VESILIIV Malin Persson Giolito

Malin Persson Giolito „Vesiliiv: kohtupõnevik“, Eesti Raamat 2017, rts k tlk Ene Mäe, 350 lk

„Vesiliiv“ on psühholoogiline Rootsi kohtupõnevik, mis räägib koolitulistamisest ja sellele järgnenud kohtuprotsessist.

Raamat on üles ehitatud kahe paralleelse liinina. Kohtuprotsess, kus kirjeldatakse kolm nädalat kestvat uurimist ja kohtupidamist pärast tragöödiat. Tagasivaatena Maja meenutused sündmustest, mis viisid tulistamiseni. Maja on pärit korralikust perest, kuid mässitakse poiss-sõbra Sebastiani allakäiguspiraali. Majal on keeruline suhe Sebastianiga, kes on linna rikkaima mehe poeg, kuid kannatab tõsiste psühholoogiliste probleemide ja narkosõltuvuse käes. Sebastiani isa Claes kohtleb teda julmalt. Alguses on Maja lummatud Sebastiani sarmist ja rikkusest, kuid peagi märkab ta poisi sügavat sisemist purunemust. Maja võtab endale "päästja" rolli, uskudes, et tema armastus suudab Sebastiani ravida tema isa Claesi emotsionaalsest vägivallast ja poisi kasvavast narkosõltuvusest. Suhe muutub kiiresti ühepoolseks. Sebastian on ettearvamatu, manipuleeriv ja vajab pidevat tähelepanu, samas kui Maja isoleerib end oma perest ja teistest sõpradest, et olla poisi jaoks olemas. Tulistamisele eelnenud nädalatel on Maja emotsionaalselt kurnatud. Ta ei armasta Sebastianit enam, vaid tunneb tema ees kohustust ja hirmu. Ta on lõksus – ta ei suuda poissi maha jätta, sest kardab, et Sebastian tapab end, kuid samas ei suuda ta teda enam ka aidata.

Kohtuprotsessi lõpuks selgub täpne sündmuste kulg. Sebastian laskis kodus maha oma isa ja läks seejärel Majaga koos kooli, et sooritada "laiendatud enesetapp". Kooli jõudes Majal ei olnud aimugi, mida Sebastian kavatseb.

Selgub, et Maja tõepoolest tulistas, kuid ta laskis maha Sebastiani. Ta tegi seda hetkel, mil poiss oli suunanud relva nende ühise sõbra Samiri poole. Maja väidab ja kohus jääb uskuma, et see oli šokiseisundis tehtud enesekaitse või katse peatada edasine verevalamine. Maja mõistetakse kõigis süüdistuspunktides õigeks. Kohus leiab, et puuduvad tõendid tema eelneva kokkuleppe kohta Sebastianiga ning tema sooritatud lask oli reaktsioon vahetule ohule.

Kuigi Maja on juriidiliselt vaba, jääb õhku küsimus tema moraalsest süüst. Raamat lõpeb mõrkjalt – ta on küll vabaduses, kuid peab elama teadmisega, et ta ei suutnud tragöödiat ära hoida ning tema käed on määritud tema lähedaste verega.

Maja ja Sebastiani suhe on raamatu keskne telg, mida kirjeldatakse kui aeglast vajumist „vesiliiva“.

Liina

MEES NIMEGA OVE Fredrik Backman

Fredrik Backman "Mees nimega Ove", Varrak 2022, rts k tlk Ene Mäe, 271 lk

Aga Sonja silmis ei olnud Ove morn ja nurgeline ja okkaline. Tema silmis väljendasid Ove olemust need veidi räsitud roosad lilled nende esimesel õhtusöögil. Isale kuulunud kitsavõitu pintsak Ove laiade, nukrate õlgade ümber. Ja Ove kindel usk õiglusse ja moraali ja kõvasse töösse ja sellesse, et tuleb lihtsalt teha, mis on õige. Mitte medali või diplomi või õlalepatsutuse pärast, vaid sellepärast, et nii on vaja. (Lk 123)

Inimesed ütlesid alati, et Ove ja Ove naine on nagu öö ja päev. Ove sai muidugi aru, et nad tahavad sellega öelda, et tema on öö. See ei häirinud teda. Aga tema naisele tegi alati nalja, kui keegi niimoodi ütles, sest siis tekkis tal võimalus itsitades märkida, et Ovet on põhjust ööks pidada ainult sellepärast, et ta on liiga kooner, et päikest sisse lülitada. (Lk 92)

Vot selline mees on Ove. Vanust on tal 59 aastat. Hiljuti pensionile saadetud ning leseks jäänud. Ta on praktiline ja üdini aus mees, kes lisaks rahale koonerdab ka sõnadega. Saamatust, korralagedust ja ebaõiglust ta ei kannata ning üle kõige elus armastab ta oma naist Sonjat.

Kui Sonja sureb, siis on asi selge. Tuleb talle seltsiks minna. Aga tundub, et sekkub Sonja ise teisest ilmast, ning mitu katset Sonja juurde minna luhtuvad. Ja siis kolivad naabriteks üks IT-spetsialistist kasutu lontkõrv (kes ei oska isegi autoga tagurdada!?!), tema rase naine ning kaks tütart. Ja vot siis ei saa Ove enam rahus ja vaikuses oma elu elada, sest järsku koputatakse pidevalt tema uksele igasuguste hädadega ning segatakse tema plaane. On sellist jama ikka vaja. Kogu selle virvarri sees avastab Ove, et tal on vaja elus veel mõnigi asi korda ajada, ning ehk Sonja annab talle andeks, kui ta veel veidi ootama peab.

Kui lugeda Ove seiklusi, siis vahelduvad emotsioonid nagu Skandinaavia mäed (muidugi, kui nad alles noored mäed olid). Ja Ove tõuseb raamatulehtedelt ning muutub elavaks ka väljaspool raamatut. Kangekaelne vanamehenäss, kes varjab kiivalt, et tal on hea süda. Samas ei salli ta igasugu totrusi, nagu näiteks Internet ja välismaa autoromud (õigeid autosid teeb ainult rootslaste Saab, seda teab igaüks) või krediitkaardid (sularaha on alati kõlvanud, miks siis enam ei kõlba?) ja ei karda oma umbusku ka valjult välja ütelda. Raamatu edenedes saame teada ka Ove elust enne seda, kui temast sai lesk ja pensionär.

See on üks muhe, aga samas raskeid teemasid käsitlev raamat. Vananemine, üksindus ning ka surm. Aga see kõik on kaetud muheda huumoriga. Võimatu? Ei ole, mees nimega Ove hoolitseb selle eest ja teeb seda sama põhjalikult ja hästi, nagu kõike muud oma värvikas elus.

Liisi