POISS, KES NÄGI PIMEDUSES Rasa Bugavičute-Pēce

Rasa Bugavičute-Pēce "Poiss, kes nägi pimeduses", Mina Ise 2021, tlk Contra, 174 lk

Lätlasest autor Rasa Bugavičute-Pēce on elukutselt dramaturg. Ta on kirjutanud mitmeid näidendeid ja stsenaariume, näiteks ka "Svingerite" filmistsenaariumi. Tõsielusündmustel põhinev raamat "Poiss, kes nägi pimeduses" ja samanimeline näidend on pärjatud mitmete auhindadega.

Raamatu peategelane Jēkabs sünnib perre, kus mõlemad vanemad on pimedad. Kuna poiss on nägija, tunneb ta juba varajasest lapsepõlvest kohustust järgida kõiges pimedate inimeste toimetulekuks hädavajalikku süsteemsust ja korda ning vastutada iseenda ja oma pere eest. Jēkabs tunneb puudust lähedusest, lemmikloomadest, sõpradest, staatuse sümbolit märkivatest moodsatest asjadest ja paljust muust, samas peab ta kogu aeg olema hea laps ja ema "kuldne poiss".
Jēkabs ei tea, mida tähendab mõiste "suureks saada", sest tema on olude sunnil pidanud olema kohe täiskasvanu.

Kuigi lapsesaamine oli Jēkabsi ema eluunistuseks, süveneb pikapeale nendevaheline võõrandumine. Isa rolliks on teha kõik, et vaid ema oleks rahul.

Kuigi peategelane sündis väga erandlikku keskkonda, kasvas temast iseseisev ja siiski oma vanemaid armastav mees.

Raamat räägib väga tõsistel ja vähekäsitletud teemadel nagu pimedate inimeste materiaalne, füüsiline ja vaimne toimetulek, nende suhtlemine nägijatega ning "normaalsete inimeste" suhtumine pimedatesse.
Kuigi raamat on kirjutatud keskmisele koolieale sobivas stiilis, teeb minu hinnangul Eesti laste jaoks lugemise kohati tülikaks russitsismide kasutamine.

Anu K.

POISS, KES NÄGI PIMEDUSES Rasa Bugavičute-Pēce

Rasa Bugavičute-Pēce "Poiss, kes nägi pimeduses", Mina Ise 2021, tlk Contra, 174 lk

Lugu poisist, kelle vanemad on pimedad ja kes elab spetsiaalselt pimedatele mõeldud majas.

Poja sünd on olnud tema emale suureks väljakutseks ja sellega tahab ta kogu maailmale tõestada, et ta saab hakkama. Tegelikult on lapse elu keeruline. Ta peab vanemaid aitama, majas kindlad reeglid, mis on vajalikud, et pimedad seal hakkama saaksid. Lapsele on need mõnikord keerulised. Nii astub isa kogemata peale tema trompetile, mille ta harjutades on korraks põrandale pannud.

Poisil on igatsus sõprade järele. Või lemmiklooma. Ta suudab endale kassipoja välja võidelda. Loomulikult ei tea see, et nende majas ei või asjad maas vedeleda jne, nii viib ta kassi metsa ära ja tunneb end väga halvasti. Järgmiseks mõtleb ta välja sõbra. Tegelikult on see mänguasi, aga sellest saab koolis rääkida: sõber Mattias saadab talle lausa kirju, kuni Mattiast soovitakse vanaema sünnipäevale kutsuda, et täiskasvanute hulgas üksi igav poleks. Nüüd tuleb midagi kiiresti välja mõelda.

Lugu antakse vahepeal ka Jēkabsi ema silmade läbi. Lõpuks on Jēkabs täiskasvanu, 32-aastane, ja läheb oma lastega vanematele külla.

Raamat on Lätis pälvinud mitmeid auhindu ja põhineb tõsielulisel lool.

Minus tekitas küsimust vaid see, et raamat on keskmisele koolieale määratud, ma pakuks seda pigem noortele ja täiskasvanutele.

Marlin