POISS, KES NÄGI PIMEDUSES Rasa Bugavičute-Pēce

Rasa Bugavičute-Pēce "Poiss, kes nägi pimeduses", Mina Ise 2021, tlk Contra, 174 lk

Lätlasest autor Rasa Bugavičute-Pēce on elukutselt dramaturg. Ta on kirjutanud mitmeid näidendeid ja stsenaariume, näiteks ka "Svingerite" filmistsenaariumi. Tõsielusündmustel põhinev raamat "Poiss, kes nägi pimeduses" ja samanimeline näidend on pärjatud mitmete auhindadega.

Raamatu peategelane Jēkabs sünnib perre, kus mõlemad vanemad on pimedad. Kuna poiss on nägija, tunneb ta juba varajasest lapsepõlvest kohustust järgida kõiges pimedate inimeste toimetulekuks hädavajalikku süsteemsust ja korda ning vastutada iseenda ja oma pere eest. Jēkabs tunneb puudust lähedusest, lemmikloomadest, sõpradest, staatuse sümbolit märkivatest moodsatest asjadest ja paljust muust, samas peab ta kogu aeg olema hea laps ja ema "kuldne poiss".
Jēkabs ei tea, mida tähendab mõiste "suureks saada", sest tema on olude sunnil pidanud olema kohe täiskasvanu.

Kuigi lapsesaamine oli Jēkabsi ema eluunistuseks, süveneb pikapeale nendevaheline võõrandumine. Isa rolliks on teha kõik, et vaid ema oleks rahul.

Kuigi peategelane sündis väga erandlikku keskkonda, kasvas temast iseseisev ja siiski oma vanemaid armastav mees.

Raamat räägib väga tõsistel ja vähekäsitletud teemadel nagu pimedate inimeste materiaalne, füüsiline ja vaimne toimetulek, nende suhtlemine nägijatega ning "normaalsete inimeste" suhtumine pimedatesse.
Kuigi raamat on kirjutatud keskmisele koolieale sobivas stiilis, teeb minu hinnangul Eesti laste jaoks lugemise kohati tülikaks russitsismide kasutamine.

Anu K.

KÄRARIKAS KLASS Ieva Flamingo

Ieva Flamingo "Kärarikas klass", Draakon & Kuu 2021, tlk Contra, ill Vivianna Maria Stanislavska, 82 lk

Ieva Flamingo on üks viljakamaid lastekirjanikke Lätis. Tema sulest on ilmunud ligi 30 raamatut, nii luuletusi kui ka jutte. Eesti
keeles on "Kärarikas klass" tema esimene raamat.

Selles luulekogus on palju luuletusi kooli teemadel. Aga on ka luulet teistel teemadel. Päevakorral on teema nutiseadmete mõjust meie elule. Või siis teemal, et kool nõuab õpilaselt vahel liiga palju. Vähemalt lapse arvates on nii. Või siis, et klass on nagu mitmepealine lohe. Mõned luuletused, nagu näiteks "Üks paljudest" ja "Tõotus", tegelevad kurbade ja keeruliste emotsioonidega ja kuidas nendega toime tulla. Kõik luuletused ei riimu ja ei peagi. Mängitakse riimiga. Kogumikus on ka mõned jõululuuletused.

Selle kogumikuga saime aimu naabrite lasteluulest.

Tiiu K.

EMAPIIM Nora Ikstena

Nora Ikstena "Emapiim", Hunt 2018, tlk Ilze Tālberga ja Contra, 224 lk

"Emapiim"on psühholoogiline romaan, mis käsitleb vastuhakku nõukogude süsteemile aastatel 1970–1980. Laiemalt on tegelaste elusündmusi kirjeldatud mitmekümne aasta jooksul. Inimeste hingedes elas usk ja lootus vabadusele.

