LIIVAHUNT JA IMELINE MAAILM Åsa Lind

Åsa Lind „Liivahunt ja imeline maailm“, Draakon & Kuu 2019, rts k tlk Ülle Kiivet, ill Kristina Digman, 128 lk

Åsa Lind (1958) on rootsi laste- ja noortekirjanik. Elab Stockholmis. Rootsi Lasteraamatute Akadeemia liige. On saanud Nils Holgerssoni auhinna. Tuntum teos „Liivahundi lood“.

Tegemist on lasteraamatuga, sobib lasteaia- ja algklassilastele.

Väikesel tüdrukul on sõbraks lähedal rannal elav Liivahunt. Koos võetakse ette põnevaid tegemisi, leitakse üles kadunud asju, aga kõige rohkem arutletakse erinevatel teemadel. Liivahunt aitab Zakarinal maailmast paremini aru saada.

Kus lõpeb aeg ja miks on sellest alailma puudus? Kuhu kaovad pimedas värvid? Mida tuleks peale hakata rumalate rattavarastega?Jne.

„Kell ainult mõõdab aega,“ ütles Liivahunt. „See ei saa aja üle valitseda.“
„Kes seda siis teeb?“ tahtis Zakarina teada.
Liivahunt ütles, et seda ei saa keegi teha. See pole võimalik, sest aeg on nii vana ja nii mõõtmatult suur. Ja nii võimas! Võimsam kui kõik maailma kuningad ja presidendid kokku – seda ei saa juhtida ega peatada.

Igatahes see arutelu Liivahundiga päästab kella ja kell jääb seekord liiva alla matmata. Zakarina oli küll lootnud, et kui kella enam pole, on emal aega rohkem ja ta loeb õhtul kauem Zakarinale raamatut. Kell tiksub rõõmsalt seinal edasi ja ometi ema loebki õhtul kohe mitu lugu jutti.

Minu arvates sobib see raamat väga hästi ka ettelugemiseks. Saab erinevatel teemadel lapsega pärast lugemist arutleda.

Rita

RAAMATUKOGUMÕISTATUS Martin Widmark

Martin Widmark „Raamatukogumõistatus“, Egmont Estonia 2015, tlk Kadi-Riin Haasma, ill Helena Willis, 84 lk

„LasseMaia detektiivibüroo“ sarjas ilmus 2015. aastal „Raamatukogumõistatus“.

Raamatu tegevus toimub väikses Valleby linnas ja selle ümbruses.

Raamat räägib kahest kümneaastasest õpilasest Lassest ja Maiast, kes on parimad sõbrad ja neil on oma detektiivibüroo. Seekord on probleemiks kallid raamatud, mis on raamatukogust kaduma läinud ja keegi ei tea, miks ja kuidas… ning asja teeb hullemaks, et varas pidi ka turvaväravatest läbi minema, aga kuidas ta sai...

Lasse ja Maia uurivad koos politseiülemaga, kes lahkuvad raamatukogust enne sulgemist, nendeks on professor Beatrice, kirikuõpetaja ja ehitusmees Welmer. Ning taaskord on raamat kadunud.

Peale seda otsustavad lapsed ise samasse ruumi minna. Väärtuslikke raamatuid hoitakse eraldi lugemissaalis, seal võib istuda ja lugeda, aga koju neid raamatuid laenutada ei tohi.

Nad märkavad, et kuigi selles ruumis on keelatud telefon, kaamera ja söök, on kõigil kolmel midagi keelatut: Welmeril on šokolaad, Beatrice'il on kaamera ja kirikuõpetajal telefon. Kui need kolm jälle ära lähevad, avastatakse, et kolmas raamat on kadunud.

Lasse ja Maia püüavad Welmeri ja Beatrice'i kinni, kuid kummagi kotis ei ole midagi. Seega on süüdlane kirikuõpetaja, kes, selgub, helistas raamatukokku, et enda järele küsida, mis pani raamatukoguhoidja Karini laua juurest eemalduma, ning siis ta vajutas alarmi kinni ning viis raamatud välja.

