind köitis autori sorav keel (ja sama oskuslik tõlge) ning kui ma teose rahulikult, paar peatükki korraga ja mõneks päevaks sootuks ootele pannes läbi lugesin, tundsin, et iga kord, kui raamatu kätte võtsin, andsid read mulle midagi, mida täpselt selles hetkes vajasin.

„Talvitumine kutsub esile inimkogemuse sügavaimad ja vaimselt rikkaimad hetked ning neis, kes on talvitunud, peitub tõeline tarkus.“

„Talvel tahan mõtteid, mille üle lambivalguses juurelda – aeglast, vaimset lugemist, mis toidab hinge. Talv on aeg raamatukogudeks, sealsete riiulite summutatud vaikuseks ning vanade lehekülgede ja tolmu lõhnaks.“

May räägib sellest, kuidas mõni ootamatu sündmus võib elu rööpast välja viia, talve tuua. Ta jagab isiklikke kogemusi, vestleb ekspertidega ja inimestega, kes igaüks omal moel teadlikult talvituvad. Autor kümbleb jääkülmas vees ja Sinises laguunis, seilab Põhjamerel virmaliste all, pühitseb pööripäeva, uurib unihiirte ja mesilaste talvitumust (juttu tuleb ka teistest imelistest olenditest) ning loob seoseid kirjanduse, mütoloogia ja loodusega.

„Meil kõigil on sipelga-aastaid ja rohutirtsu-aastaid – aastaid, mil me suudame valmistuda ja varuda ning aastaid, mil meil on vaja pisut abi. Meie tõeline viga ei ole see, et me ei suuda piisavalt kõrvale panna, et rohutirtsu-aastatel toime tulla, vaid see, et usume, et iga rohutirtsu-aasta on anomaalia, mis on meile osaks saanud ainult seetõttu, et oleme inimesena ebaõnnestunud.“

Raamat pakkus lohutust, põnevaid infokilde ja soojust, rääkides samas külmast. Kuigi osad elamused, mida autor kirjeldab, ei ole paljudele kättesaadavad, oli neist ometi tore kuulda ja rohkem teadmisi ammutada. Pea kogu teost võiks tsiteerida, aga soovitan ise lugeda – rahulikult, kiiret ei ole.

Craig Thompson „Blankets. Lumeteki all“, Pythagorase Püksid 2021, tlk Krete Saak, 590 lk (graafiline romaan)

Minu talvituv kunstihing janunes kaunite illustratsioonide järele ja seega tõin raamatukogust kaasa Thompsoni tunnustatud graafilise romaani. Kui eelmist teost lugesin aegamööda kogu jaanuarikuu vältel, siis ligi 600 leheküljeline „Blankets“ sai mul läbi nelja tunniga – jah, siin on pilte märksa rohkem kui teksti, aga siiski üllatavalt ühe hooga.

Craig jutustab nii „tüüpiliste“ koomiksiruutude kui terve lehekülje suuruste joonistustega enda elulugu – poisipõlvest usklikus peres, kus ta pidi väikevennaga voodit jagama, koolist ja õpetajatest, kes proovisid tema tulevikku suunata, uutest tutvustest ja esimesest armumisest ning iseseisvat elu alustades usust loobumisest. Tegu on sedasorti raamatuga, mis ilma illustratsioonideta ei oleks mind võib-olla hetkel kõnetanud, aga autori kunstistiil püüdis juba ammu pilku ja mul on väga hea meel, et see loetud sai.

 

 

„Me võisime veeta terveid päevi joonistades ja aeg-ajalt vahelduseks õues joostes, et oma energiat kulutada. 

Need olid ainukesed ärkveloleku hetked mu lapsepõlves, mil elu tundus püha või elamist väärt.“

 

„Ma peitsin oma Piibli ära ja kolisin suurlinna. Kui ma astusin esimest korda raamatukokku, tundsin end kui laps kommipoes, kus kõik kommid olid tasuta.“

 

„Blankets“ on eluline, humoorikas, kohati natuke kõhedust tekitav, aga ennekõike silmale ilus.

 

Saare Maakonna Keskraamatukogus on saadaval nii algupärane ingliskeelne kui ka eesti keelde tõlgitud eksemplar.

 

Karoliina

 

VÄÄRITUD Roy Jacobsen

 Roy Jacobsen „Vääritud“, Eesti Raamat 2023, tlk Ene Aschjem, 319 lk

Jacobseni kiidetuimate romaanide hulka kuuluv teos räägib Saksa okupatsiooni ajal Oslo töölisrajoonis elavate poiste ja tüdrukute lapsepõlvest. Autor vestab oludest, mida ise tunneb, jättes igasuguse ilustamise kõrvale ja tekitades paari vulgaarsema katkendiga lausa ebamugavust. Lugu, mida on kirjeldatud ühtaegu jõhkra, kuid samas ka meelelahutuslikuna, on kohati lihtsalt trööstitu, sest isegi helgematel seikadel on rusuv alatoon. Pilt jalgratast parandavast poistekambast saab väheke teise tähenduse, kui selgub, et katkiste rataste leidmine (tihti ka varastamine), nende putitamine ja õnne korral maha müümine on vaid üks viis, kuidas lapsed üritavad perel hinge sees hoida.