Raamat oli huvitav seetõttu, et kujutas mitme põlvkonna naiste elu: vanaema, ema ja tütre. Põhjalikumalt ongi kirjeldatud ema ja tütre hingeelu. Eriti tuntav on günekoloogina töötava ema vastuhakk kehtivale korrale ja leppimatus nõukogude süsteemiga. Seetõttu vallandatakse ta oma erialaselt töölt ning äraelamiseks on ta sunnitud tegema lihttööd. Oma mässava iseloomu tõttu ei ole ta osanud pakkuda oma tütrele piisavalt emaarmastust, keeldudes talle isegi emapiima andmast, et see on mürgine ja et tütar ei kasvaks temasuguseks protestijaks. Samas kasvab tütrest hooliv ja ema armastav laps, palju on neile toeks hoolitsevad vanavanemad.

Ema ei jõudnudki vabanemist ära oodata, ta isegi ei uskunud seda. Küll aga tähistasid vabakssaamist vanavanemad ja lapselaps. Uudist Läti vabakssaamisest nägid nad telerist, valitses rõõm ja eufooria, karjuti ja valati pisaraid. Raamatul oli õnnelik lõpp, kõigele läbielatule vaatamata. Mulle see raamat meeldis, soovitan teistelegi.

Raamatul on omamoodi tervendav mõju, tuleb tõdeda, et meie aja eluraskused ei ole nii karmid.

Liia

KARUTAPJA Imants Lasmanis

Imants Lasmanis "Karutapja", Eesti Raamat 1979, tlk Valli Helde, ill Uno Roosvalt, 72 lk

Läti rahvuseepose ümberjutustus lastele.

Karutapja kasvas üles Lielvārde vanema pojana, jumalate käskjalg oli poisi kasulapseks toonud, käsuga üles kasvatada. Poiss oli leitud karukoopast, kus teda imetas karuema. 18 aastat hiljem tapab ta paljaste kätega karu, et oma isa kaitsta. Tal on määratud saada suureks kangelaseks, tema nime kuuldes värisevad kõik, kel kurjad mõtted meeles mõlguvad.

Sellele vaatamata tikuvad Lätimaale uue usu kummardajad, kes tegelikult maid ja vara ihaldavad. Oma maad kaitstes ja rahvast aidates satub kangelane mitmetesse seiklustesse: kuradikoopasse, nõidade peole, veealusesse lossi, Põhjaneitsi juurde, peninukkidega võitlema, nõiutud saarele sortsidega võitlema jne.

Läti eepos on kokku kirjutatud muistendite ja muinasjuttude põhjal. Palju on juttu liivlastest, vähem eestlastest. Kalapoiss, eestlaste vägihiid on arvatavalt Kalevipoeg. Korra satuvad Kalapoiss ja Karutapja ka võitlema, Karutapja võidab ning lepitakse sõbralikult kokku, et lätlased ja eestlased peaks omavahel hästi läbi saama.

Tegelased satuvad ristiusu toojate küüsi ja Saksamaale, see osa on seotud ajalooga; sortsid, nõiad ja vanarahva tarkustega kirjarullid aga pärinevad muinaslugudest. Muinaslood ei tunne riigi ega rahvuse piire. Tunda on nii soome kui eesti juttude mõjutusi.

Oleks aeg teha uus ümberjutustus või vähemalt ümbertöötatud tõlge, kuna raamatus oli tunda nõukaaja hõngu.

Lätis on mõned aastad tagasi välja antud koomiks „Lāčplēsise sünd”, mis räägib kangelase lapsepõlvest.

Marlin

KÄRARIKAS KLASS Ieva Flamingo

Ieva Flamingo "Kärarikas klass", Draakon & Kuu 2021, tlk Contra, ill Vivianna Maria Stanislavska, 82 lk

Olen luule tõlkimise suhtes väga suurte eelarvamustega. Kui sisu teise keelde tõlkida, kas õnnestub siis luuletust ka sarnaselt kõlama panna? Tahaks originaali kõrvale, kuigi ma läti keelt ei oska.

