N. K. Jemisin "Viies aastaaeg", Tänapäev 2018, tlk Sash Uusjärv, 376 lk
Aga teil on vaja konteksti. Proovime õige uuesti lõppu, terve kontinendi vaatepunktist.
On üks maa.
See on tavaline, nagu maad ikka. Mäed ja platood, kanjonid ja jõesuudmed, kõik nagu peab. Tavaline, kui välja arvata selle suurus ja rahutus. See maa, see liigub palju. See rähkleb ja ohkab, tõmbub kägarasse ja peeretab, haigutab ja neelatab nagu rahutult voodis vähkrev vanainimene.
Otse loomulikult panid selle maa inimesed talle nimeks Rahu. See on vaikse kibeda iroonia maa.
Tere tulemast Rahule. Rahutule kohale, kus ei saa kindlale jalgealusele loota ning kõige tähtsam on ellujäämine. Katastroofivalmidus on siinse elu põhieesmärk. Selleks kogutakse varusid, õpitakse ja peetakse meeles kivipärimustest eelnenute tarkusi. Iial ei tea, millal läheb kõike seda vaja, iial ei tea, millal isakese maa viha end jälle ilmutab ja tuleb viies aastaaeg (talv, mis kestab vähemalt pool aastat, kuid mille pikkus võib venida sajanditesse ja mille põhjuseks on tavaliselt vulkaanipurse või muu järsk keskkonda muutev katastroof). Isa maa on inimkonna peale roostema vihane ja tahab sellest nuhtlusest lahti saada.
Sellises maailmas elab tagasihoidlik naine nimega Essun. Ta elab Tirimo-nimelises kunnas (linnakeses). Ühel päeval tuleb ta töölt koju ja leiab põrandalt oma surnud peaaeagu kolmeaastase poja. Tema mees on ta poja tapnud ja läinud koos tema tütrega ei tea kuhu. See on maailmalõpu algus.
Essun ei ole tavaline naine, ta on orogeen (või roge, nagu temasuguseid halvustavalt kutsutakse). Orogeene vihatakse ja kardetakse tervel Rahul, sest neil on võime manipuleerida termilisi, kineetilisi ja nendega seotud energiavorme, et nende abil mõjutada seismilisi protsesse.
Nende võime tajuda maapinda ja selle alust ning seda mõjutada teeb nad ettearvamatuks, sest nad võivad esile kutsuda katastroofe – maavärinaid, vulkaanipurskeid ja kes teab veel mida kohutavat (kuid samas ka neid leevendada või ära hoida). Ja seda ka kogemata, tahtmatult. Sellepärast nad tavaliselt püüavad oma võimeid varjata ja massi sulanduda.
Niisiis tuleb Essun ühel heal päeval koju ning leiab oma väikese poja surnult põrandalt. Lootusega, et tütar on siiski elus, asub ta teele, et üles leida oma mõrvarist mees (et talle kätte maksta) ja tütar, kes on, nagu tema vendki, pärinud ema võimed (teda on vaja õpetada ja kaitsta). Samal ajal aga juhtub kusagil ekvaatoril midagi suurt ning maailmalõpuväärilist – salapärane võimas orogeen rebib suure lõhe maasse, tuues endaga kaasa uue aastaaja ja suured maavärinad. Nüüd ongi jälle käes aeg, milleks on inimpõlvede jagu ettevalmistusi tehtud.
Läbi algava viienda aastaaja rännates ühinevad Essuniga kummaline poiss Hoa (kelle ta pooltahtmatult lapsendab, sest kellel oleks vaja võõrast last kantseldada, kui algab ellujäämise eest võitlemise aeg. Aga samas on ta ka ema, kes ei suuda jätta poissi üksi rändama ohtlikule maale, ja teine tahab temaga kaasa tulla) ja kunnatu (ehk kodutu) Tonkee. Nagu hiljem selgub, on mõlemal omad põhjused temaga liitumiseks. Peale Essuni räägib raamat veel paralleelselt ühe keskla tüdruku Damaya ning noore keiserliku (ehk väljaõpetatud) orogeeni Süeniidi lood.
Maailm, mis raamatus üles ehitatakse, on kaasahaarav, põnev ja ladusalt edasi antud. Raamat liigub kolmes paralleelses süžeeliinis ja see on kuidagi nii täpselt õige. Jutustaja räägib lugejale lugu, millest kumab ka veidi jutustaja enda hoiakuid ning iseloomu. Kohati tekib lausa tunne, et istun kusagil ja kuulan teda ammulisui. Niipalju ütleks veel, et mina, saades teada, kes on jutustaja, lugesin raamatu uuesti läbi hoopis teise pilguga ja rõhuasetusega. Ei saa aru, kuidas ma seda enne ära ei tabanud, minu jaoks oli see tore üllatus. Kiitused siinjuures ka tõlkijale hea ja ladusa töö eest (üle pika aja tore tõlge). Nagu lugeda võib, siis minule väga meeldis ja kindlasti loen triloogia ülejäänud kaks raamatut suure õhinaga läbi.
Raamat on esimene osa "Lõhutud maa" triloogiast, mille kaks esimest osa („Viies aastaaeg” ja „Obeliski värav”) on ka eesti keeles ilmunud ning KÕIK KOLM raamatut on pärjatud Hugo auhinnaga (kes ei tea, siis Hugo auhind on ulmekirjanduse üks prestiižsemaid auhindu).
Aga teil on vaja konteksti. Proovime õige uuesti lõppu, terve kontinendi vaatepunktist.
