RAAMATUKOGUMÕISTATUS Martin Widmark

Martin Widmark „Raamatukogumõistatus“, Egmont Estonia 2015, tlk Kadi-Riin Haasma, ill Helena Willis, 84 lk

„LasseMaia detektiivibüroo“ sarjas ilmus 2015. aastal „Raamatukogumõistatus“.

Raamatu tegevus toimub väikses Valleby linnas ja selle ümbruses.

Raamat räägib kahest kümneaastasest õpilasest Lassest ja Maiast, kes on parimad sõbrad ja neil on oma detektiivibüroo. Seekord on probleemiks kallid raamatud, mis on raamatukogust kaduma läinud ja keegi ei tea, miks ja kuidas… ning asja teeb hullemaks, et varas pidi ka turvaväravatest läbi minema, aga kuidas ta sai...

Lasse ja Maia uurivad koos politseiülemaga, kes lahkuvad raamatukogust enne sulgemist, nendeks on professor Beatrice, kirikuõpetaja ja ehitusmees Welmer. Ning taaskord on raamat kadunud.

Peale seda otsustavad lapsed ise samasse ruumi minna. Väärtuslikke raamatuid hoitakse eraldi lugemissaalis, seal võib istuda ja lugeda, aga koju neid raamatuid laenutada ei tohi.

Nad märkavad, et kuigi selles ruumis on keelatud telefon, kaamera ja söök, on kõigil kolmel midagi keelatut: Welmeril on šokolaad, Beatrice'il on kaamera ja kirikuõpetajal telefon. Kui need kolm jälle ära lähevad, avastatakse, et kolmas raamat on kadunud.

Lasse ja Maia püüavad Welmeri ja Beatrice'i kinni, kuid kummagi kotis ei ole midagi. Seega on süüdlane kirikuõpetaja, kes, selgub, helistas raamatukokku, et enda järele küsida, mis pani raamatukoguhoidja Karini laua juurest eemalduma, ning siis ta vajutas alarmi kinni ning viis raamatud välja.

Ja seda ta tegi selleks, et kuna tal oli viimane päev kirikuõpetajana, tahtis ta Jeesusele kingitust teha. Politseiülem saab raamatud tagasi ja ei arreteeri kirikuõpetajat.

„LasseMaia detektiivibüroo“ sari kutsub kaasa elama noorte detektiivide seiklustele, pakkudes põnevust ja mõistatuste lahendamise rõõmu. Raamat sobib 10–12aastastele lastele.

Eve

TÜDRUK KIVIPARGIS Nilla Kjellsdotter

Nilla Kjellsdotter „Tüdruk kivipargis“, Vesta 2025, tlk Kadi-Riin Haasma, 347 lk

Lugu algab, kui leitakse kivipargist raskete vigastustega, peaaegu külmunud noor tüdruk. Teda ei tunne keegi ega otsita ka taga.

Juhtumit hakkab uurima politseidetektiiv Mija Wadö, kes avastab kiiresti, et tegu pole lihtsa kadumislooga. Mida sügavamale ta uurimisse läheb, seda rohkem tuleb päevavalgele varjatud suhteid, valesid ja tumedaid minevikusaladusi.

Kirjanik on väga hea sõnakasutusega, kirjeldab hästi loodust ja inimsuhteid.

Romaan käsitleb lisaks kriminaalsele süžeele psühholoogiat, süütunnet ja seda, kuidas minevik võib inimesi jälitada.

Uurija lauale tuleb teinegi juhtum, kui koristaja leiab kodust tuntud diabeediteadlase laiba, lühikese vahega leitakse lähikonnast teinegi mõrvatu. Uurimise tulemusel hargnevad uskumatud lood lapseealiste tüdrukute seksuaalsest kuritarvitusest, oma pereliikme poolt, mis ongi mõrvade põhjuseks.

Raamatus on ajas tagasipõige uurija isiklikku tragöödiasse, millest tal jäi trauma kogu eluks. Ta jäi samuti vägivaldse suhte tõttu verinoorelt lapseootele, vanemad ei olnud tütre sooviga, laps endale jätta, nõus. Seetõttu katkestas  vanematega suhted, beebi suri ja hiljem ta lapsi ei saanud. Uurija kannatas vägivalda aasta, leitud tüdruku piinad kestsid kaheksa aastat.

Uurimise käigus selgub, et tüdruku kadumine ei olnud juhuslik ega seotud võõra kurjategijaga, nagu alguses kahtlustati. Juhtum viib lõpuks ringiga tagasi kogukonna enda sisse — süüdlane on keegi, keda peeti usaldusväärseks ja “turvaliseks”.

Kivipark mängib samuti olulist  rolli: see on koht, kuhu tõde sõna otseses mõttes “maeti”. Kui uurija lõpuks sündmuste ahela kokku paneb, saadakse teada tüdruku päritolu.

Romaani toon jääb lõpuni süngeks: see ei paku klassikalist “õnnelikku lõppu”, vaid pigem realistlikku ja mõtlemapanevat lahendust, kus tõde tuleb päevavalgele, kuid jätab maha sügava jälje kõigile osapooltele. Siiski paistab tunneli lõpus valgus, et ohvrid tervenevad ja leiavad elule uue mõtte ja lootuse.