"Kärarikas klass" sisaldab kooliluulet, sellist sügavamat, pigem kooli- ja ühiskonnakriitilist. Luuletustes on juttu pelglikkusest; sellest, et teinekord ei ole raha; et laps sooviks, et vanemad hästi läbi saaksid. Et kooliskäimine on päris pingeline ja piisavolemine on suur väljakutse ja iga kord ei kuku see hästi välja.

Sisuliselt meeldisid need luuletused mulle väga. Vormi poolest olid nad üsna erinevad.

Raamatu lõpus on toredad lisad: autorite tutvustus, väike hääldusõpetus ja sõnastik; ülesanded, mis suunavad raamatu luuletuste järgi ise luuletusi kirjutama. 5+ idee!

Marlin

JAKOBI VÄGA HÄSTI ÕNNESTUNUD PLAAN Luīze Pastore

Luīze Pastore "Jakobi väga hästi õnnestunud plaan", Helios Kirjastus 2019, tlk Margus Konnula, ill Reinis Pētersons, 143 lk

Raamat, mille kaas noort lugejat seda eriti haarama ei kutsu. Mind ka ei kutsunud, raamatu ilmumisest saati oli see mul lugemisplaanis, et naaberrahva kirjandus ja Contra tõlge, eksole.

Lool pole viga midagi. Jakob on üksildane poiss, kes kasvab isaga ja oma päevi veedab üksi viienda korruse korteris linnaplaane joonistades. Tal on hirm, et kui Riia saab valmis, siis Daugava vood uputavad linna (nagu Ülemiste Vanakese Tallinna uputamise lugu).

Kui ta ühel õhtul on sosistanud "Riia on valmis!", hakkavad juhtuma hullud asjad. Äikesetorm, vetevood ja korteri omanik, kellele poiss kõigist keeldudest hoolimata ukse avab.

Isa viib poja suveks aguli linnaossa onu ja onutütre juurde. Onu on endine meremees, piraatidega võidelnud ja puha, tema tütar aga isepäine ja julge, nagu Pipi Pikksukk, kes tema T-särgilgi on.

Kohanemine üksteisega pole kerge, kuid lõpuks päästetakse õdus puumajadega linnaosa pilvelõhkujateks ümber ehitamisest.

Ühised raskused muudavad Mimmi ja Jakobi ja aguli peremeheta koertekarja lahutamatuteks sõpradeks. Ja Jakobi isa pole ka üldse poisi peale pahane ja armastab teda ikka ja väga.

Raamat on võitnud Läti kirjandusauhindade jagamisel lausa parima lasteraamatu tiitli.

Marlin

TERE, VAAL! Lauris Gundars

Lauris Gundars "Tere, Vaal!", Tänapäev 2023, tlk Contra, ill Anete Melece, 64 lk

Tegemist on raamatusarja avateosega, mis tutvustab Lottet, keda kutsutakse Putukaks, ja tema vanaisa Artur Siili, kelle hüüdnimi on Vaal. Nemad veedavad koos väga palju ja väga toredasti aega. Vanaisa on väljast küll vana, aga seest täitsa noor. Ometi teeb üks asi Putukale muret. Vaal nimelt ei tereta kedagi. Seda teab ju iga laps, et teretamine on elementaarne viisakus! Putukas hakkab oma vanaisa teretama meelitama, sellega seoses satuvad nad mitmetesse sekeldustesse.

Paljukest need tänapäeva lapsed vanavanematega ühist kvaliteetaega veeta saavad? Vanavanemad käivad ju tööl. Putukal on selles mõttes väga vedanud.

Raamatul on toredad vildikatega joonistatud pildid, juhul muidugi, kui see miski arvutiga tehtud trikk pole :)

Loodan, et eesti keelde jõuavad ka järjed „Vaal on tagasi” ja „Vaala hääl”.

Marlin

ÄRAJÄÄNUD AVASTUS Mārtiņš Zutis

Mārtiņš Zutis "Ärajäänud avastus", Päike ja Pilv 2018, tlk Contra, ill Mārtiņš Zutis, 30 lk

Lugu kuulsast loodusuurijast Karl Darvinist, kes keset talve postkastist ajakirja tooma minnes satub jälgedele. Esiti on üks jäljerida, aga neid tuleb muudkui juurde. Vaene „hull professor” põgeneb lõpuks majja ja keerab ka ukse lukku. Kümne jäljerea puhul on ta selgelt vähemuses, kui õuel peaks ehk ringi liikuma kümnejalgne tulnukas või viis kurjategijat...