„Tal oli kaks kaksteist aastat nooremat õde-venda, kaksikud Lasse ja Minna, ning pere elas nagu kõik teisedki ühes toas ja köögis, mille eest ei maksnud mitte ainult isa, vaid lõppeks ka Olav, kust iganes poiss selle raha sai, mis ta aeg-ajalt emale libistas.“

Kuna keegi vaevu murdeealisi tööle ei võta, ei jää lastel muud üle kui petta, varastada, dokumente võltsida ja mahajäetud villasid rüüstada, tihtilugu koolis käimise arvelt. Ja nende vanemad (need, kes on veel elus või pole arreteeritud ega ise pakku läinud) pigistavad silma kinni. Lisaks lastele kuuleme ka päris palju isadest-emadest ja naabritest, nende minevikust ja okupatsiooni ajal tehtud otsustest, mis ühel või teisel moel kogu pere saatust mõjutavad. Võin kohe öelda, et õnnelikku lõppu kõigile oodata ei tasu. Kui sõja-aastad viimaks mööduvad, peavad nüüdseks päriselt täisealisteks saanud tegelased taas uue maailmaga kohanema.

Teos võib lisaks ajaloolise kirjanduse austajatele paeluda ka inimesi, kes on taolisi aegu ise kogenud ja suudavad loos nostalgilist äratundmisrõõmu leida. Aga huvitavat lugemiselamust võib see ka pakkuda neile, kes loevad meeleldi pikki lauseid ja detailseid kirjeldusi, mis kestavad terve paragrahvi. Ülimalt hea näite leiab kohe loo algusest:

 „Ta silmitses tulekindla poti peenikesi veene, mis niikaua kui ta mäletas, nägid välja nagu ämblikuvõrgud, ja keskendus minutitele, mis pidid mööduma, enne kui ta võis jälle heita pilgu isale, tema ähvardavale kogule teisel pool lauda, rusikas asetatud kahe heeringa ja kolme kartuli kõrvale, kahvel sõrmenukkidest välja paistmas nagu istutatud puu – ema kurvad hingetõmbed, suure õe Mona hingamine vaevukuuldav, ja väike Agnes, kes näris kinnise suuga nii hästi kui sai, kogu see helide ja liigutuste vildakas tants, mis tundus vajalik nende viieliikmelise pere õhtusöögilaua taha kogumiseks.“

 

Karoliina

FRANKIE Jochen Gutsch, Maxim Leo

 Jochen Gutsch, Maxim Leo „Frankie“, Vesta 2023, tlk Eve Sooneste, 183 lk

„Sihuke elu mõte ei ole minu jaoks. Kõigepealt tuleb ta üles leida ja siis tuleb peale passida, et ta jälle ära ei kaoks.“

Raamatu tagumisel kaanel seisab lühikirjeldus:

Mees, kes tahab surra. Kõuts, kes otsib kodu. Liigutav ja ühtaegu ülikoomiline lugu ebatavalisest sõprusest ja teest tagasi ellu.

Neid ridu lugedes tekkis minu vaimusilma ettekujutus sellest, mis mind tolle armsa kassi (vabandust, kõutsi) silmade taga ootab.

Tunnistan, et mul oli esiti keeruline mõista, millisele lugejaskonnale see täpsemalt mõeldud on. Teatud elemendid jätsid mulje, et raamat sobiks hästi noorematele lugejatele. Lugu on väga lihtsalt kirjutatud, natuke keerulisemad või ehk vähem tuntud sõnad seletatakse ilusti dialoogis lahti ja päris mitmel korral kasutatakse ka sellist kirjapilti:

Tema: „Frankie, vanapoiss!“

Mina: „Musklis Tõrukõuts, vanapoiss!“

Tema: „Tore sind näha!“

Mina: „Jaa, tore!“

Samas, nagu ka kirjeldusest aimata võis, räägib raamat üpris süngetest teemadest. Lisaks surmale, depressioonile, alkoholismile ja enesetapukatsetele tehakse põgusalt juttu ka näiteks loomadevastasest vägivallast.

Loole paneb alguse Richard Goldi akna taha sattunud Frankie, kes näeb mehe elutoa lakke riputatud „lõnga“ ja tahab samuti sellega mängida. Gold, kes üritab teda minema ajada, viskab vaese kõutsi millegagi oimetuks. Mees peab teda surnuks ja viib Frankie tuppa, et loomaarstile helistada, kuid minategelane on mõistagi elus ning hakkab Goldiga inimkeeli rääkima. Edasise sündmuste rägastiku käigus kuuleme mõlema minevikust, näeme nende omavahelise suhte keerdkäike ja kohtume tegelastega, kes neid sel teel saadavad.

