POISS, KES NÄGI PIMEDUSES Rasa Bugavičute-Pēce

Rasa Bugavičute-Pēce "Poiss, kes nägi pimeduses", Mina Ise 2021, tlk Contra, 174 lk

Lätlasest autor Rasa Bugavičute-Pēce on elukutselt dramaturg. Ta on kirjutanud mitmeid näidendeid ja stsenaariume, näiteks ka "Svingerite" filmistsenaariumi. Tõsielusündmustel põhinev raamat "Poiss, kes nägi pimeduses" ja samanimeline näidend on pärjatud mitmete auhindadega.

Raamatu peategelane Jēkabs sünnib perre, kus mõlemad vanemad on pimedad. Kuna poiss on nägija, tunneb ta juba varajasest lapsepõlvest kohustust järgida kõiges pimedate inimeste toimetulekuks hädavajalikku süsteemsust ja korda ning vastutada iseenda ja oma pere eest. Jēkabs tunneb puudust lähedusest, lemmikloomadest, sõpradest, staatuse sümbolit märkivatest moodsatest asjadest ja paljust muust, samas peab ta kogu aeg olema hea laps ja ema "kuldne poiss".
Jēkabs ei tea, mida tähendab mõiste "suureks saada", sest tema on olude sunnil pidanud olema kohe täiskasvanu.

Kuigi lapsesaamine oli Jēkabsi ema eluunistuseks, süveneb pikapeale nendevaheline võõrandumine. Isa rolliks on teha kõik, et vaid ema oleks rahul.

Kuigi peategelane sündis väga erandlikku keskkonda, kasvas temast iseseisev ja siiski oma vanemaid armastav mees.

Raamat räägib väga tõsistel ja vähekäsitletud teemadel nagu pimedate inimeste materiaalne, füüsiline ja vaimne toimetulek, nende suhtlemine nägijatega ning "normaalsete inimeste" suhtumine pimedatesse.
Kuigi raamat on kirjutatud keskmisele koolieale sobivas stiilis, teeb minu hinnangul Eesti laste jaoks lugemise kohati tülikaks russitsismide kasutamine.

Anu K.

MINU LÄTI Contra

Contra "Minu Läti: anekdoot tõelisest eestlasest", Petrone Print 2016, 224 lk

Lugesin Läti õppereisi jaoks läbi Contra „Minu Läti“. Autori kokkupuuted Lätiga on olnud lühiajalised, kuid sagedased. Siin on juttu Contra spordiarmastusest, jalgpallist, luuleüritustest, läti tähestikust ja lemmiksõnadest, õllesortidest, headest läti kõrtsidest. Raamatust saab hea ülevaate läti luuletajatest ning mitmete raamatute nimesid, mis läti keelest eesti keelde tõlgitud.

Kirjaniku-luuletaja raamatus on muuhulgas juttu autori läti keele õpingutest. Raamatus on paarkümmend luuletust, mille juurde on pandud kirja nende saamislood.

Raamatust saab teada, miks Valga rahvas peaks oma linna üle uhke olema ja miks eesti keeles tavaline sõna „koorejäätis“ lätlastele naljakas on.

Mulle meeldis lugeda Contra seiklustest Lätimaal, Ventspils pakkus äratundmisrõõmu.

Kokkuvõtteks selline tujutõstev, lahe ja muhe raamat. Kauneid lugemiselamusi!

Eve

KÄRARIKAS KLASS Ieva Flamingo

Ieva Flamingo "Kärarikas klass", Draakon & Kuu 2021, tlk Contra, ill Vivianna Maria Stanislavska, 82 lk

Ieva Flamingo on üks viljakamaid lastekirjanikke Lätis. Tema sulest on ilmunud ligi 30 raamatut, nii luuletusi kui ka jutte. Eesti
keeles on "Kärarikas klass" tema esimene raamat.

Selles luulekogus on palju luuletusi kooli teemadel. Aga on ka luulet teistel teemadel. Päevakorral on teema nutiseadmete mõjust meie elule. Või siis teemal, et kool nõuab õpilaselt vahel liiga palju. Vähemalt lapse arvates on nii. Või siis, et klass on nagu mitmepealine lohe. Mõned luuletused, nagu näiteks "Üks paljudest" ja "Tõotus", tegelevad kurbade ja keeruliste emotsioonidega ja kuidas nendega toime tulla. Kõik luuletused ei riimu ja ei peagi. Mängitakse riimiga. Kogumikus on ka mõned jõululuuletused.

Selle kogumikuga saime aimu naabrite lasteluulest.

Tiiu K.

EMAPIIM Nora Ikstena

Nora Ikstena "Emapiim", Hunt 2018, tlk Ilze Tālberga ja Contra, 224 lk

"Emapiim"on psühholoogiline romaan, mis käsitleb vastuhakku nõukogude süsteemile aastatel 1970–1980. Laiemalt on tegelaste elusündmusi kirjeldatud mitmekümne aasta jooksul. Inimeste hingedes elas usk ja lootus vabadusele.

Raamat oli huvitav seetõttu, et kujutas mitme põlvkonna naiste elu: vanaema, ema ja tütre. Põhjalikumalt ongi kirjeldatud ema ja tütre hingeelu. Eriti tuntav on günekoloogina töötava ema vastuhakk kehtivale korrale ja leppimatus nõukogude süsteemiga. Seetõttu vallandatakse ta oma erialaselt töölt ning äraelamiseks on ta sunnitud tegema lihttööd. Oma mässava iseloomu tõttu ei ole ta osanud pakkuda oma tütrele piisavalt emaarmastust, keeldudes talle isegi emapiima andmast, et see on mürgine ja et tütar ei kasvaks temasuguseks protestijaks. Samas kasvab tütrest hooliv ja ema armastav laps, palju on neile toeks hoolitsevad vanavanemad.

Ema ei jõudnudki vabanemist ära oodata, ta isegi ei uskunud seda. Küll aga tähistasid vabakssaamist vanavanemad ja lapselaps. Uudist Läti vabakssaamisest nägid nad telerist, valitses rõõm ja eufooria, karjuti ja valati pisaraid. Raamatul oli õnnelik lõpp, kõigele läbielatule vaatamata. Mulle see raamat meeldis, soovitan teistelegi.

Raamatul on omamoodi tervendav mõju, tuleb tõdeda, et meie aja eluraskused ei ole nii karmid.

Liia

KÄRARIKAS KLASS Ieva Flamingo

Ieva Flamingo "Kärarikas klass", Draakon & Kuu 2021, tlk Contra, ill Vivianna Maria Stanislavska, 82 lk

Olen luule tõlkimise suhtes väga suurte eelarvamustega. Kui sisu teise keelde tõlkida, kas õnnestub siis luuletust ka sarnaselt kõlama panna? Tahaks originaali kõrvale, kuigi ma läti keelt ei oska.

"Kärarikas klass" sisaldab kooliluulet, sellist sügavamat, pigem kooli- ja ühiskonnakriitilist. Luuletustes on juttu pelglikkusest; sellest, et teinekord ei ole raha; et laps sooviks, et vanemad hästi läbi saaksid. Et kooliskäimine on päris pingeline ja piisavolemine on suur väljakutse ja iga kord ei kuku see hästi välja.

Sisuliselt meeldisid need luuletused mulle väga. Vormi poolest olid nad üsna erinevad.

Raamatu lõpus on toredad lisad: autorite tutvustus, väike hääldusõpetus ja sõnastik; ülesanded, mis suunavad raamatu luuletuste järgi ise luuletusi kirjutama. 5+ idee!

Marlin

TERE, VAAL! Lauris Gundars

Lauris Gundars "Tere, Vaal!", Tänapäev 2023, tlk Contra, ill Anete Melece, 64 lk

Tegemist on raamatusarja avateosega, mis tutvustab Lottet, keda kutsutakse Putukaks, ja tema vanaisa Artur Siili, kelle hüüdnimi on Vaal. Nemad veedavad koos väga palju ja väga toredasti aega. Vanaisa on väljast küll vana, aga seest täitsa noor. Ometi teeb üks asi Putukale muret. Vaal nimelt ei tereta kedagi. Seda teab ju iga laps, et teretamine on elementaarne viisakus! Putukas hakkab oma vanaisa teretama meelitama, sellega seoses satuvad nad mitmetesse sekeldustesse.

Paljukest need tänapäeva lapsed vanavanematega ühist kvaliteetaega veeta saavad? Vanavanemad käivad ju tööl. Putukal on selles mõttes väga vedanud.

Raamatul on toredad vildikatega joonistatud pildid, juhul muidugi, kui see miski arvutiga tehtud trikk pole :)

Loodan, et eesti keelde jõuavad ka järjed „Vaal on tagasi” ja „Vaala hääl”.

Marlin

ÄRAJÄÄNUD AVASTUS Mārtiņš Zutis

Mārtiņš Zutis "Ärajäänud avastus", Päike ja Pilv 2018, tlk Contra, ill Mārtiņš Zutis, 30 lk

Lugu kuulsast loodusuurijast Karl Darvinist, kes keset talve postkastist ajakirja tooma minnes satub jälgedele. Esiti on üks jäljerida, aga neid tuleb muudkui juurde. Vaene „hull professor” põgeneb lõpuks majja ja keerab ka ukse lukku. Kümne jäljerea puhul on ta selgelt vähemuses, kui õuel peaks ehk ringi liikuma kümnejalgne tulnukas või viis kurjategijat...

Tore trükitäheraamat, mis tutvustab numbreid 1-st 10-ni ja pakub arutlusvõimalusi teemal, kes küll on õuel 5 või 7 või 9 jalajäljerea korral. Autori vahvatesse illustratsioonidesse on peidetud ka numbrid 1–10.

Selle raamatu juures meenusid mulle klassikutest jäljekütid Puhh ja Notsu, kes kord Pusa jälgi ajasid :)

Marlin

KIOSK Anete Melece

Anete Melece "Kiosk", Päike ja Pilv 2020, tlk Contra, ill Anete Melece, 34 lk

Läti illustraatori ja animakunstniku Anete Melece „Kiosk” valmis kõigepealt animafilmina ja alles siis pildiraamatuna. Film on saanud mitmeid kaalukaid rahvusvahelisi auhindu ning pildiraamat on tõlgitud enam kui 10 keelde.

 
See on lugu toredast kiosköörist Olgast, kes iga päev täidab inimeste soove, ulatades neile maiustusi, vett, ajalehti, ajakirju ja mida nad kõike soovivad. Olga krõbistab kioskis maiustusi süüa ja unistab mere äärde reisimisest. Paraku on ta kosunud sedavõrd, et kioskist välja ei mahu, nõnda ta elab, kuni... ühel päeval avastab, et saab koos kioskiga ringi liikuda. Õnnetuseks mässib üks sõbralik kutsu sillal oma jalutusrihma tema jalgade ümber nii, et Olga prantsatab koos kioskiga üle sillapiirde jõkke. Ja ujub. Merre. Nii täitub tema suur unistus. Nüüd müüb ta merekaldal jäätist.

Südamlik absurdihuumoriga lugu, mis on raamatusse jõudnud trükitähtedega, mida on hea lugeda algajal raamatusõbral. Kui raamat läbi, võiks üles otsida filmi, mille järgi raamat tehtud on. Filmi on üsna lõbus vaadata ka täiskasvanul: osa detaile ei ole üldse noorele lugejale mõeldud.
https://www.youtube.com/watch?v=Om0fNxpOxqk

Marlin

ULSIK, KAHE KOORIJUHI TÜTAR Inguna Ula Cepīte

Inguna Ula Cepīte „Ulsik, kahe koorijuhi tütar“, Mina Ise 2022, tlk Contra, 270 lk

Ulsik nihutab poti väikesele valgele potikiviahjule ligemale. Muidu külmub pepu poti külge, ei saa lahti tõmmata, kõnnid terve elu ringi pott selja taga – nii räägib Ulsikule alati memm. Aga nii on see vaid talvel. Kuigi suvelgi on pott jahe – küllap seepärast, et on fajansist. Seda valge fajansi asja Ulsik küll ei tea veel. Aga saab teada.

Ulsik ei ela tegelikult kogu aja memme juures. /---/

Ei, Ulsik elab äärelinnas, metsa ja Bābelīte järve lähedal. Sest seal elavad vanemad. Täitsa tavalises hruštšovkas. Täitsa tavalises kahetoalises korteris. (Lk 9.)

Nii saame tuttavaks Ulsikuga, kelle vanemateks on kaks kuulsat koorijuhti – Ausma Derkēvica (Läti üldlaulupeo esimene naissoost üldjuht) ja Imants Cepītis (Läti konservatooriumi õppejõud, kunstiteaduste kandidaat ja laulupeo peadirigent). Samuti juhivad ta vanemad kahte maailmas tunnustatud koori – riiklikku akadeemilist koori Latvija ja naiskoori Dzintars.