Tore trükitäheraamat, mis tutvustab numbreid 1-st 10-ni ja pakub arutlusvõimalusi teemal, kes küll on õuel 5 või 7 või 9 jalajäljerea korral. Autori vahvatesse illustratsioonidesse on peidetud ka numbrid 1–10.

Selle raamatu juures meenusid mulle klassikutest jäljekütid Puhh ja Notsu, kes kord Pusa jälgi ajasid :)

Marlin

KIOSK Anete Melece

Anete Melece "Kiosk", Päike ja Pilv 2020, tlk Contra, ill Anete Melece, 34 lk

Läti illustraatori ja animakunstniku Anete Melece „Kiosk” valmis kõigepealt animafilmina ja alles siis pildiraamatuna. Film on saanud mitmeid kaalukaid rahvusvahelisi auhindu ning pildiraamat on tõlgitud enam kui 10 keelde.

 
See on lugu toredast kiosköörist Olgast, kes iga päev täidab inimeste soove, ulatades neile maiustusi, vett, ajalehti, ajakirju ja mida nad kõike soovivad. Olga krõbistab kioskis maiustusi süüa ja unistab mere äärde reisimisest. Paraku on ta kosunud sedavõrd, et kioskist välja ei mahu, nõnda ta elab, kuni... ühel päeval avastab, et saab koos kioskiga ringi liikuda. Õnnetuseks mässib üks sõbralik kutsu sillal oma jalutusrihma tema jalgade ümber nii, et Olga prantsatab koos kioskiga üle sillapiirde jõkke. Ja ujub. Merre. Nii täitub tema suur unistus. Nüüd müüb ta merekaldal jäätist.

Südamlik absurdihuumoriga lugu, mis on raamatusse jõudnud trükitähtedega, mida on hea lugeda algajal raamatusõbral. Kui raamat läbi, võiks üles otsida filmi, mille järgi raamat tehtud on. Filmi on üsna lõbus vaadata ka täiskasvanul: osa detaile ei ole üldse noorele lugejale mõeldud.
https://www.youtube.com/watch?v=Om0fNxpOxqk

Marlin

PANSION LOSSIS Anšlavs Eglītis

Anšlavs Eglītis "Pansion lossis: mälestuste romaan", Libri Livoniae 2015, tlk Valli Helde, 232 lk

Autorist:
Anšlavs Eglītis (1906–1993) sündis Riias, II Maailmasõja lõpus lahkusid pagulastena Lätist Saksamaale, elasid erinevates pagulaslaagrites ja 1950. aastal asusid elama USA-sse. Raamat ilmus USA-s 1962. aastal.

Mälestusteraamat 1920–1930. aastate Läti elust. Autori isale, luuletaja Viktors Eglītisele kingiti riigi poolt Inciemsi mõis Turaida lähistel. Majas elasid ka eakad mõisateenijad ja tohutu suured rotid. Hoone oli suur, lagunev ja külm, seal sai elada ainult suvel. Autor kirjeldab Gauja jõe kauneid liivakivist kaljuseid kaldaid, mõisa parki, ümbritsevat loodust.

Perekond püüdis lagunevasse lossi elu tuua. Seal kohtusid kunstnikud ja kirjanikud, kes jätsid kustumatu mulje noorele kirjanikule. Anšlavs proovis kätt ka kunstnikuna. Noorukina tegi koos sõbraga sporti, rajades ka spordiväljaku. Mutid ja huvipuudus elanike poolt – nii jäigi väljak kasutamata. Maal elavad ja talutööd tegevad külaelanikud ei saanud aru, milleks sport, kui füüsiline töö hoiab tugevana. Kalastamine oli põhiline ajaviitetegevus.