Kohati tundus, et Goldi ja Frankie sõprus, mis pidi olema raamatu fookus, juhtus kuidagi niisama igasuguste muude isevärki seikluste vahel. Samas küllap see oligi nii mõeldud. Kuna näeme lugu läbi Frankie silmade, siis pole imestada, et jutt on lihtne, otsekohene ja süngemad teemad hargnevad tagaplaanil. Kaslasele omase eluterve ükskõiksusega kõuts (kes muide aeg-ajalt ka ropendab) ei saa olukorra tõsidusest hästi arugi. Äkki on probleem lihtsalt selles, et inimesed magavad liiga vähe ja mõtlevad liiga palju.

  „Ma magan peaaegu terve päeva. Ma olen korraks ärkvel, ajan korda paar asja ja siis magan uuesti ja näen und. Sellel on suur eelis, et ma ei saa maailmast liiga palju teada. Sest kui saad maailmast liiga palju teada ja selle üle liiga palju järele mõtled, siis ma ei teagi. Võib-olla teeb see haigeks? Ja paneb elule sünge pilguga vaatama? Aga mina olen kõigest kõuts. Mõelge, mida tahate.“

Kokkuvõtteks võin öelda, et „Frankie“ on isevärki kompott kergest ja kohati absurdsest huumorist, mõtlemapanevatest aruteludest, meid kõiki puudutavatest raskustest ning karvastelt sõpradelt saadud õppetundidest. Loo lõpp, mida ma muidugi välja ei räägi, oli tõepoolest liigutav ja samas realistlik. Õigemini nii realistlik, kui see inimkeelt kõneleva kõutsi puhul olla saab.

Kaanekujunduse eest annan mõistagi lisapunkte!

 

Karoliina

SHADOW OF THE FOX Julie Kagawa

Julie Kagawa "Shadow of the Fox", HQ 2018, 461 lk

"Ah, there you are, Yumeko-chan. I’ve been waiting for you."

"Master Isao!" I flung myself beside him. "What are we to do? The oni* is almost through the barrier. How will we escape?"

"There is no escape," Master Isao said calmly, making my heart plummet. "Not for us. We have done our duty. But you, Yumeko-chan. You must continue it."

Horrified, I stared at him.

/.../

"Is that...?"

"Take it, Yumeko-chan," Master Isao ordered, and held it out to me. "It must not fall into the hands of demons. You must keep it safe at all costs." Another boom rattled the beams overhead, and one of the monks behind us drew in a sharp breath. Master Isao’s gaze never wavered from mine. "Take the scroll," he said again, "and leave this place. Run, and don’t look back." (Lk 96.)

***

"Ah, seal sa oledki, Yumeko-chan. Sind ma ootasingi."

"Meister Isao!" Heitsin end tema kõrvale. "Mida me teeme? Oni* on kaitsebarjäärist peaaegu läbi murdnud. Kuidas me põgenema pääseme?"

"Pääseteed polegi," vastas meister Isao rahulikult ja minu süda langeb saapasäärde. "Vähemalt meile mitte. Me oleme oma kohuse täitnud. Aga sina, Yumeko-chan. Sina pead meie tööd jätkama."

Vaatasin teda õudusega.

...

"Kas see on...?"

"Võta, Yumeko-chan," käskis meister Isao ning sirutas selle minu poole. "See ei tohi deemonite kätte sattuda. Hoia ja kaitse seda iga hinna eest." Veel üks plahvatus raputas laetalasid pea kohal ja üks munkadest meie selja taga tõmbas järsult hinge. Meister Isao ainitine pilk püsis kindlalt minul. "Võta käsikiri," ütles ta uuesti, "ja põgene siit. Jookse ja ära vaata tagasi." (Tõlkinud Liisi Ansper.)

Ühes Iwagoto impeeriumi kõrvalises nurgakeses asub Vaiksete Tuulte (Silent Winds) tempel. Sealsed mungad elavad rahulikku maailmast eraldatud elu. Neil on elus üks ja kõige tähtsam ülesanne – kaitsta üht kolmest draakonirullist. Üht osa palvest, mis kutsub ühel teatud ööl iga tuhande aasta tagant välja merede jumala – Suure Kami* Draakoni, kes omakorda täidab kutsuja ühe soovi. Üsna ihaldusväärne asi, kas pole?

Yumeko on salapärane tütarlaps, kes leiti 16 aastat tagasi vastsündinuna templi trepilt. Ta on pooleldi kitsune*, kes vürtsitab vaikset templielu oma rebastele omaste vempudega. Kuni ühel õhtul püüavad deemonid templisse sisse tungida eesmärgiga käsikiri kätte saada. Sest tuhat aastat hakkab täis tiksuma ja läheneb Suure Draakoni soovi aeg. Loomulikult on palju neid, kellel soov ammuilma valmis mõeldud ning vaja palve kokku saada ja oma maailmamuutvaid unistusi täide viima hakata.