Ja seda ta tegi selleks, et kuna tal oli viimane päev kirikuõpetajana, tahtis ta Jeesusele kingitust teha. Politseiülem saab raamatud tagasi ja ei arreteeri kirikuõpetajat.

„LasseMaia detektiivibüroo“ sari kutsub kaasa elama noorte detektiivide seiklustele, pakkudes põnevust ja mõistatuste lahendamise rõõmu. Raamat sobib 10–12aastastele lastele.

Eve

KAELKIRJAKU SÜDA ON USKUMATULT SUUR Sofia Chanfreau

Sofia Chanfreau "Kaelkirjaku süda on uskumatult suur", tlk Kadi-Riin Haasma, ill Amanda Chanfreau, Vesta 2023, 208 lk

Laste- ja noortekirjanduse Finlandia auhinna võitja 2022.

Autorid on Helsingis sündinud, Ahvenamaal kasvanud ja Rootsis Malmös elavad õed. Illustraator on tätoveerija. Tõesti, pildid meenutavad tätokaid.

Keset merd on kaelkirjakukujuline saar, millel on suur järv – Kaelkirjakusüda. Sellel saarel elab 10-aastane Vega koos oma isaga. Tal on ka vanaisa. Emast ei tea ta midagi.

Vanaisa on üks veider tüüp, kes armastab Vegat üle kõige, ent tal on omad saladused.

Isa leiab endale elukaaslase, kes ei klapi Vegaga sugugi. Varem üksildane uitaja olnud Vega aga leiab kirjasõbra ja päris sõbra ja koos otsivad nad vastuseid vanaisa parafernaaliumist leitud küsimustele.

Raamat kubiseb toredatest fantaasialoomadest, mida näeb vaid Vega, noh, hiljem selgub, et mitte ainult tema, teatud tingimusel saavad kõik neid näha. Kas Sina tead, milline on priitembel, asfaldikobras, ülekäigusebra, luskohmu või neliuimjalg? Milline lust ja ehk ka peavalu võis olla seda raamatut tõlkida!

Jutu sees on põnevaid fakte loomadest, seiklusi, emotsioone, armastust ja hästi palju hoolivust.

See on lasteraamat, mida soovitan lugeda maagilist realismi austavatel täiskasvanutel.

PS. Mulle meeldis väga lõpplahendus, kus võitsid kõik.

Marlin

HOBUNE, KES KAOTAS PRILLID ÄRA Hannu Mäkelä

Hannu Mäkelä "Hobune, kes kaotas prillid ära", Eesti Raamat 1983, tlk Piret Saluri, ill Hannu Mäkelä, 137 lk

Teate, raamatukogus kantakse maha kirjandust, mida pole eriti loetud. Enne selle tüki tegemist otsustasin raamatu läbi lugeda.
Õnneks.
NII HEA RAAMAT!!!
Päris kindlasti jääb ta meie raamatukogu riiulisse alles ja edaspidi soovitan lugejatele soojalt.
See on just selline ettelugemisraamat, kust lapsed saavad oma loo ja vanemad mugistavad hoopis teiste asjade peale naerda.

Hobune töötas hobuseraamatute arvustajana, paraku, nagu pealkirigi ütleb, kaotas ta oma prillid ja ei saanud tööd enam teha. Nii otsustab ta minna laia maailma õnne otsima.
Ta leiab selle juures mitmeid abilisi, kes temaga teekonnal liituvad ja aitavad seda õnne siis otsida.
Kas ta oma õnne lõpuks ka leiab... küllap vist.
Aga vahepeal juhtub asju.

Näiteks külvab hobune talve hakul maha erinevaid konserve. Kui kevadel uurima minnakse, kas need idanenud on, selgub, et konservid on kadunud... mutipere kõhtu, kes muidu oleks talvel nälga surnud, kuna nende talvevarud oli keegi pihta pannud. Kelle toidulaost hobune need konservid leidis... mis te arvate?