See tõsiasi ei ole aga Ulsikule just kõige tähtsam. Tõsi, mõnikord peab proovides kaasas käies vaikselt publikut mängima ja vanemad käivad reisidel, kuhu teda kaasa ei võeta, aga see-eest tuuakse välismaalt talle kaasa ihaldatud nätsupakke. Palju aega veedab Ulsik ka memmega, kellega sõidetakse näiteks suvel järve äärde puhkama, ükskord isegi lennukiga Gruusiasse.

Väikese südika ja suhteliselt iseseisva tüdruku uuriva pilgu läbi avaneb 1960ndate Nõukogude Läti elu, kus täiskasvanud on vahel täiesti arusaamatud või ei saa nad ise üldse asjadest aru. Kus suured räägivad asju, mida Ulsik täiskasvanute meelest kuulma ei peaks, aga Ulsik pole ju rumal. Mõnest asjast saab ta ikkagi aru ka. Sest Ulsik oskab hästi maailmaasjade üle arutleda. Omaenda järeldusi teha – ta on uudishimulik ja arukas tüdruk.

Raamatus mainitakse ka palju Lätis tuntud kultuuritegelasi, kellest minule, Läti kultuurieluga mitte kursis olevale inimesele, tuli tuttav ette ainult Ulsiku vanemate sõber Eestist – Gustav Ernesaks.

Ulsiku mõtted, kirjeldused ja raamatu kirjutamisstiil on üks vahva tervik, mis natuke naerutab ja tuletab ka täiskasvanutele meelde, et nad on kord lapsed olnud. Ausalt öeldes võiks seda raamatut vabalt ka lastele lugeda – küllap leiaksid ka nemad sealt palju äratundmisrõõmu.

Liisi

POISS, KES NÄGI PIMEDUSES Rasa Bugavičute-Pēce

Rasa Bugavičute-Pēce "Poiss, kes nägi pimeduses", Mina Ise 2021, tlk Contra, 174 lk

Lugu poisist, kelle vanemad on pimedad ja kes elab spetsiaalselt pimedatele mõeldud majas.

Poja sünd on olnud tema emale suureks väljakutseks ja sellega tahab ta kogu maailmale tõestada, et ta saab hakkama. Tegelikult on lapse elu keeruline. Ta peab vanemaid aitama, majas kindlad reeglid, mis on vajalikud, et pimedad seal hakkama saaksid. Lapsele on need mõnikord keerulised. Nii astub isa kogemata peale tema trompetile, mille ta harjutades on korraks põrandale pannud.

Poisil on igatsus sõprade järele. Või lemmiklooma. Ta suudab endale kassipoja välja võidelda. Loomulikult ei tea see, et nende majas ei või asjad maas vedeleda jne, nii viib ta kassi metsa ära ja tunneb end väga halvasti. Järgmiseks mõtleb ta välja sõbra. Tegelikult on see mänguasi, aga sellest saab koolis rääkida: sõber Mattias saadab talle lausa kirju, kuni Mattiast soovitakse vanaema sünnipäevale kutsuda, et täiskasvanute hulgas üksi igav poleks. Nüüd tuleb midagi kiiresti välja mõelda.

Lugu antakse vahepeal ka Jēkabsi ema silmade läbi. Lõpuks on Jēkabs täiskasvanu, 32-aastane, ja läheb oma lastega vanematele külla.

Raamat on Lätis pälvinud mitmeid auhindu ja põhineb tõsielulisel lool.

Minus tekitas küsimust vaid see, et raamat on keskmisele koolieale määratud, ma pakuks seda pigem noortele ja täiskasvanutele.

Marlin

Legoism massidesse!