Yumeko põgeneb templist, kaasas draakonirull ja lubadus viia see Terasest Sule (Steel Feather) templisse – palve käsikirja teise osa juurde ohutusse kohta. Templist põgenedes põrkab ta kohe kokku Kage Tatsumiga. Tatsumi on varjude klanni kõige parem sõdalane, kellele on samuti pandud ülesandeks saada enda kätte ikka seesama draakonirull. Yumeko, kes pole kunagi templist väljas käinud ja tunneb ennast välismaailmas veidi ebakindlalt, sõlmib temaga kokkuleppe koostööks, öeldes talle kitsune'le omase kavalusega, et draakonirulli esimene osa on juba varjule viidud Terasest Sule templisse. Ja nii algab teekond läbi impeeriumi, mille jooksul kohtutakse nii erinevate inimeste kui ka jaapani müütidesse kuuluvate tegelastega. Tee peal kogutakse endale nii sõpru kui vaenlasi.

Põnev seiklus läbi kolme raamatu ("Shadow of the Fox" on alles esimene) sisaldab auväärset kaaskonda, katsumusi, kannapöördeid, sõprust ja liitvaid eluohtlikke olukordi. Arvan, et anime-sõpradele on see raamat toredaks maiuspalaks. Ja ka neile, kellele meeldivad mütoloogiaga põimitud seiklusjutud (mina, mina!). Huvitav on lugeda maailmast, kus üle kõige loeb klanni au ja lubadustest kinnipidamine – veidi teistsugune mõttemall kui siinpool harjutud minakeskne maailm. Minu meelest köitev lugemine algusest lõpuni ja esimesest raamatust kolmandani (kõik kolm on meie Ameerika Teabepunktis inglise keeles saadaval) oma maailmaloome ning peadpööritavate seikluste poolest.

Liisi

PS. Et erinevate raamatus toimetavate müütiliste tegelaste maailmas orienteeruda, pakub raamatu lõpus olev väike sõnastik abi.

* oni – mäekolli sarnane deemon põrgust (ehk Jigokust)

* kami – jumal

* kitsune – üleloomulike võimetega rebane, kellel võime esile manada tõelisusena näivaid illusioone. Tuntud kavaluse ja vempude mängimise poolest.

PRESIDENDI KAABU Antoine Laurain

Antoine Laurain "Presidendi kaabu", Eesti Raamat 2020, tlk Sirje Keevallik, 185 lk

Kui ma peaksin seda raamatut ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see sõna võluv. Lugedes oli kogu aeg tunne, justkui vaataks head Prantsuse filmi. Tõsi, lõpupoole hakkas küll Hollywoodi sisse tulema, aga mitte nii tugevalt, et oleks päris häirinud.

Kõike oli parasjagu. Sisu, mis oli huvitav viimase punktini, on edasi antud just paraja hulga sõnadega: ei mingit vahutamist, aga mitte ka ülilühilausetega iseäratsemist. Tekkis lausa soov osata prantsuse keelt, et võrrelda, kas tekst ongi nii hea või on lihtsalt tõlge suurepärane. Igasuguseid muid soove – teada saada, vaadata – tekkis ka, nii et ühtelugu pidi guugeldama, see läks lõpuks juba veidi tüütuks. Aga see vist pole enam raamatu viga, vaid hakkab ametiga külge.

Sisu? Ühe tähtsa kaabu teekond mööda inimesi, kelle elu vajas tõuget, et surnud punktist edasi saada. Vaimustav seeneniidistik, mida kohtab sageli ka päris elus, kui oskad tähele panna.

Vahel viib elu meid uutele radadele ja me ise ei märkagi, millal tee hargnes, saatuse suur GPS ei juhi meid ettenähtud suunas ja ükski ekraan ei hoiata, et tagasiteed pole (lk 139).

Inge

KOLM MEEST PAADIS (KOERAST RÄÄKIMATA) Jerome K. Jerome

Jerome K. Jerome "Kolm meest paadis (koerast rääkimata)", Pegasus 2017, tlk Tiiu Viires, 220 lk

Hoolimata sellest, et lubatud põhisündmuse – paadimatka – ettevalmistused vältavad ligi veerand raamatut ning kahenädalasel paadimatkal endalgi ei juhtu midagi märkimisväärset, on see üks ütlemata tore raamat. Aga ainult neile, kes naudivad heietusi ja inglise huumorit! Teised ärgu hakaku ennast üldse vaevamagi.

Tegelikult võib "Kolme meest ..." lugeda ka reisijuhina mööda Thamesi Kingstonist Oxfordini, mille kõrvale on huvitav Google Mapsi uurida, kuid ei maksa sealjuures unustada, et tegu on 19. sajandi lõpukümnendi reisijuhiga. Mis mõnes mõttes on muidugi veel huvitavam.

Tore on seegi, et raamatul on ka järelsõna. Pisike küll, kuid siiski. See tuletas meelde, kui väga ma tunnen puudust põhjalikest ja asjatundlikest järelsõnadest, mis kunagi heade raamatute juurde kuulusid.

