HUNDIHÜÜDJA Mari Tammar

 Mari Tammar „Hundihüüdja“, Tänapäev 2019, 158 lk

Võtsin sel aastal eesmärgiks lugeda rohkem nii eesti autorite loomingut kui ka eesti keelde tõlgitud teoseid. Ma ei hakka valetama - enamus raamatuid, mis hetkel minu riiuleid täidavad, on inglise keeles, sest eelistan võimaluse korral siiski originaali lugeda ja mitmeid neist pole emakeelde tõlgitudki. 

Kuid hiljuti loetud Mari Tammari "Hundihüüdja" pani mind veelgi enam kodumaise kirjanduse ja oma juurte peale mõtlema. Kõige paremini annab neid mõtteid edasi muidugi autor ise:

„Kuigi aegade vältel oleme pidanud oma põlistarkusi maha salgama või oleme ise arvanud, et peame end euroopaliku kultuuriruumi jaoks sobilikumaks lihvima, pole meil veel hilja oma põlisjuurte juurde naasta.“

„Tänapäeval on inimesed loodusest nii võõrandunud, et isegi hämaram õu ja pime mets tekitab hirmu, mis siis veel karust ja hundist rääkida.“

Hundist ei saa antud juhul muidugi üle ega ümber. Teos räägib noorest naisest nimega Kadri, kelle perekonda saadab sünge minevik ja salapärane side meie rahvusloomaga. See, kuidas väikese nõukogude küla elanikud peategelase naisperre suhtuvad, peegeldab eelarvamusi, mida kohtame tänapäevalgi.

„Ja siis see juhtuski, et naine hundile silma vaadates ühtäkki ka tema mõtteid tabas. Need ei olnud sellised mõtted nagu inimestel, vaid see oli sedasorti kohalolek, tajude teravus ja maastiku tundmine, mida inimestele pole kunagi õpetatud. Tema käppade all oli maakaart, tema silmades oli tähine taevas ja tema kehas oli valmisolek uueks eluks.“

„Nii nagu naisi süüdistati nõiduses ja libas käimises ning tauniti nende seksuaalsust ja iseseisvust, heideti ka hundile ette tema loomusunde, jõudu ja metsikust. Nii naist kui ka hunti on püütud taltsutada ja seada tsivilisatsioonile sobivatesse raamidesse.“

Ürgmetsast välja astudes tutvume ka Arturi ja Katariinaga, kelle lugu (mis on ka iseseisvalt äärmiselt kaasahaarav) viimaks ootamatul viisil Kadri omaga põimub. Ma ei tahagi rohkem midagi paljastada, kuid jagan katkendit Katariina mõtetest, mis mulle kõige rohkem meelde jäi:

„Suurem osa päevi kaovad siin lihtsalt peost. See on vabakutselise ameti võlu: sa oled iseenda peremees ja kutse muudkui kutsub, täiesti vabalt, aga tegelikult ei voola tiiki värsket vett
ja kõik see, mis on, lihtsalt seisab ja roiskub, sest kellelgi pole vaja, et sa looksid. Keegi ei oota põleva uudishimuga sinu uut kirjutist, maali või näidendit. Sa lood ainult iseenda jaoks
ja seejärel püüad kirjastajatele, kuraatoritele ja loomenõukogudele end maha müüa. Ja kui sa ei müü, tunned end läbikukkununa, ja kui müüd, siis maha müüduna. Aga täna ma ei mõtle sellele. Täna olen ma õnnelik, sest olen alustanud uue käsikirjaga.“

Ja mina olen õnnelik, et seda raamatut lugesin. Teos jättis mulle lausa nii meeldiva mulje, et soetasin ta peale raamatukokku tagastamist ka kodu riiulisse. „Hundihüüdja“ võib kokku võtta katkendiga, mida tsiteerisid ka mitmed teised lugejad:

„Iga suure loo alguslätteks on alati väikesed lood, mis tunduvad kulgevat ei kuskilt mitte kuskile, ent kui need killud õigesti kokku panna, moodustavad nad pildi, mis tõestab, et iga tühisemgi hetk meie elus on osa suurest tervikust.“