Contra "Legoist", Mina Ise 2019, ill Alar Pikkorainen, 195 lk

KES TEISELE AUKU KAEVAB
sellel on suurem lootus
uute sügavusteni jõuda
(lk 33)

***
OSTSIN EILE LOTERIIPILETI
ahah
võitsin miljoni
ohoh
sõidan nüüd trammiga
ahah
isiklikuga
ohoh
(lk 136)

***

LÕPETAN LUULETAJAKARJÄÄRI

ühtegi paberit enam ei määri
luuletusi on saanud kuus tuhat ja
aeg on nüüd puhata
aeg on nüüd puhata
keerata vahel vaid teist külge

kuigi see isekas näib ja ülbe
tahate kuulda mis sülg toob mul suhu
aga kui sülg toob veel suhu vaid sülge
tahan lüüa naistele külge
lihtsalt tehes nendele musi
mitte kinkides luuletusi

tööd tahaks teha mis rahustaks närve
näiteks seintele võõbata värve
sõelaga tühjaks kanda järve

ja no lapsi võiks muidugi hoida
julgeksin öelda et armastan noid ka
lapsi ma hoiaks ikka mehiselt
Kristiina Ehinilt või Heinsaare Mehiselt
ikka võtaksin lapse hoida
nii et ei oiga
et nad rahulikult saaks luua
selle ohvri ikka võin tuua

kuid luuletada ma enam ei jaksa
kui kirjanikupalka mulle ei maksta
(lk 106–107)

***

IGAVIKULINE KÜSIMUS

kui palju võiks kaaluda
maratonipikkune makaron?

kusjuures tundub et on
täitsa väljaselgitatav

tuleb võtta
ükskõik kui pikk
makaron
see ära kaaluda
ja mõõta

jagada maratoni pikkus
makaroni pikkusega

ja

saadud tulemus korrutada
makaroni kaaluga
kuigi kardan et
makaron võib päris vähe kaaluda

ja nii täpse kaalu puudumisel
tuleb makaroni kaalu leidmiseks
võtta poolekilone
makaronipakk
makaronid üle lugeda
ja jagada pool kilo
makaronide arvuga

võiks ka kaaluda varianti
panna 100 m sirgele
makaronidest ühtlane katkematu riba
siis makaronid kokku korjata
(mitte pühkida sest niimoodi
võib kaasneda liiga palju liigset sodi)
kaaluda ära ja korrutada
tulemus 420-ga
või õigemini 421,95-ga

või on kõige lihtsam ikkagi
joosta maratoni
samal ajal kogu aeg
makarone süüa
ja kaaluda ennast
enne ja pärast jooksu
(lk 154–156)

***

ON NII EBAMUGAV

kinnitada bussis turvavööd
äkki bussijuht mõtleb
et ma arvan
et ta ei oska sõita

on nii ebamugav
allkirjastada lepinguid
äkki vastaspool arvab
et ma ei usalda teda

on nii ebamugav
hääletada kellegi poolt
äkki vastaspool arvab
et ma vihkan teda

on nii ebamugav öelda
ma armastan sind
äkki vastassugupool arvab
et olen millegi ebameeldivaga
hakkama saanud

on nii ebamugav
tunda ennast mugavalt
sest äkki kuskil keegi mõtleb
et see tuleb tema arvelt

on nii ebamugav
lõpetada seda luuletust
äkki keegi solvub
et luuletus juba läbi
ja temast mitte sõnagi
(lk 174–175)


Inge

Sõna ja spordi vennastumine

Contra [Margus Konnula] "Minu Läti: anekdoot tõelisest eestlasest", Petrone Print 2016, 224 lk

"Minu ..." sarja teeb huvitavaks see, et seda kirjutavad nii erinevad inimesed. Järjekordset raamatut kätte võttes ei tea kunagi, mida sellelt oodata. Ei teadnud ka "Minu Läti" puhul, kuigi autor on ju tuntud kirjutaja.

Tegelikult üht ootan neilt raamatuilt küll – mitmekesist infot pealkirjas mainitud piirkonna kohta. Kui see aluseks võtta, siis võib väita, et "Minu Läti" ei täitnud mu ootust. Sain aimu Läti kirjandus- ja spordielust, läti keelest, kuid kuidas elab ja mida mõtleb tavaline lätlane, sellest ei tea ma endiselt midagi. Andis tunda, et autor on viibinud Lätis vaid ajuti, mitte elanud seal aastaid järjest.

Aga ma ei nurise, see ongi ju Contra Läti, mitte Läti ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpik. Huvitav oli lugeda ikka, kujunes lihtsalt ootamatult kirjanduslooliseks elamuseks. Ja üllataval kombel oli omamoodi haarav ka rohke spordijutt, ju siis oli hästi kirjutatud.


Inge