Kes sõjaväes on teeninud, see tsirkuses enam ei naera… Või kui naerab, siis on sellest tsirkusest piisavalt palju aega mööda läinud. Viiemiljonilises inimhulgas (väidetavalt nii suur olla olnud Nõukogude Armee koosseis) juhtus vältimatult igasugu jaburusi, kui ka seesuguseid juhtumeid, mis hilisema meenutuse käigus suu muigele veavad.
Kirevaid juhtumisi (vene saidilt
bigler.ru) nõukogude lennuväe elust on kokku kogunud ja tõlkinud Lemet ning need ka raamatusse kokku pannud. Ja põnevaid lookesi juba jagub. Tegemist on ülimalt meelelahutusliku kogumikuga, kus nalja saab nabani, ja kes kunagi Vene sõjaväes käinud, sellel on loodetavasti nostalgiat silmini. Tõsi, arvesse tuleb võtta ka vene inimese jutuveeretamisoskust ning kõike puhta kullana võtta ei tasu.
Väga lõbus ja põnev on, sest ega siis huumor ei muutu, mõne olukorra absurdsus samuti mitte. Ja seda ütleb esiteks tüdruk, kes ei ole Nõukogude ajal elanud (ega sõjaväes käinud), ja teiseks tsiviilisik, kes ei tea lennundusest mitte tuhkagi. Aga ajaloohuviline olen küll. Ning sellised lood (vürtsitatud rohkete promillide ja mõnikord ka mitte eriti viisakate sõnadega) näitavad, et ka nõukogude sõdurid (ka lennuväes) on siiski inimesed.
Üks näide (74. lugu):
Loo jutustasid mulle vennad afgaanlased. Teel „üle jõe“ oli neil vahemaandumiseks lennuväli, kus nad tankimiseks aeg-ajalt maandusid. Kujunes välja nii, et vaba aega oli neil seal kolm-neli tundi, aga teha polnud suurt midagi. Otsustati siis kuidagi aega sisustada – kõrbemaastik, madusid kurguauguni (peamiselt kobrad). Püüdsidki ühe kinni, tõmbasid mürgihambad välja ning hakkasid temaga ennast pildistama. Tasahaaval madu kohanes, roomas mööda baasi ja enam ei mõelnudki minema putkata. Isegi hüüdnime sai endale – Maša. Ja temaga fotografeerimine sai traditsiooniks – iga saabunud ekipaaži liige mässis enne väljalendu ilmtingimata Maša endale ümber käe või kaela ja tegi mälestuseks pildi.
Kord maandus üks ekipaaž, kellel jäi edasilennuni üpris vähe aega. Aga traditsioon on traditsioon – vaja endid Maškaga pildile jäädvustada. Uurivad siis korrapidajalt, et kus Maška on.
See vastab muidugi rahulikult, et vaadake sinna põõsastesse, seal ta kuskil roomas. Mehed nuhkisid kiirelt põõsad läbi, leidsid Maška üles, üks mässis ta endale ümber käe ja seisab siis rahulikult, poseerib. Kobra ajas kaela laiaks, sisises – lolliks võib minna, kui ilus pilt…
Samal ajal tuli sööklast välja teine pilootide seltskond ja ka neil oli käele mässitud kobra!!! Esimesed piloodid (need, kes pildistasid) küsisid loomulikult imestunud silmi, et kes see teil on??? Nood vastasid rahulikult, et meil on Maška. Aga KES TEIL ON???
Tuli välja, et meie kangelased tassisid põõsast sabapidi välja tavalise, normaalse kobra, kellel oli hammaste ja mürgiga kõik eeskujulikus korras. Ja madu oli sellest nahaalsusest lihtsalt sedavõrd hämmastunud, et isegi ei hammustanud.
Tõsi küll, sõdur, kes teda hoidis, tuli kiiremas korras laatsaretti toimetada, sest loetud sekundite jooksul vahetusid ta näos kõik vikerkaarevärvid ja ta lihtsalt lülitus välja. Lendude lähedale teda sel päeval enam ei lastud.
Või siis selline (105. lugu):
Juhtum elus nagu anekdoot…
Lendasime 1991. aastal Jaapanist Nõukogude Liitu. Startisime. Saare kohal oli pilvitu taevas, imeilus. Varsti jõudsime pilvisusse, piim oli akna taga, hakati limonaadi-veini pakkuma. Ja kus korraga hakkas raputama!! Kotid kukkusid laegastest välja, naised kiljusid, limonaad pritsis… ja samal hetkel teadustas stjuardess: “Lugupeetud reisijad, daamid ja härrad, seltsimehed, meie lennuk ületas just Nõukogude Liidu õhupiiri!“
Lisaks kolmele raamatule (ilmunud on ka toimik 2 ning toimik 3) saab erinevaid lugusid lugeda ka
militaar.net foorumist.
Liisi
Redik Soar [Karl Kider] "Esimesilt päevilt", Perioodika 1975, 128 lk