Või see, kuidas hobune ja tema sõbrad juustu müüvad...
Kaupmees: "Mnjaa. Tõesti, ainult tänu oma heale südamele võiksin ehk, jah, maksta nende eest viis marka."
"Tükist," rõõmustas hobune. "Lööme käed. Ümmargune summa."
"Kogu kupatusest," ütles kaupmees kähku. "Ja sedagi mitte millegi muu kui mu hea südame tõttu."

Hobuse autoga sõitma õppimisest ma ei hakka parem rääkimagi.
Ja need illustratsioonid. 🥰

Lugege ja te ei kahetse!

Marlin

KÄRARIKAS KLASS Ieva Flamingo

Ieva Flamingo "Kärarikas klass", Draakon & Kuu 2021, tlk Contra, ill Vivianna Maria Stanislavska, 82 lk

Ieva Flamingo on üks viljakamaid lastekirjanikke Lätis. Tema sulest on ilmunud ligi 30 raamatut, nii luuletusi kui ka jutte. Eesti
keeles on "Kärarikas klass" tema esimene raamat.

Selles luulekogus on palju luuletusi kooli teemadel. Aga on ka luulet teistel teemadel. Päevakorral on teema nutiseadmete mõjust meie elule. Või siis teemal, et kool nõuab õpilaselt vahel liiga palju. Vähemalt lapse arvates on nii. Või siis, et klass on nagu mitmepealine lohe. Mõned luuletused, nagu näiteks "Üks paljudest" ja "Tõotus", tegelevad kurbade ja keeruliste emotsioonidega ja kuidas nendega toime tulla. Kõik luuletused ei riimu ja ei peagi. Mängitakse riimiga. Kogumikus on ka mõned jõululuuletused.

Selle kogumikuga saime aimu naabrite lasteluulest.

Tiiu K.

KARUTAPJA Imants Lasmanis

Imants Lasmanis "Karutapja", Eesti Raamat 1979, tlk Valli Helde, ill Uno Roosvalt, 72 lk

Läti rahvuseepose ümberjutustus lastele.

Karutapja kasvas üles Lielvārde vanema pojana, jumalate käskjalg oli poisi kasulapseks toonud, käsuga üles kasvatada. Poiss oli leitud karukoopast, kus teda imetas karuema. 18 aastat hiljem tapab ta paljaste kätega karu, et oma isa kaitsta. Tal on määratud saada suureks kangelaseks, tema nime kuuldes värisevad kõik, kel kurjad mõtted meeles mõlguvad.

Sellele vaatamata tikuvad Lätimaale uue usu kummardajad, kes tegelikult maid ja vara ihaldavad. Oma maad kaitstes ja rahvast aidates satub kangelane mitmetesse seiklustesse: kuradikoopasse, nõidade peole, veealusesse lossi, Põhjaneitsi juurde, peninukkidega võitlema, nõiutud saarele sortsidega võitlema jne.

Läti eepos on kokku kirjutatud muistendite ja muinasjuttude põhjal. Palju on juttu liivlastest, vähem eestlastest. Kalapoiss, eestlaste vägihiid on arvatavalt Kalevipoeg. Korra satuvad Kalapoiss ja Karutapja ka võitlema, Karutapja võidab ning lepitakse sõbralikult kokku, et lätlased ja eestlased peaks omavahel hästi läbi saama.

Tegelased satuvad ristiusu toojate küüsi ja Saksamaale, see osa on seotud ajalooga; sortsid, nõiad ja vanarahva tarkustega kirjarullid aga pärinevad muinaslugudest. Muinaslood ei tunne riigi ega rahvuse piire. Tunda on nii soome kui eesti juttude mõjutusi.

Oleks aeg teha uus ümberjutustus või vähemalt ümbertöötatud tõlge, kuna raamatus oli tunda nõukaaja hõngu.

Lätis on mõned aastad tagasi välja antud koomiks „Lāčplēsise sünd”, mis räägib kangelase lapsepõlvest.

Marlin

KÄRARIKAS KLASS Ieva Flamingo

Ieva Flamingo "Kärarikas klass", Draakon & Kuu 2021, tlk Contra, ill Vivianna Maria Stanislavska, 82 lk

Olen luule tõlkimise suhtes väga suurte eelarvamustega. Kui sisu teise keelde tõlkida, kas õnnestub siis luuletust ka sarnaselt kõlama panna? Tahaks originaali kõrvale, kuigi ma läti keelt ei oska.