Inge

BRITT-MARIE OLI SIIN Fredrik Backman

Fredrik Backman "Britt-Marie oli siin", Varrak 2019, tlk Ene Mäe, 286 lk

63-aastane Britt-Marie jätab oma truudusetu mehe ning satub tööotsinguil Borgi-nimelisse pärapõrgusse. Kolkasse, kus ei ole luksust valida, kes on su parim sõber.

Kui Borgi-taolisest kohast ainult läbi sõita, kipub silma jääma kõik see, mis on suletud. Selleks et näha, mis on alles, tuleb kiirus maha võtta (lk 284).

Britt-Mariel ei ole kiiret, lisaks ei ole tal eelarvamusi ning teda on õnnistatud oskusega märgata inimest, kes on juhuslikult ratastoolis, mitte ratastooli, kus on juhuslikult inimene, sestap hakkavad talle avanema alevi erinevad kihid. Aga mitte ainult, ka eneses avastab ta jooni, mille olemasolust ei olnud tal aimugi. Mis ei saanud varem avalduda, sest kogu elu oli ta elanud teiste varjus ja lasknud teistel enese eest otsustada.

Britt-Marie loo kõrval on see ka lugu tüüpilisest väikeasulast – paigast, mis ei ole miljonivaatega, vaid on pigem üks miljonist omataolisest (lk 283) – ja kindlasti jalgpallist. Jalgpall on see, mis paljastab inimese iseloomu ja mis aitab edasi elada. Sügavat traagikat ja sooja huumorit on neis lugudes, nii et vahel juhtus lugedes, et kaastunde- või heldimuspisarad ei jõudnud veel kuivada, kui juba ajas naerma. Keskmisest rohkem on ka selliseid kohti, kus inimesed plaksutaksid ümberringi, kui see oleks Hollywoodi stamptoode.

Võib kiita ja võib nuriseda, kuid usun, et üht teeb see raamat küll: muudab oma lugeja paremaks inimeseks.

Inge

SEOTUD Domenico Starnone

Domenico Starnone "Seotud", Gallus 2018, tlk Eda Ahi, 166 lk

Kas mees, kes on armastusest teise naise vastu jätnud abikaasa ja lapsed, peaks ohverdama oma armastuse ja pöörduma perekonna juurde tagasi? Selle raamatu kolm osa – hüljatud naise kirjad, naasnud mehe pihtimus ja täiskasvanud laste tunded ja teod – näitavad, kui mõttetu ja isegi ohtlik võib selline samm olla, kui selle taga on vaid pea ja ei ole killukestki südant. Ja ega emalgi, kes kasutab lapsi relvana mehe vastu, tasu lõpuks oodata, et tema tunnetest hoolitaks rohkem kui kassi omadest.

Ei ole just rõõmus lugemine, aga mõtlemisainet annab ohtralt. Tundub olevat omamoodi vastus Elena Ferrante "Üksilduse päevadele".

Inge

VIIES AASTAAEG N. K. Jemisin

N. K. Jemisin "Viies aastaaeg", Tänapäev 2018, tlk Sash Uusjärv, 376 lk

Aga teil on vaja konteksti. Proovime õige uuesti lõppu, terve kontinendi vaatepunktist.
On üks maa.
See on tavaline, nagu maad ikka. Mäed ja platood, kanjonid ja jõesuudmed, kõik nagu peab. Tavaline, kui välja arvata selle suurus ja rahutus. See maa, see liigub palju. See rähkleb ja ohkab, tõmbub kägarasse ja peeretab, haigutab ja neelatab nagu rahutult voodis vähkrev vanainimene.
Otse loomulikult panid selle maa inimesed talle nimeks Rahu. See on vaikse kibeda iroonia maa.

Tere tulemast Rahule. Rahutule kohale, kus ei saa kindlale jalgealusele loota ning kõige tähtsam on ellujäämine. Katastroofivalmidus on siinse elu põhieesmärk. Selleks kogutakse varusid, õpitakse ja peetakse meeles kivipärimustest eelnenute tarkusi. Iial ei tea, millal läheb kõike seda vaja, iial ei tea, millal isakese maa viha end jälle ilmutab ja tuleb viies aastaaeg (talv, mis kestab vähemalt pool aastat, kuid mille pikkus võib venida sajanditesse ja mille põhjuseks on tavaliselt vulkaanipurse või muu järsk keskkonda muutev katastroof). Isa maa on inimkonna peale roostema vihane ja tahab sellest nuhtlusest lahti saada.

Sellises maailmas elab tagasihoidlik naine nimega Essun. Ta elab Tirimo-nimelises kunnas (linnakeses). Ühel päeval tuleb ta töölt koju ja leiab põrandalt oma surnud peaaeagu kolmeaastase poja. Tema mees on ta poja tapnud ja läinud koos tema tütrega ei tea kuhu. See on maailmalõpu algus.