Pansion lossis sai uueks ideeks. Koos endiste mõisateenijatega värviti üle mõned toad, kuulutus lehte ning oodatigi külalisi. See ettevõtmine ebaõnnestus, ei olnud lõbustusi, maja oli külm ja kõle, igivana kokk ei suutnud õigeaegselt süüagi teha. Lõpuks jõudis kohale ka oodatud noor teenijanna, aga selleks ajaks oli pansion juba suletud.

Kaks korda aastas toimus mõisa pargis pidu kohalikule rahvale. See algas päikeseloojangul ja kestis hommikuni. Esmakordselt elektrivalgel, Brasla elektrijaam oli valmis saanud. Peotuju tõstis salaviin. Kohalikud, palgiparvetajad ja elektriliinide ehitajad pidasid maha korraliku kakluse. Loomulikult tüdruku pärast. Kakluse algataja kadus ise kõigi nelja tuule poole.

Ka põllumajandus ei edenenud, tooteid oli raske müüa ja küüslauguga hapukapsas oli söögiks kõlbmatu. Mõisa remondiks ikkagi raha ei jätkunud. Maja müüdi maha ja osteti väike suvila mere ääres.

Laine

VIIENÄPU Māra Zālīte

Māra Zālīte "Viienäpu", Randvelt Kirjastus 2015, tlk Hannes Korjus, 312 lk

Läti autor sündis 1952. aastal küüditatute perre ning elas esimesed neli eluaastat Siberis. Hiljem, 1950ndate alguses sõitis ta koos perega Lätimaale.

Māra Zālīte alustas kirjanikuteed 1970ndatel aastatel luuletajana. Samuti on ta kirjutanud laulu- ja oratooriumide tekste, draamasid, esseid jm. Autobiograafilise romaani „Viienäpu“ eest pälvis Māra Zālīte 2014. aastal Läti kirjanduse aastapreemia.

See on omamoodi tragikoomiline lugu kohanemisest ja peresuhetest ajal, mil tuli mõelda sootuks argisemate probleemide peale. Romaani tegevuste kirjeldamine toimub enamjaolt läbi viieaastase Laura silmade. Esmalt aus ja tõetruu kirjeldus elust Siberi barakis ja sealsetest elanikest ja ka Laura sündimisest. Kaaselanikke on barakis pea kogu maailmast ning tänu neile õpib tüdruk kiirelt võõrkeeli ja kaardimängu, kuid saab tunda ka erinevaid eluraskusi – nälja- ja külmatunnet. Tagasi Lätimaale naastes kohtub Laura vanavanavanemate Miima ja Taadiga ning seoses pere kohanemisraskustega asub ka nende juurde elama. Laura on terane ja taibukas tüdruk, ent satub tihti ohtlikesse ja naljakatesse sekeldustesse – kukub välikäimla auku, vanasse kaevu, tõrvatünni või maiustab Stalini büstist pärit kipsiga.

Romaani tekst kulgeb üldjoontes ladusalt ja sidusalt, kuid imestama pani see, kuidas on sisse jäänud nii palju kirja- ja trükivigu (nt puhvaika on raamatus vuhvaika, kõõrutama on vaatama jne). Samuti puuduvad joonealused venekeelsete sõnade või väljendite tõlked, mis on välja toodud raamatu lõpus. Sisulise poole pealt tekkis mitmel korral mõte, kas üks viieaastane laps oskaks nii detailselt ja mõtestatult enda ümber toimuvat analüüsida ja sõnadesse panna. Pigem mitte. Üldjoontes on tegemist siiski hea raamatuga neile, kellele autobiograafilised romaanid meeltmööda on.

Marie

ULSIK, KAHE KOORIJUHI TÜTAR Inguna Ula Cepīte

Inguna Ula Cepīte „Ulsik, kahe koorijuhi tütar“, Mina Ise 2022, tlk Contra, 270 lk

Ulsik nihutab poti väikesele valgele potikiviahjule ligemale. Muidu külmub pepu poti külge, ei saa lahti tõmmata, kõnnid terve elu ringi pott selja taga – nii räägib Ulsikule alati memm. Aga nii on see vaid talvel. Kuigi suvelgi on pott jahe – küllap seepärast, et on fajansist. Seda valge fajansi asja Ulsik küll ei tea veel. Aga saab teada.

