Muinas- ja muidu jutu meisterlik põimumine

Jaanus Vaiksoo "Miku ja Mirjami kuus kummalist kohtumist", Ärkel 2018, ill Katrin Kaev, 46 lk

Kingid lastekirjandusele pilgu, võtab südame. Ei teagi, kas olen nüüd südametu või on süda hoopis täis...

See raamat sobib suurepäraselt ettelugemiseks. Ilmselt eelkõige lasteaia- ja võibolla ka väga värsketele koolilastele. Samavanustele siis, nagu on õde-venda Mirjam ja Mikk: 5–7-aastastele.

Kohtumised on tõesti kummalised, põnevad ja vähemalt lapsemeelsetele täiskasvanutele ka naljakad. Mulle meeldis eriti, kuidas lood on põimitud muinasjuttude ja kirjandusklassikaga, ja ega lõpuks täit selgust saanudki, kust see reaalsuse piir täpselt läks, kuid see oligi tore – ergutab lugejaid-kuulajaid mõtlema ja omavahel arutlema.


Inge

"Pärnu maanteel, korter kuus, elab onu Heino Kruus..."

Jaanus Vaiksoo "Onu Heino eksis ära", Koolibri 2007, ill Kadri Ilves, 48 lk

Jaanus Vaiksoo "Onu Heino väike pere", Tallinna Keskraamatukogu 2010, ill Kertu Sillaste, 72 lk

Kaks armast luulekogu sümpaatsest tegelasest, kes vaatleb loodust, kuulab vaikust, lustib, lips ees, õhtul pimedas laste mänguväljakul, ootab päkapikult sussi sisse kommi, loeb palju, peseb pesu, peab tigudega pidu (see kes-tab tä-na-se-ni) ja mis kõik veel. Onu Heinost siis. Esialgu on ta veidi üksik, aga õnneks saab kuramaažist tädi Kaiega asja ja koos luuakse imekena pere, kus kasvab ka pojake Rein. Kuidas lapsed selle vastu võtavad, ei oska ütelda, pole proovinud, aga mina nautisin täiega.

Heino-luuletused voogavad mõnusalt. Kui mõnikord hakkab luules see voogamine domineerima, nii et kipub juba sisu varjutama, siis siin ei läinud mõte uitama, vaid püsis kenasti teksti juures. Tegelikult lugesin neid ka aastaid tagasi, aga erilist elamust tollal ei saanud. Nüüd puksusin bussis omaette, küllap üsna onuheinolikult, naerda. Eks iga raamatuni peab kasvama.

 Hea, et "Tujurikkuja" onu Heinole on vastukaaluks ka see tore onu Heino, kuigi tänapäeva lastele oleks vast lähedasem mõni kaasaegsem nimi. Uuel põlvkonnal on vist juba onu Kevinid ja onu Trevorid... Kui ei ole välismaa onud.

Stiilinäiteks lugu sellest, kuidas ilves ajas onu Heino küttepuude varumise nurja:

ONU HEINO JÕULUKINK

Onu Heino rühkis metsa, kaasas saag ja kirves.
Tahtis teha küttepuid –, kuid vastu juhtus ilves.

Mehel läksid jalad nõrgaks, otsaette higitilk,
tundis, kuidas teda puuris metsakassi luurav pilk.

Heino kohmas aralt: "Tere... Mul ei olnud plaanis muud,
tahtsin ainult koju viia ühte väikest jõulupuud."

Ilves muigas: "Veider vana. Kährikuga paras paar.
Jõulud juba ammu möödas. Praegu on ju veebruar."

"Ah, et möödas. Vaat, kus lugu!" onu Heino imestas.
"Mina küll ei saanud pakki," ütles mees ja minestas...

Onu Heino ärkas voodis, hõõrus kahe käega silmi.
Nägi nurgas jõulukuuske – on see unes või on ilmsi?

Keegi istus kuuse kõrval, see ei olnud naabri Liisu.
Rahulikult limpsis vurre juba tuttav metsakiisu:

"Tassisin su seljas koju, hakkas miskipärast kahju.
Maja oli külm ja kõle. Panin kütte pliidi, ahju.

Vaatasin, et oled justkui veidi õnnetu ja üksi,
sellepärast jõulukingiks tõin sul jänkunahast mütsi."

Nüüd on onu Heinol sõber – päris pesuehtne ilves,
ehkki veidi karmi moega: silmad kissis, nägu pilves.


Inge

Paeluv kingamüsteerium

Jaanus Vaiksoo "King nr 39", Ärkel 2019, ill Katrin Kaev, 184 lk

Lasteraamat, aga põnev ka vanainimesel lugeda. Isegi nii, et oli üsna raske jääda oma esialgse kavatsuse juurde hoida seda vaid bussilektüüriks. Ei saa ju rahu, kui üks klanitud mees ostab iga päev kingapoest paari kalleid kingi! Mis värk on?!

Õhustikult soe ja helge, heas mõttes vanaaegne – nagu üks kena lasteraamat olla võikski. Nagu muuseas juhatatakse kätte teeotsad, kust võiks alguse saada suguvõsauurimise või kettagolfi- või muusikahuvi. Head tegelased on kohe eriti head ja pahadki on rohkem sellised lollikesed, kellest pigem hakkab kahju. Ainult lõpp oli minu jaoks ... kuidagi kummaline. Ei saa ütelda, et vajus ära, aga oli justkui teisest ooperist. Samas tuttavlik, meenutades niiviisi mõnd Vaiksoo luuletust, kus samuti lõpurida ei haaku ülejäänu riimi või rütmiga (näiteks väga ilus "Põhjatuulemaal").

Igatahes soovitan seda raamatut lugeda. Raamatukogus või -poes peaks tema kaaned hästi silma jääma, nii krellist rohelisest on võimatu mööda vaadata.


Inge