Essun ei ole tavaline naine, ta on orogeen (või roge, nagu temasuguseid halvustavalt kutsutakse). Orogeene vihatakse ja kardetakse tervel Rahul, sest neil on võime manipuleerida termilisi, kineetilisi ja nendega seotud energiavorme, et nende abil mõjutada seismilisi protsesse.
 Nende võime tajuda maapinda ja selle alust ning seda mõjutada teeb nad ettearvamatuks, sest nad võivad esile kutsuda katastroofe – maavärinaid, vulkaanipurskeid ja kes teab veel mida kohutavat (kuid samas ka neid leevendada või ära hoida). Ja seda ka kogemata, tahtmatult. Sellepärast nad tavaliselt püüavad oma võimeid varjata ja massi sulanduda.

Niisiis tuleb Essun ühel heal päeval koju ning leiab oma väikese poja surnult põrandalt. Lootusega, et tütar on siiski elus, asub ta teele, et üles leida oma mõrvarist mees (et talle kätte maksta) ja tütar, kes on, nagu tema vendki, pärinud ema võimed (teda on vaja õpetada ja kaitsta). Samal ajal aga juhtub kusagil ekvaatoril midagi suurt ning maailmalõpuväärilist – salapärane võimas orogeen rebib suure lõhe maasse, tuues endaga kaasa uue aastaaja ja suured maavärinad. Nüüd ongi jälle käes aeg, milleks on inimpõlvede jagu ettevalmistusi tehtud.

Läbi algava viienda aastaaja rännates ühinevad Essuniga kummaline poiss Hoa (kelle ta pooltahtmatult lapsendab, sest kellel oleks vaja võõrast last kantseldada, kui algab ellujäämise eest võitlemise aeg. Aga samas on ta ka ema, kes ei suuda jätta poissi üksi rändama ohtlikule maale, ja teine tahab temaga kaasa tulla) ja kunnatu (ehk kodutu) Tonkee. Nagu hiljem selgub, on mõlemal omad põhjused temaga liitumiseks. Peale Essuni räägib raamat veel paralleelselt ühe keskla tüdruku Damaya ning noore keiserliku (ehk väljaõpetatud) orogeeni Süeniidi lood.

Maailm, mis raamatus üles ehitatakse, on kaasahaarav, põnev ja ladusalt edasi antud. Raamat liigub kolmes paralleelses süžeeliinis ja see on kuidagi nii täpselt õige. Jutustaja räägib lugejale lugu, millest kumab ka veidi jutustaja enda hoiakuid ning iseloomu. Kohati tekib lausa tunne, et istun kusagil ja kuulan teda ammulisui. Niipalju ütleks veel, et mina, saades teada, kes on jutustaja, lugesin raamatu uuesti läbi hoopis teise pilguga ja rõhuasetusega.  Ei saa aru, kuidas ma seda enne ära ei tabanud, minu jaoks oli see tore üllatus. Kiitused siinjuures ka tõlkijale hea ja ladusa töö eest (üle pika aja tore tõlge). Nagu lugeda võib, siis minule väga meeldis ja kindlasti loen triloogia ülejäänud kaks raamatut suure õhinaga läbi.

Raamat on esimene osa "Lõhutud maa" triloogiast, mille kaks esimest osa („Viies aastaaeg” ja „Obeliski värav”) on ka eesti keeles ilmunud ning KÕIK KOLM  raamatut on pärjatud Hugo auhinnaga (kes ei tea, siis Hugo auhind on ulmekirjanduse üks prestiižsemaid auhindu).

Liisi

PS. Kui lugedes esialgu tunduvad mõisted võõrad, siis raamatu lõpus on ka seletav sõnastik, kust saab seletusi lugeda (sõnad nagu näiteks toor, klibud, kivisööjad jne).

ÜKSILDUSE PÄEVAD Elena Ferrante

Elena Ferrante "Üksilduse päevad", Varrak 2014, tlk Tiina Randviir, 182 lk

Hoiatav näide, mis võib juhtuda, kui inimene lükkab kooselus kõrvale oma soovid ja elab elukaaslase elu. Kui minapilt tugineb vaid abikaasarollile. Või tegelikult ka mis tahes muule rollile – ebakindlad on kõik. Purunemine ja sellega kaasnev kaos on sellisesse minapilti juba eos sisse kirjutatud ja õnnelik on inimene, kes suudab selle järel end jalule upitada ja oma elu uueks lappida. Eks rollid ja maskid jäävad ikka, inimühiskonnas nendeta ei saagi, kuid kui seisab meeles, et need on vaid rollid ja maskid, ei samastuta nendega, siis on hästi. Siis pole kuristiku põhja enam asja.

Raputav lugemine. Võiks kuuluda iga pere- ja biblioterapeudi soovitusnimestikku: mitte ainult raviks, vaid ka juba ennetava vahendina.

Inge

RÄNDAV KÜLALISRAAMAT Aino Kallas

Aino Kallas "Rändav külalisraamat aastatest 1946–1956", Eesti Raamat 2020, tlk Mall Jõgi, 396 lk

Aino Kallase viimane päevaraamat. Nukrat üksildust ja füüsilist abitust, aga ikka veel ka erutavaid võite ja ränki kaotusi sisaldavad vanadusaastad.