"Kärarikas klass" sisaldab kooliluulet, sellist sügavamat, pigem kooli- ja ühiskonnakriitilist. Luuletustes on juttu pelglikkusest; sellest, et teinekord ei ole raha; et laps sooviks, et vanemad hästi läbi saaksid. Et kooliskäimine on päris pingeline ja piisavolemine on suur väljakutse ja iga kord ei kuku see hästi välja.

Sisuliselt meeldisid need luuletused mulle väga. Vormi poolest olid nad üsna erinevad.

Raamatu lõpus on toredad lisad: autorite tutvustus, väike hääldusõpetus ja sõnastik; ülesanded, mis suunavad raamatu luuletuste järgi ise luuletusi kirjutama. 5+ idee!

Marlin

JAKOBI VÄGA HÄSTI ÕNNESTUNUD PLAAN Luīze Pastore

Luīze Pastore "Jakobi väga hästi õnnestunud plaan", Helios Kirjastus 2019, tlk Margus Konnula, ill Reinis Pētersons, 143 lk

Raamat, mille kaas noort lugejat seda eriti haarama ei kutsu. Mind ka ei kutsunud, raamatu ilmumisest saati oli see mul lugemisplaanis, et naaberrahva kirjandus ja Contra tõlge, eksole.

Lool pole viga midagi. Jakob on üksildane poiss, kes kasvab isaga ja oma päevi veedab üksi viienda korruse korteris linnaplaane joonistades. Tal on hirm, et kui Riia saab valmis, siis Daugava vood uputavad linna (nagu Ülemiste Vanakese Tallinna uputamise lugu).

Kui ta ühel õhtul on sosistanud "Riia on valmis!", hakkavad juhtuma hullud asjad. Äikesetorm, vetevood ja korteri omanik, kellele poiss kõigist keeldudest hoolimata ukse avab.

Isa viib poja suveks aguli linnaossa onu ja onutütre juurde. Onu on endine meremees, piraatidega võidelnud ja puha, tema tütar aga isepäine ja julge, nagu Pipi Pikksukk, kes tema T-särgilgi on.

Kohanemine üksteisega pole kerge, kuid lõpuks päästetakse õdus puumajadega linnaosa pilvelõhkujateks ümber ehitamisest.

Ühised raskused muudavad Mimmi ja Jakobi ja aguli peremeheta koertekarja lahutamatuteks sõpradeks. Ja Jakobi isa pole ka üldse poisi peale pahane ja armastab teda ikka ja väga.

Raamat on võitnud Läti kirjandusauhindade jagamisel lausa parima lasteraamatu tiitli.

Marlin

TERE, VAAL! Lauris Gundars

Lauris Gundars "Tere, Vaal!", Tänapäev 2023, tlk Contra, ill Anete Melece, 64 lk

Tegemist on raamatusarja avateosega, mis tutvustab Lottet, keda kutsutakse Putukaks, ja tema vanaisa Artur Siili, kelle hüüdnimi on Vaal. Nemad veedavad koos väga palju ja väga toredasti aega. Vanaisa on väljast küll vana, aga seest täitsa noor. Ometi teeb üks asi Putukale muret. Vaal nimelt ei tereta kedagi. Seda teab ju iga laps, et teretamine on elementaarne viisakus! Putukas hakkab oma vanaisa teretama meelitama, sellega seoses satuvad nad mitmetesse sekeldustesse.

Paljukest need tänapäeva lapsed vanavanematega ühist kvaliteetaega veeta saavad? Vanavanemad käivad ju tööl. Putukal on selles mõttes väga vedanud.

Raamatul on toredad vildikatega joonistatud pildid, juhul muidugi, kui see miski arvutiga tehtud trikk pole :)

Loodan, et eesti keelde jõuavad ka järjed „Vaal on tagasi” ja „Vaala hääl”.

