PALK Tõnu Õnnepalu

 

Tõnu Õnnepalu "Palk : talvepäevik", Paradiis 2021, 268 lk

Mida raamat edasi, seda rohkem hakkab Õnnepalu teoste lugemine meenutama mulle sibula koorimist – kihid muudkui langevad ja kibe on ka.

"Palk" on autori viimase Vilsandi-talve päevik, aga ühtlasi ka tagasivaade elule, töökohtadele, raamatutele, suhetele (eriti isaga). Ja samas ka ühe depressiooni kroonika, nii et lugedes meenusid alatasa Indrek Hirve read: "Kord täidate oma igavaid päevi / minu magamata öödega." Need tegid lugemise kuidagi piinlikuks, oli tunne, et on ebaeetiline teise piinast sündinud teksti nautida ...

Vilsandi on nüüd minevik ja loodetavasti on seda ka sellest uhkuv tühjus ja madalseis. Kas uus elukoht just hingerahu toob, selle tundmise soont vist Õnnepalul loomeinimesena lihtsalt pole, kuid uue hingamise ehk ikka.

Inge

Ood Vilsandi saarele

Tõnu Õnnepalu "Lõpmatus. (Esimene kevad)", EKSA 2019, 252 lk

Ilus ja turvaline lugemine. Vaid üks pealkiri tegi veidi ärevaks ja Külaline kruvis pinget, muidu oli ühtlane rahulik kulgemine. Ideaalne uneraamat, vaigistab peas valitseva möllu.

Vilsandist on sõnadega maalitud kaunis pilt, aga mitte liiga. Pole ju vaja, et ilmakärast väsinud inimesed hordidena sinna kippuma hakkaksid. Suvel on seal rahvast niigi palju, olgu siis vähemalt talvelgi rahu. Sest eks vist rahu ja üksindus olegi need, mida autor sinna otsima on läinud, ja neid mõlemat paistab seal olevat lõpmatult. Vähemalt talvel, aga talve ta ju pikisilmi ootabki. (Paraku juba teist aastat tulutult. Mida pole, seda pole.) Mõnikord tuli lugedes küll mõte, kas sellest üksindusest ei saa viimaks viljatu üksildus. Kuidagi nukrat lõplikkust oli selles Lõpmatuses, aga võib ka olla, et see oli mu enese tuju. Ega inimesed loe ju kirjaniku mõtteid, ikka endi omi.

Kui Õnnepalu kirjutas pildistamisest, soovisin väga neid pilte näha, ja ... täitsa olemas – "Vilsandi aeg"! Suurepärane täiendus sellele ilusale raamatule.


Inge