Sünnipäevakingiks saadud külalisraamatu võttis kirjanik ka külaskäikudele kaasa, sellest pealkirigi. Esialgu täitsid seda sõbrad-tuttavad, kuid aina enam hakkas sinna sissekandeid tegema ka Aino Kallas ise, kuni külalisraamatust saigi järjekordne päevaraamat.

Päevasündmustest on juttu küll vähe, põhirõhk on ikka tunnete kirjeldamisel ja meenutustel. Väga palju on Kallasele iseloomulikku ilulemist, nii et kohati läks veidi imalaks. Samuti oli võõrastav, et lähedasi inimesi – isegi pereliikmeid! – on nimetatud täisnimedega. Võibolla mõlkus avaldamismõte algusest peale meeles, sellest siis ka see liigne kirjanduslikkus ja väljapeetus. Selle asemel oleks tegelikult tahtnud siirust, hinnanguid elus tehtud otsustele – neid seal paraku pole. Tõsi, eks vahel ole vaikiminegi hinnang.

Aino Kallase särav, aga kindlasti mitte kerge elu on nüüd siis ka eesti keeles päevikutega üsna hästi kaetud. Vaid 1930. aastate ja sõjaaja märkmed on veel kaotsis, arvatakse olevat hävinud, kuid mine tea – imesid ju juhtub.


Inge

Filosoofiline mutipüük

Marc Hamer "Kuidas püüda mutti ... ja leida ennast looduses", Varrak 2019, ingl k tlk Lii Tõnismann, ill Joe McLaren, 231 lk

On kaht sorti uinutavaid raamatuid: ühed on nii igavad, et uni tuleb peale; teised, kuigi ülihead, mõjuvad nii lõõgastavalt, et lugemine lõpeb jälle mõnusa nohisemisega. Siinne on see teist sorti. Eks igav ja ülihea ole muidugi ülimalt subjektiivsed ja võivad kergesti ka ühest teiseks muutuda, kuid selle raamatu puhul tundsin algusest lõpuni, et on hea. Kuigi lugesin teda suurema osa ajast une-eelses seisundis. Seega jälle üks kena öökapiraamat.

Marc Hamer jutustab muttidest, nende eluviisist ja püüdmisest nii põhjalikult, et raamat aitaks õpikukski, kuid eluloolised meenutused ja maailmavaatelised mõtisklused teevad sellest siiski juturaamatu. Aga nii hariva, et igaüks, kes selle läbi loeb, saab aru, et mutipere, kes elab keset kuuski noori-vanu ja kutsub kokku külalisi, on täielik ulme.


Inge

Tegija kiidab tööd

Shaun Bythell "Raamatukaupmehe päevik", Ühinenud Ajakirjad 2019, tlk Triin Olvet, 315 lk

Raamatukogu laenutusosakond on koht, kus paljastub kõige kiiremini ja selgemalt mu tahtejõu nõrkus, võib vist isegi ütelda puudumine. Kuigi ma tõesti püüan seal mitte ringi vaadata, ei õnnestu see mul peaaegu kunagi, ja tulemuseks on taas mõni uus raamat (halvemal juhul mitu), mis ei lase kodus lugemist ootavate raamatute virnal kriipsuvõrragi kahaneda. Seekord siis Shaun Bythelli „Raamatukaupmehe päevik“.

Shaun Bythell peab kasutatud raamatute poodi Šotimaal Wigtowni linnakeses, mis tänu sealsetele rohketele raamatupoodidele ja igasügisesele suurele raamatufestivalile on nimetatud rahvuslikuks raamatulinnaks. Eriti kena on, et nii pood kui linnake ei ole väljamõeldised, vaid on päriselt olemas. Päevikusissekanded on veebruarist veebruarini 2014–2015 ning kajastavadki mõne üksiku erandiga vaid poepidamist. Algajale poepidajale kindlasti õpetlik lugemine, kuid küllap on ka kogenumal kena võrrelda ja kaasa noogutada. Nagu üldse teenindajatel, sest kliendid-ostjad-külastajad käituvad ilmselt kõikjal sarnaselt, paigutudes teenindaja (ala)teadvuses kindlasse lahtrisse. Näiteks kui raamatukoguhoidja loeb külastajast, kes ütleb: „Ma otsin üht raamatut, aga ei tea, mis selle pealkiri on. Ma tean ainult, milline see välja näeb. See on väga vana raamat“ (lk 189), siis ta ilmselt naeratab äratundmisrõõmus. Mina küll naeratasin. (Aga ühe teise lõigu peale, millest selgus, mida mõtleb kasutatud raamatute müüja raamatukoguhoidjast, ei naeratanud ma teps mitte.)

Selliseid tööelupäevikuid võiks tegelikult rohkem olla, iga ameti kohta. Ise ju kõikjal töötada ei jõua ning tuttavaidki ei ole igalt elualalt, kuid mida mõtleb-tunneb ühe või teise töö tegija, seda on küll huvitav lugeda.