Marlin

ÄRAJÄÄNUD AVASTUS Mārtiņš Zutis

Mārtiņš Zutis "Ärajäänud avastus", Päike ja Pilv 2018, tlk Contra, ill Mārtiņš Zutis, 30 lk

Lugu kuulsast loodusuurijast Karl Darvinist, kes keset talve postkastist ajakirja tooma minnes satub jälgedele. Esiti on üks jäljerida, aga neid tuleb muudkui juurde. Vaene „hull professor” põgeneb lõpuks majja ja keerab ka ukse lukku. Kümne jäljerea puhul on ta selgelt vähemuses, kui õuel peaks ehk ringi liikuma kümnejalgne tulnukas või viis kurjategijat...

Tore trükitäheraamat, mis tutvustab numbreid 1-st 10-ni ja pakub arutlusvõimalusi teemal, kes küll on õuel 5 või 7 või 9 jalajäljerea korral. Autori vahvatesse illustratsioonidesse on peidetud ka numbrid 1–10.

Selle raamatu juures meenusid mulle klassikutest jäljekütid Puhh ja Notsu, kes kord Pusa jälgi ajasid :)

Marlin

KIOSK Anete Melece

Anete Melece "Kiosk", Päike ja Pilv 2020, tlk Contra, ill Anete Melece, 34 lk

Läti illustraatori ja animakunstniku Anete Melece „Kiosk” valmis kõigepealt animafilmina ja alles siis pildiraamatuna. Film on saanud mitmeid kaalukaid rahvusvahelisi auhindu ning pildiraamat on tõlgitud enam kui 10 keelde.

 
See on lugu toredast kiosköörist Olgast, kes iga päev täidab inimeste soove, ulatades neile maiustusi, vett, ajalehti, ajakirju ja mida nad kõike soovivad. Olga krõbistab kioskis maiustusi süüa ja unistab mere äärde reisimisest. Paraku on ta kosunud sedavõrd, et kioskist välja ei mahu, nõnda ta elab, kuni... ühel päeval avastab, et saab koos kioskiga ringi liikuda. Õnnetuseks mässib üks sõbralik kutsu sillal oma jalutusrihma tema jalgade ümber nii, et Olga prantsatab koos kioskiga üle sillapiirde jõkke. Ja ujub. Merre. Nii täitub tema suur unistus. Nüüd müüb ta merekaldal jäätist.

Südamlik absurdihuumoriga lugu, mis on raamatusse jõudnud trükitähtedega, mida on hea lugeda algajal raamatusõbral. Kui raamat läbi, võiks üles otsida filmi, mille järgi raamat tehtud on. Filmi on üsna lõbus vaadata ka täiskasvanul: osa detaile ei ole üldse noorele lugejale mõeldud.
https://www.youtube.com/watch?v=Om0fNxpOxqk

Marlin

LUUKERE JUHANI JUHTUMISED Triinu Laan

Triinu Laan "Luukere Juhani juhtumised", Päike ja Pilv 2020, ill Marja-Liisa Plats, 64 lk

Kui üks raamat võidab ühe auhinna teise järel, siis tekib juba huvi, et mis seal siis õigupoolest on. Järjekordne kole lugu täis kolle, vampiire, luukeresid jne?

Aga ei, siinne raamat küll kole pole, vastupidi, tegelikult on ta ju lausa viie kaunima hulka arvatud. Kas ta just väljanägemiselt kaunis on, see on maitseasi, kuid sisult on ta tõesti ilus, tulvil hoolimist ja südamlikkust. Rosinaks mõnus murdekeel taadu ja memme otsekõnes.

Sisu poolest täiesti realistlik: päris taadu ja päris memme võtavad pereliikmeks päris luukere (kooli õppevahend küll, nii et ilmselt mitte päris inimese skelett). Võib muidugi vaadata ka nii, et mistarvis kaks põrunud vanainimest ühe luukerega sedasi jähmerdavad, aga võib ka nii, et võibolla on just väga tark pakkuda ühele pensionil luukerele kodu ja seltsi, vaadata temaga aeg-ajalt tõtt ja lasta tal meelde tuletada inimese ajalikkust. Memento mori! Ehk paneks see mõtlema, kas kõik need asjad, mida himustame, on selles ajalikkuses üldse hädavajalikud. Või siis neile, kes juhinduvad mõttest "Võidab see, kel surres on rohkem asju", annaks see hoopis auru juurde, et nad jõuaksid finišisse väärikama koormaga.