Ulsik ei ela tegelikult kogu aja memme juures. /---/

Ei, Ulsik elab äärelinnas, metsa ja Bābelīte järve lähedal. Sest seal elavad vanemad. Täitsa tavalises hruštšovkas. Täitsa tavalises kahetoalises korteris. (Lk 9.)

Nii saame tuttavaks Ulsikuga, kelle vanemateks on kaks kuulsat koorijuhti – Ausma Derkēvica (Läti üldlaulupeo esimene naissoost üldjuht) ja Imants Cepītis (Läti konservatooriumi õppejõud, kunstiteaduste kandidaat ja laulupeo peadirigent). Samuti juhivad ta vanemad kahte maailmas tunnustatud koori – riiklikku akadeemilist koori Latvija ja naiskoori Dzintars.

See tõsiasi ei ole aga Ulsikule just kõige tähtsam. Tõsi, mõnikord peab proovides kaasas käies vaikselt publikut mängima ja vanemad käivad reisidel, kuhu teda kaasa ei võeta, aga see-eest tuuakse välismaalt talle kaasa ihaldatud nätsupakke. Palju aega veedab Ulsik ka memmega, kellega sõidetakse näiteks suvel järve äärde puhkama, ükskord isegi lennukiga Gruusiasse.

Väikese südika ja suhteliselt iseseisva tüdruku uuriva pilgu läbi avaneb 1960ndate Nõukogude Läti elu, kus täiskasvanud on vahel täiesti arusaamatud või ei saa nad ise üldse asjadest aru. Kus suured räägivad asju, mida Ulsik täiskasvanute meelest kuulma ei peaks, aga Ulsik pole ju rumal. Mõnest asjast saab ta ikkagi aru ka. Sest Ulsik oskab hästi maailmaasjade üle arutleda. Omaenda järeldusi teha – ta on uudishimulik ja arukas tüdruk.

Raamatus mainitakse ka palju Lätis tuntud kultuuritegelasi, kellest minule, Läti kultuurieluga mitte kursis olevale inimesele, tuli tuttav ette ainult Ulsiku vanemate sõber Eestist – Gustav Ernesaks.

Ulsiku mõtted, kirjeldused ja raamatu kirjutamisstiil on üks vahva tervik, mis natuke naerutab ja tuletab ka täiskasvanutele meelde, et nad on kord lapsed olnud. Ausalt öeldes võiks seda raamatut vabalt ka lastele lugeda – küllap leiaksid ka nemad sealt palju äratundmisrõõmu.

Liisi

POISS, KES NÄGI PIMEDUSES Rasa Bugavičute-Pēce

Rasa Bugavičute-Pēce "Poiss, kes nägi pimeduses", Mina Ise 2021, tlk Contra, 174 lk

Lugu poisist, kelle vanemad on pimedad ja kes elab spetsiaalselt pimedatele mõeldud majas.

Poja sünd on olnud tema emale suureks väljakutseks ja sellega tahab ta kogu maailmale tõestada, et ta saab hakkama. Tegelikult on lapse elu keeruline. Ta peab vanemaid aitama, majas kindlad reeglid, mis on vajalikud, et pimedad seal hakkama saaksid. Lapsele on need mõnikord keerulised. Nii astub isa kogemata peale tema trompetile, mille ta harjutades on korraks põrandale pannud.

Poisil on igatsus sõprade järele. Või lemmiklooma. Ta suudab endale kassipoja välja võidelda. Loomulikult ei tea see, et nende majas ei või asjad maas vedeleda jne, nii viib ta kassi metsa ära ja tunneb end väga halvasti. Järgmiseks mõtleb ta välja sõbra. Tegelikult on see mänguasi, aga sellest saab koolis rääkida: sõber Mattias saadab talle lausa kirju, kuni Mattiast soovitakse vanaema sünnipäevale kutsuda, et täiskasvanute hulgas üksi igav poleks. Nüüd tuleb midagi kiiresti välja mõelda.