Inge

Kirjanduslik kiirtoit

M. C. Beaton [Marion Chesney] "Näägutaja surm", Tänapäev 2013, ingl k tlk Ragne Kepler, 229 lk

Tegelikult võiks siin olla ka mis tahes muu Beatoni raamat, mille pealkiri lõpeb sõnaga surm. Kõigis neis tegutsetakse Põhja-Šotimaal, enamasti maalilises Lochdubh' külakeses, peategelaseks konstaabel Hamish Macbeth. Süžeegi sarnane: mitukümmend lehekülge tulevasest ohvrist võimalikult ebameeldiva pildi maalimist, et kellelgi temast kahju ei hakkaks, ja siis mõrv jne. Tavaline keskpärane kriminull, n-ö kirjanduslik kiirtoit, kuid nauditavaks teeb selle eriline õhustik. Ja küllap ka korduvad tegelased-paigad (seriaaliefekt: tahad ju ikka teada, kuidas tuttavatel läheb). Kenam oleks see õhustik muidugi ilma mõrvata, aga sellist raamatut pole paraku õnnestunud leida. Tänapäevaste põnevikega võrreldes on Beatoni teosed siiski üsna leebed ja vaoshoitud. Vahet Ameerika krimikirjandusega iseloomustab hästi lõik siinsest raamatust, lk 42–43:

Ta luges Ameerika kriminulli karmist politseinikust. Selles klohmis politseinik inimestelt tunnistusi välja, mis ärritas Hamishit, kui ta mõtles pahameelele ja lõputule bürokraatlikule asjaajamisele, mis talle osaks saaks, kui tema midagi taolist üritaks teha. Lugu lõppes rahuldavalt, politseinik põletas kaabakad kaubalaos tuhaks ja sai raekoja treppidel hõiskava rahvahulga ees linnapealt vapruse eest medali. Kui see tõele vastab, on Ameerika imepärane maa, mõtles Hamish virilalt. Ta kujutles, mis temaga juhtuks, kui ta midagi sellist teeks. Ta tiritaks ülemuste ette, kes tahaksid ennekõike teada, miks ta kaabakad üksi ette võttis ega kutsunud abijõude ja miks ta kolm politseiautot lömmi sõitis. Siis öeldaks talle, et kui ta on kolmes eksemplaris kõik kirja pannud, hakkavad teda küsitlema laohoone omanikud ja kindlustuskompanii, et ta selgitaks, miks ta põletas maha miljardite dollarite väärtuses kaupu.

Hamishi lugusid on kümne aasta jooksul eesti keelde tõlgitud üksjagu, kuid aeg-ajalt huupi. Originaalide kronoloogiat näeb autori kodulehel. Igas raamatus on küll ise lugu, nii et võib ka läbisegi lugeda, kuid mingid liinid jooksevad siiski loost loosse. Naised ja koduloomad võivad hakata segadusse ajama.

 M. C. Beaton "Agatha Raisin ja nurjatu loomaarst", Tänapäev 2011, ingl k tlk Ragne Kepler, 194 lk

Siingi võiks olla mis tahes muu raamat, mille pealkirja algus on Agatha Raisin ja ... Teine Beatoni kriminullide sari, selles lahendab kuritegusid – sageli umbropsu, juhuslikult – suhtekorraldustöölt varakult pensioneerunud ja Londonist hubasesse Kesk-Inglismaa külla kolinud proua Raisin. Humoorikas kuju, kellega alailma midagi juhtub (enamasti seetõttu, et ta armub kole kergesti).

Lood on taas iseseisvad, kuid jällegi on ka raamatust raamatusse kulgevaid liine (siin siis eelkõige segased meessuhted). Näib, et erinevalt Hamishi lugudest on need eesti keelde tõlgitud õiges järjekorras:

"AR ja surmapirukas" 2011
"AR ja nurjatu loomaarst" 2011
"AR ja pottilöödud aednik" 2012
"AR ja Dembley matkajad" 2012
"AR ja mõrtsukalik abielu" 2013
"AR ja kohutav turist" 2013
"AR ja surmaläte" 2014
"AR ja Eveshami imetegija" 2014
"AR ja Wyckhaddeni nõid" 2015
"AR ja Fryfami haldjad" 2015
"AR ja põrgulik armastus" 2016
"AR ja päev, mil tulid tulvaveed" 2016
"AR ja alp abiõpetaja" 2017
"AR ja kummituste maja" 2017
"AR ja surmatants" 2018
"AR ja täiuslik eeskuju" 2018
"AR ja armastus, valed ning alkohol" 2019

Järgmine ilmub ilmselt detsembris, sest autori kodulehelt on näha, et tulemas on jõululugu.

Põhjus, miks ma neist raamatuist kirjutan, on see, et kui end liigutada ei viitsi, aga oleks vaja n-ö pea korraks tühjaks saada, siis sellised suhteliselt õdusa õhustikuga kriminullid aitavad suurepäraselt. Liiale ei maksa muidugi minna, kui poeskäigul loete juba sõna pritsukas asemel mõrtsukas, nagu minuga juhtus, siis tasub järele jätta.


Inge