Soovitan lugeda, põnevust ja üllatavaid pöördeid oli palju.

Liia

MINU SÕBRAD Fredrik Backman

Fredrik Backman „Minu sõbrad“, Varrak 2026, rts k tlk Kadi-Riin Haasma, 359 lk

„Minu sõbrad“ on autori üheksas eesti keeles ilmunud raamat.
Tema teosest „Mees nimega Ove“ on tehtud juba kaks filmiversiooni.

„Minu sõbrad“ räägib elust ja surmast, sõprusest ja erinevat tüüpi armastusest, kunstist ja elust ääremaal asuvas rannikulinnas, minevikust, olevikust ja tulevikust ja veel paljust muust. See on lihtsalt uskumatu, kui palju mahub 355-le leheküljele. Lugedes oli kohati tunne, et emotsioonide pillerkaare vahele oleks mõnd tühja rida vaja olnud, et märkaks ka hingata.

See on raamat, mille pea igalt leheküljelt leiab tsitaate, mida välja kirjutada või ette lugeda. Lugu läbivaks elemendiks on maal „See merepilt“, mille autor, teismeline kunstnik, on pannud lõuendile kõik, mis talle tol hetkel elus oluline oli: sõbrad, armastuse, pingevaba olemise naeru ja peeru saatel ja mere ja linnud ja lilled... Kunstniku sõbrad on kõik ühel või teisel moel keerulistest perekondadest ja see on veel tagasihoidlikult öeldud. Nende sõprus kannab neid läbi „paksu ja vedela“, läbi elu ja isegi läbi surma.

Siis rääkis ta poisile, kellest ühel päeval pidi saama maailmakuulus kunstnik, mida tema ema oli öelnud tiibade kohta, et kõik lapsed sünnivad nendega.
„Kui sa tunned end imelikuna, nagu sa ei sobiks õieti kuhugi, siis sellepärast, et sul on tiivad alles. Need hõõruvad naha all,“ ütles õrna südame ja laia naeratusega töömees.

Õrna südamega töömees nägi muserdatud ja tagakiusatud poisikeses tulevast kunstnikku, endasugust. Ühel päeval kohtas kunstnik endasugust – peaaegu 18-aastast Louisat, kes oli hiljuti oma parima ja ainukese sõbra kaotanud ja äsja kasuperest jalga lasknud. Aastaid hiljem kohtab Louisa kedagi nendesugust. See on nagu positiivse energia jäävuse seadus. Vaatamata raskustele püsib headus ja südamlikkus, jälle leidub teismeline, kel on tiivad alles. Ja jälle leidub keegi, kes märkab, mõistab, hoolib ja armastab tingimusteta.

Ma ei tea, kas olen kunagi lugenud empaatilisemat raamatut, sedavõrd mitmekülgset lugu tingimusteta armastusest ja hoolimisest ja ennastsalgavusest. Kas õnnelikud lõpud on võimalikud vaid muinasjuttudes?

Suurepärane töö tõlkija poolt.

„See naer sobib sulle. Mul on hea meel, et nad ei suutnud seda sinult ära võtta.“
„Kes?“
„Kõik inimesed, kes on proovinud.“

Marlin

KAELKIRJAKU SÜDA ON USKUMATULT SUUR Sofia Chanfreau

Sofia Chanfreau "Kaelkirjaku süda on uskumatult suur", tlk Kadi-Riin Haasma, ill Amanda Chanfreau, Vesta 2023, 208 lk

Laste- ja noortekirjanduse Finlandia auhinna võitja 2022.

Autorid on Helsingis sündinud, Ahvenamaal kasvanud ja Rootsis Malmös elavad õed. Illustraator on tätoveerija. Tõesti, pildid meenutavad tätokaid.

Keset merd on kaelkirjakukujuline saar, millel on suur järv – Kaelkirjakusüda. Sellel saarel elab 10-aastane Vega koos oma isaga. Tal on ka vanaisa. Emast ei tea ta midagi.

Vanaisa on üks veider tüüp, kes armastab Vegat üle kõige, ent tal on omad saladused.

Isa leiab endale elukaaslase, kes ei klapi Vegaga sugugi. Varem üksildane uitaja olnud Vega aga leiab kirjasõbra ja päris sõbra ja koos otsivad nad vastuseid vanaisa parafernaaliumist leitud küsimustele.

Raamat kubiseb toredatest fantaasialoomadest, mida näeb vaid Vega, noh, hiljem selgub, et mitte ainult tema, teatud tingimusel saavad kõik neid näha. Kas Sina tead, milline on priitembel, asfaldikobras, ülekäigusebra, luskohmu või neliuimjalg? Milline lust ja ehk ka peavalu võis olla seda raamatut tõlkida!

Jutu sees on põnevaid fakte loomadest, seiklusi, emotsioone, armastust ja hästi palju hoolivust.

See on lasteraamat, mida soovitan lugeda maagilist realismi austavatel täiskasvanutel.

PS. Mulle meeldis väga lõpplahendus, kus võitsid kõik.

Marlin