Lugu antakse vahepeal ka Jēkabsi ema silmade läbi. Lõpuks on Jēkabs täiskasvanu, 32-aastane, ja läheb oma lastega vanematele külla.

Raamat on Lätis pälvinud mitmeid auhindu ja põhineb tõsielulisel lool.

Minus tekitas küsimust vaid see, et raamat on keskmisele koolieale määratud, ma pakuks seda pigem noortele ja täiskasvanutele.

Marlin

VIIENÄPU Māra Zālīte

Māra Zālīte "Viienäpu", Randvelt Kirjastus 2015, tlk Hannes Korjus, 312 lk

5-aastane Laura sõidab rongiga Siberist koju, Lätimaale, kus ootavad teda ees vanavanavanemad. Sõidab koos ema ja isaga, kes on Siberis üles kasvanud. Üks neist küüditati 9-, teine 12-aastaselt.

Mida tunnevad vanemad koju jõudes? See on ema sünnikodu, mis on ära lagastatud. Mida tunneb väike tüdruk, kes küll oskab läti keelt, kuid kelle elukogemus on viie Siberi-aastaga hoopis erinev kodumaal kasvanud lapse omast? Lapsed on ju kui käsnad – imevad ümbritsevat endasse.

Kui ema hakkab maja ümbrust kasima, kitkub välja nõgeseid ja maltsasid, saab väike Laura šoki – ema viskab toidu ära! Mida me sööme, kui nälg tuleb!!!!

Kuidas külast ujub noorele perele ligi erinevat kontingenti, ka pealekaebajaid, kes nende laua taga nende viina joovad ja siis kaebust kirjutama jooksevad. Kuidas pere nahkköidetes raamatutest on majas elanud venelased seasulu põranda ladunud, nagu parkett! See on hirmus leid: aastaid virtsas vettinud hinnalised raamatud!

Tegemist on lapse pilgu läbi nähtud nii Siberi kui koduse elu alustamise ajaga. Laps näeb asju lapse pilguga, meie võime üht-teist ridade vahelt lugeda.

Väärt lugemine, soovitan!

Marlin

HOMMIKUEINE KESKÖÖL Valentīns Jākobsons

Valentīns Jākobsons "Hommikueine keskööl", Libri Livoniae 2016, tlk Livia Viitol, 184 lk

Lugesin selle raamatu läbi 2016. aasta juunikuus, ajendatuna televiisoris nähtud saatest, kus keegi Läti tõlkija rõõmustas, et oli märganud eesti keeles ilmunud olevat V. Jākobsonsi teost "Hommikueine keskööl".
Nõnda ma ta raamatukogust kaasa haarasingi.
Tundub, et tegemist on lätlastele väga olulise autoriga.

V. J. sündis 1922 Riias Läti ohvitseri pojana, sai hea gümnaasiumihariduse ja siis viidi Siberisse, kus oli nii küüditatuna kui vangilaagris. Oma jutukogud ongi ta kirjutanud Siberi kogemustest. Sünge teema südasuviseks lugemiseks. Talvel pakaselisel ajal aga vist veel raskem. Sest elu oli karm, nälg, külm.
Tohutult külm ja täielik nälg.
Kõik ju oleme lugenud ja kuulnud. Mõni jõudis õnneks Siberist tagasi ka.
Jutustused on õnneks mitte väga värvikad, sellele vaatamata või ehk seda enam mõjub neis käsitletu. Küüditatu ei olnud inimene. Ei asjapulkade ega kohalike inimeste silmis. Tugev vaim ja noore inimese meelekindlus oma tee lõpp-punktina näha kodumaad ja Riia linna olid need, mis autori ja jutustuste peategelase sellest õudusest eluga välja tõid.

Marlin