On üks maa.
See on tavaline, nagu maad ikka. Mäed ja platood, kanjonid ja jõesuudmed, kõik nagu peab. Tavaline, kui välja arvata selle suurus ja rahutus. See maa, see liigub palju. See rähkleb ja ohkab, tõmbub kägarasse ja peeretab, haigutab ja neelatab nagu rahutult voodis vähkrev vanainimene.
Otse loomulikult panid selle maa inimesed talle nimeks Rahu. See on vaikse kibeda iroonia maa.
Tere tulemast Rahule. Rahutule kohale, kus ei saa kindlale jalgealusele loota ning kõige tähtsam on ellujäämine. Katastroofivalmidus on siinse elu põhieesmärk. Selleks kogutakse varusid, õpitakse ja peetakse meeles kivipärimustest eelnenute tarkusi. Iial ei tea, millal läheb kõike seda vaja, iial ei tea, millal isakese maa viha end jälle ilmutab ja tuleb viies aastaaeg (talv, mis kestab vähemalt pool aastat, kuid mille pikkus võib venida sajanditesse ja mille põhjuseks on tavaliselt vulkaanipurse või muu järsk keskkonda muutev katastroof). Isa maa on inimkonna peale roostema vihane ja tahab sellest nuhtlusest lahti saada.
Sellises maailmas elab tagasihoidlik naine nimega Essun. Ta elab Tirimo-nimelises kunnas (linnakeses). Ühel päeval tuleb ta töölt koju ja leiab põrandalt oma surnud peaaeagu kolmeaastase poja. Tema mees on ta poja tapnud ja läinud koos tema tütrega ei tea kuhu. See on maailmalõpu algus.
Essun ei ole tavaline naine, ta on orogeen (või roge, nagu temasuguseid halvustavalt kutsutakse). Orogeene vihatakse ja kardetakse tervel Rahul, sest neil on võime manipuleerida termilisi, kineetilisi ja nendega seotud energiavorme, et nende abil mõjutada seismilisi protsesse.
Nende võime tajuda maapinda ja selle alust ning seda mõjutada teeb nad ettearvamatuks, sest nad võivad esile kutsuda katastroofe – maavärinaid, vulkaanipurskeid ja kes teab veel mida kohutavat (kuid samas ka neid leevendada või ära hoida). Ja seda ka kogemata, tahtmatult. Sellepärast nad tavaliselt püüavad oma võimeid varjata ja massi sulanduda.
Niisiis tuleb Essun ühel heal päeval koju ning leiab oma väikese poja surnult põrandalt. Lootusega, et tütar on siiski elus, asub ta teele, et üles leida oma mõrvarist mees (et talle kätte maksta) ja tütar, kes on, nagu tema vendki, pärinud ema võimed (teda on vaja õpetada ja kaitsta). Samal ajal aga juhtub kusagil ekvaatoril midagi suurt ning maailmalõpuväärilist – salapärane võimas orogeen rebib suure lõhe maasse, tuues endaga kaasa uue aastaaja ja suured maavärinad. Nüüd ongi jälle käes aeg, milleks on inimpõlvede jagu ettevalmistusi tehtud.
Läbi algava viienda aastaaja rännates ühinevad Essuniga kummaline poiss Hoa (kelle ta pooltahtmatult lapsendab, sest kellel oleks vaja võõrast last kantseldada, kui algab ellujäämise eest võitlemise aeg. Aga samas on ta ka ema, kes ei suuda jätta poissi üksi rändama ohtlikule maale, ja teine tahab temaga kaasa tulla) ja kunnatu (ehk kodutu) Tonkee. Nagu hiljem selgub, on mõlemal omad põhjused temaga liitumiseks. Peale Essuni räägib raamat veel paralleelselt ühe keskla tüdruku Damaya ning noore keiserliku (ehk väljaõpetatud) orogeeni Süeniidi lood.
Maailm, mis raamatus üles ehitatakse, on kaasahaarav, põnev ja ladusalt edasi antud. Raamat liigub kolmes paralleelses süžeeliinis ja see on kuidagi nii täpselt õige. Jutustaja räägib lugejale lugu, millest kumab ka veidi jutustaja enda hoiakuid ning iseloomu. Kohati tekib lausa tunne, et istun kusagil ja kuulan teda ammulisui. Niipalju ütleks veel, et mina, saades teada, kes on jutustaja, lugesin raamatu uuesti läbi hoopis teise pilguga ja rõhuasetusega. Ei saa aru, kuidas ma seda enne ära ei tabanud, minu jaoks oli see tore üllatus. Kiitused siinjuures ka tõlkijale hea ja ladusa töö eest (üle pika aja tore tõlge). Nagu lugeda võib, siis minule väga meeldis ja kindlasti loen triloogia ülejäänud kaks raamatut suure õhinaga läbi.
Raamat on esimene osa "Lõhutud maa" triloogiast, mille kaks esimest osa („Viies aastaaeg” ja „Obeliski värav”) on ka eesti keeles ilmunud ning KÕIK KOLM raamatut on pärjatud Hugo auhinnaga (kes ei tea, siis Hugo auhind on ulmekirjanduse üks prestiižsemaid auhindu).
Liisi
PS. Kui lugedes esialgu tunduvad mõisted võõrad, siis raamatu lõpus on ka seletav sõnastik, kust saab seletusi lugeda (sõnad nagu näiteks toor, klibud, kivisööjad jne).