Tasub võtta see aeg ja see raamatuke läbi lugeda ning pärast sooja pähnähäitsmetsäi'd lonksates natuke elu üle mõlgutada. Eriti tore, kui seda saab teha koos lastega, neile ta ju kirjutatud-joonistatud on.

Inge

LOOD KUKELEEGUA LINNAST Robert Vaidlo

Robert Vaidlo "Lood Kukeleegua linnast", TEA Kirjastus 2011, ill Edgar Valter, 136 lk

Kui inimese saatus on raamatud, siis jõuab ta nendeni kõiki radu pidi. Kasvõi Singer Vingeri uut plaati ostes.

Sel uuel, "Kuhu?"-nimelisel plaadil on üks tore lugu onu Krillost. Kui hakata asja uurima, toovadki niidiotsad siinse raamatuni. Tagantjärele tundub uskumatu, et see on läinud mööda nii minu kui ka mu laste pisipõlvest, ometi on ta väärt, et lõbustada oma mõnusa fantaasiaga iga last ja miks mitte ka täiskasvanut. Viimastele on see vast põnevamgi, sest paneb mõtlema ühiskonnakorralduse ja Jumal teab veel mille üle. Keelehuvilistele pakub see raamat kindla peale ka lingvistilist lõbu.

Lugemiseks on võimalus valida ka varasemaid trükke, aastatest 1965 ja 1983.

Inge

KURJA KALA KOHVIK Hasso Krull

Hasso Krull "Kurja Kala kohvik", Kaksikhammas 2019, ill Marja-Liisa Plats, 44 lk

Erakordne raamat minu elus, sest on seni ainus, mille olen kaks korda järjest läbi lugenud. Püstijalu.

Haarasin ta raamatukogust kaasa, sisse vaatamata. Hasso Krull ja lasteraamat – sellest piisas! Kui kodus ta lahti lõin, selgus, et lugeda polegi seal suurt midagi. Mõnikümmend nappi lauset. Nii siis juhtuski, et lugesin need laused sealsamas ukseaugus püstijalu läbi, ja et lõpp oli ootamatu ning ajas veidi segadusse, lugesin korra veel.

Eks ta aitab pisikestele ette lugeda küll. Saab koos arutada, miks ei tasu olla kuri. Unejutuks just ei soovita, pigem päevaseks koosolemise ajaks. Pildid on jõulised ja mõni süngevõitu, võivad tundlikuma lapse ära hirmutada. Aga võibolla ei hirmuta ka, eks ole hullematki nähtud. Jüri Arraku Suure Tõllu piltide kõrval on Marja-Liisa Platsi omad ikka armsakesed.

Inge

PIIA PRÄÄNIKU LOOD Kairi Look

Kairi Look "Piia Präänik kolib sisse", Tänapäev 2015, ill Ulla Saar, 104 lk

Kairi Look "Piia Präänik ja bandiidid", Tänapäev 2019, ill Ulla Saar, 143 lk

Hoogne ja lustakas lugemine Präänikute perest, nende sugulastest, sõpradest ja naabritest. Esimene raamat on veidi taltsam, siis on Präänikud äsja kolinud ja elavad alles sisse. Teine raamat on tempokam, õhus on palju küsimusi, mis lõpuks mõistagi vastuse saavad. Tegelased on värvikad, mõni kohe iseäranis sümpaatne, mõni mitte nii väga.

Piia on esimese-teise klassi laps (koolist on küll üsna vähe juttu), nii et sobib ilmselt samaealistele. Ettelugemiseks ka veidi pisematele. Ainult mitte poliitikute lastele, neist hakkas küll väga kahju ...


Inge

Ajaränd imede aega

Aarne Mägi "Maru lugu", Varrak 2018, ill Andres Varustin, 132 lk

Südamlik jõululugu kolmanda klassi poisist Marust, kes hakkab kaotama usku päkapikkudesse ja jõuluvanasse. Tõi jõulutunde isegi nüüd, kesk märtsikuist suurvett ja linnulaulu.

Tuhandetest teistest jõululugudest eristab teda tegevuspaik, mis muudab ta saarlastele, iseäranis kuressaarlastele, eriti köitvaks. Loosse elab hoopis teisiti sisse, kui saad kohe aru, millise kooli õpilased on Maru ja tema sõbrad, saad kujutlustes ja miks mitte ka päriselt nendega kooliteed kaasa käia. Kui kedagi nägemas pole, siis kõndida ümber kaevumajakese ja otsida pragu, kust sisse piiluda. Ning seejärel minna veidi maad mööda Uut tänavat bussijaama suunas, et kontrollida, kas ka pingike on päriselt olemas ...

Aga Maru kodumaja?

Head otsimist ;)


Inge

Karjääriõpetus mudilastele

Margit Saluste "Kõik tööd on head", Koolibri 2016, 78 lk

Margit Saluste "Kõik tööd on head 2", Koolibri 2019, 78 lk

Imekenad raamatud,  mille abil tutvustada lastele erinevaid ameteid.

Teksti on neis napisti, seepärast sobivad nad pisikestele ja/või püsimatutele. Et jutt on oskuslikult ja vaimukalt pikitud temaatiliste vanasõnade ja kõnekäändudega, siis on lõbus ka suurtel ettelugejatel.

Kuna lood on enamasti paarikaupa omavahel põimunud, siis annab see teadmise, et kõik tööd pole mitte ainult head, vaid nad on ka vajalikud. Tööd tehakse teiste abistamiseks ja enese rõõmuks, mitte rahateenimiseks. Neil õnnelikel, kes oma tööd armastavad, see ju nii ongi.

Kindlasti tasub hoolega uurida ka autori kauneid rõõmsavärvilisi illustratsioone. Eriti esimeses raamatus leiab neilt leidlikke kiiksuga detaile, mis ergutavad fantaasiat ja teevad tuju heaks. Kena on seegi, et kuigi pildid võtavad enda alla suurema osa ruumist, on jäetud tekstile piisavalt vaba pinda, nii et ei pea illustratsioonide seest kirjapuru taga otsima, nagu lasteraamatutes muidu pahatihti teha tuleb.


Inge

Muinas- ja muidu jutu meisterlik põimumine

Jaanus Vaiksoo "Miku ja Mirjami kuus kummalist kohtumist", Ärkel 2018, ill Katrin Kaev, 46 lk

Kingid lastekirjandusele pilgu, võtab südame. Ei teagi, kas olen nüüd südametu või on süda hoopis täis...

See raamat sobib suurepäraselt ettelugemiseks. Ilmselt eelkõige lasteaia- ja võibolla ka väga värsketele koolilastele. Samavanustele siis, nagu on õde-venda Mirjam ja Mikk: 5–7-aastastele.

Kohtumised on tõesti kummalised, põnevad ja vähemalt lapsemeelsetele täiskasvanutele ka naljakad. Mulle meeldis eriti, kuidas lood on põimitud muinasjuttude ja kirjandusklassikaga, ja ega lõpuks täit selgust saanudki, kust see reaalsuse piir täpselt läks, kuid see oligi tore – ergutab lugejaid-kuulajaid mõtlema ja omavahel arutlema.


Inge

"Pärnu maanteel, korter kuus, elab onu Heino Kruus..."

Jaanus Vaiksoo "Onu Heino eksis ära", Koolibri 2007, ill Kadri Ilves, 48 lk

Jaanus Vaiksoo "Onu Heino väike pere", Tallinna Keskraamatukogu 2010, ill Kertu Sillaste, 72 lk

Kaks armast luulekogu sümpaatsest tegelasest, kes vaatleb loodust, kuulab vaikust, lustib, lips ees, õhtul pimedas laste mänguväljakul, ootab päkapikult sussi sisse kommi, loeb palju, peseb pesu, peab tigudega pidu (see kes-tab tä-na-se-ni) ja mis kõik veel. Onu Heinost siis. Esialgu on ta veidi üksik, aga õnneks saab kuramaažist tädi Kaiega asja ja koos luuakse imekena pere, kus kasvab ka pojake Rein. Kuidas lapsed selle vastu võtavad, ei oska ütelda, pole proovinud, aga mina nautisin täiega.

Heino-luuletused voogavad mõnusalt. Kui mõnikord hakkab luules see voogamine domineerima, nii et kipub juba sisu varjutama, siis siin ei läinud mõte uitama, vaid püsis kenasti teksti juures. Tegelikult lugesin neid ka aastaid tagasi, aga erilist elamust tollal ei saanud. Nüüd puksusin bussis omaette, küllap üsna onuheinolikult, naerda. Eks iga raamatuni peab kasvama.

 Hea, et "Tujurikkuja" onu Heinole on vastukaaluks ka see tore onu Heino, kuigi tänapäeva lastele oleks vast lähedasem mõni kaasaegsem nimi. Uuel põlvkonnal on vist juba onu Kevinid ja onu Trevorid... Kui ei ole välismaa onud.

Stiilinäiteks lugu sellest, kuidas ilves ajas onu Heino küttepuude varumise nurja:

ONU HEINO JÕULUKINK

Onu Heino rühkis metsa, kaasas saag ja kirves.
Tahtis teha küttepuid –, kuid vastu juhtus ilves.

Mehel läksid jalad nõrgaks, otsaette higitilk,
tundis, kuidas teda puuris metsakassi luurav pilk.

Heino kohmas aralt: "Tere... Mul ei olnud plaanis muud,
tahtsin ainult koju viia ühte väikest jõulupuud."

Ilves muigas: "Veider vana. Kährikuga paras paar.
Jõulud juba ammu möödas. Praegu on ju veebruar."

"Ah, et möödas. Vaat, kus lugu!" onu Heino imestas.
"Mina küll ei saanud pakki," ütles mees ja minestas...

Onu Heino ärkas voodis, hõõrus kahe käega silmi.
Nägi nurgas jõulukuuske – on see unes või on ilmsi?

Keegi istus kuuse kõrval, see ei olnud naabri Liisu.
Rahulikult limpsis vurre juba tuttav metsakiisu:

"Tassisin su seljas koju, hakkas miskipärast kahju.
Maja oli külm ja kõle. Panin kütte pliidi, ahju.

Vaatasin, et oled justkui veidi õnnetu ja üksi,
sellepärast jõulukingiks tõin sul jänkunahast mütsi."

Nüüd on onu Heinol sõber – päris pesuehtne ilves,
ehkki veidi karmi moega: silmad kissis, nägu pilves.


Inge

Paeluv kingamüsteerium

Jaanus Vaiksoo "King nr 39", Ärkel 2019, ill Katrin Kaev, 184 lk

Lasteraamat, aga põnev ka vanainimesel lugeda. Isegi nii, et oli üsna raske jääda oma esialgse kavatsuse juurde hoida seda vaid bussilektüüriks. Ei saa ju rahu, kui üks klanitud mees ostab iga päev kingapoest paari kalleid kingi! Mis värk on?!

Õhustikult soe ja helge, heas mõttes vanaaegne – nagu üks kena lasteraamat olla võikski. Nagu muuseas juhatatakse kätte teeotsad, kust võiks alguse saada suguvõsauurimise või kettagolfi- või muusikahuvi. Head tegelased on kohe eriti head ja pahadki on rohkem sellised lollikesed, kellest pigem hakkab kahju. Ainult lõpp oli minu jaoks ... kuidagi kummaline. Ei saa ütelda, et vajus ära, aga oli justkui teisest ooperist. Samas tuttavlik, meenutades niiviisi mõnd Vaiksoo luuletust, kus samuti lõpurida ei haaku ülejäänu riimi või rütmiga (näiteks väga ilus "Põhjatuulemaal").

Igatahes soovitan seda raamatut lugeda. Raamatukogus või -poes peaks tema kaaned hästi silma jääma, nii krellist rohelisest on võimatu mööda vaadata.


Inge