Neljapäev, 28. aprill 2022

LUMI TUISKAB, MINA LAULAN Juhan Liiv


Juhan Liiv "Lumi tuiskab, mina laulan : valik luulet", Tänapäev 2016, 2. tr, koostanud Jüri Talvet, 464 lk

Küllap täielikem Liivi-kogu, sisaldades koos "kildudega" 370 luuletust. Valminud põhjaliku uurimistöö tulemusena, püüdes luua tasakaalu varasemate mahukamate kogude – Friedebert Tuglase koostatud "Juhan Liivi luuletuste" (1926) ja Aarne Vinkli koostatud "Sinuga ja sinuta" (1989) – liigsete kärbete ja ülima autoritruuduse vahel. Tulemus poeb naha vahele, nagu Liiv ikka.

Siia aga panen kuulsa erakonna-luuletuse ja peotäie "kilde".


MINU ERAKOND

Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne,
ka vabameelne, vana-, kodanlane,
kas töömees, jah, ka aadel mõnikord.
Ja kes veel teab, kuhu rändaks meel,
kui ununeks üks erakond: mu eesti keel.

Nii järelikult: minu erakond on eesti keel.
(Lk 304.)

*

Ei saa mina kuidagi mõttega valmis,
ei saa mina proosas, ei saa mina salmis –
paika kui vana kasukat.

Ilma looja aga samuti
lõhkus ja parandas, lõhkus ja parandas:
mis ta ka lahutas, mis ta ka palmis –
töö aga pole veel tänagi valmis.

(Lk 379.)

*

MÕJU

Kelle juttu või laule sa loed,
sa seisad selle väes.
See kirjanik on sinu pottsepp
ja sina savi ta käes.

Kes ilusa neiu ees seisnud,
on seisnud selle väes:
vast see oli õieti pottsepp,
sa õieti savi ta käes.

(Lk 404.)

*

Hoia, et sa ei luuleta,
et ei kaevet kuule sa. –
Pagan võtku ettevaatus –
andke mulle minu saatus!

(Lk 410.)

*

Oh, elul  i k k a  t e r a  on,
nii tõest', kui maailm  k e r a  on.

(Lk 418.)


Inge

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar