Kui üks raamat võidab ühe auhinna teise järel, siis tekib juba huvi, et mis seal siis õigupoolest on. Järjekordne kole lugu täis kolle, vampiire, luukeresid jne?
Aga ei, siinne raamat küll kole pole, vastupidi, tegelikult on ta ju lausa viie kaunima hulka arvatud. Kas ta just väljanägemiselt kaunis on, see on maitseasi, kuid sisult on ta tõesti ilus, tulvil hoolimist ja südamlikkust. Rosinaks mõnus murdekeel taadu ja memme otsekõnes.
Sisu poolest täiesti realistlik: päris taadu ja päris memme võtavad pereliikmeks päris luukere (kooli õppevahend küll, nii et ilmselt mitte päris inimese skelett). Võib muidugi vaadata ka nii, et mistarvis kaks põrunud vanainimest ühe luukerega sedasi jähmerdavad, aga võib ka nii, et võibolla on just väga tark pakkuda ühele pensionil luukerele kodu ja seltsi, vaadata temaga aeg-ajalt tõtt ja lasta tal meelde tuletada inimese ajalikkust. Memento mori! Ehk paneks see mõtlema, kas kõik need asjad, mida himustame, on selles ajalikkuses üldse hädavajalikud. Või siis neile, kes juhinduvad mõttest "Võidab see, kel surres on rohkem asju", annaks see hoopis auru juurde, et nad jõuaksid finišisse väärikama koormaga.
Tasub võtta see aeg ja see raamatuke läbi lugeda ning pärast sooja pähnähäitsmetsäi'd lonksates natuke elu üle mõlgutada. Eriti tore, kui seda saab teha koos lastega, neile ta ju kirjutatud-joonistatud on.
Inge
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar