PALK Tõnu Õnnepalu

 

Tõnu Õnnepalu "Palk : talvepäevik", Paradiis 2021, 268 lk

Mida raamat edasi, seda rohkem hakkab Õnnepalu teoste lugemine meenutama mulle sibula koorimist – kihid muudkui langevad ja kibe on ka.

"Palk" on autori viimase Vilsandi-talve päevik, aga ühtlasi ka tagasivaade elule, töökohtadele, raamatutele, suhetele (eriti isaga). Ja samas ka ühe depressiooni kroonika, nii et lugedes meenusid alatasa Indrek Hirve read: "Kord täidate oma igavaid päevi / minu magamata öödega." Need tegid lugemise kuidagi piinlikuks, oli tunne, et on ebaeetiline teise piinast sündinud teksti nautida ...

Vilsandi on nüüd minevik ja loodetavasti on seda ka sellest uhkuv tühjus ja madalseis. Kas uus elukoht just hingerahu toob, selle tundmise soont vist Õnnepalul loomeinimesena lihtsalt pole, kuid uue hingamise ehk ikka.

Inge

Ood Vilsandi saarele

Tõnu Õnnepalu "Lõpmatus. (Esimene kevad)", EKSA 2019, 252 lk

Ilus ja turvaline lugemine. Vaid üks pealkiri tegi veidi ärevaks ja Külaline kruvis pinget, muidu oli ühtlane rahulik kulgemine. Ideaalne uneraamat, vaigistab peas valitseva möllu.

Vilsandist on sõnadega maalitud kaunis pilt, aga mitte liiga. Pole ju vaja, et ilmakärast väsinud inimesed hordidena sinna kippuma hakkaksid. Suvel on seal rahvast niigi palju, olgu siis vähemalt talvelgi rahu. Sest eks vist rahu ja üksindus olegi need, mida autor sinna otsima on läinud, ja neid mõlemat paistab seal olevat lõpmatult. Vähemalt talvel, aga talve ta ju pikisilmi ootabki. (Paraku juba teist aastat tulutult. Mida pole, seda pole.) Mõnikord tuli lugedes küll mõte, kas sellest üksindusest ei saa viimaks viljatu üksildus. Kuidagi nukrat lõplikkust oli selles Lõpmatuses, aga võib ka olla, et see oli mu enese tuju. Ega inimesed loe ju kirjaniku mõtteid, ikka endi omi.

Kui Õnnepalu kirjutas pildistamisest, soovisin väga neid pilte näha, ja ... täitsa olemas – "Vilsandi aeg"! Suurepärane täiendus sellele ilusale raamatule.


Inge

Väliseestlusest nii- ja naapidi

Tõnu Õnnepalu "Aaker. (Muskoka, Ontario, CA)", EKSA 2019, 389 lk

Reportaaž suvelõpu Kanadast, Muskoka metsadest, kuhu autor oli legendaarses Metsaülikoolis osalemise järel unelema jäänud. Väliseestlaste armust, keda ta armutult analüüsima asus.

Ei saa enam ütelda, et kui oled lugenud Õnnepalu üht raamatut, oled lugenud neid kõiki. "Aakris" on midagi teisiti. Mingi uus toon. Aeg-ajalt on tavaline Õnnepalu, uinutab juba valvsuse, ja siis kõmaki! lajatab sõnaga, mida tema raamatuisse üldse kujutleda ei oska. Esimest korda oli ka põnevust, mitte küll selle tavalises, harjunud mõttes, aga just selle väliseestluse lahkamise pärast. Ja see hollywoodlik ime, mida autor koges oma viimasel Muskoka-päeval, pani mind esimest (jah, alles!) korda mõtlema, et ehk on ka tema raamatud nagu tavaline ilukirjandus ikka – väljamõeldud sündmustiku ja tegelastega. Sugestiivne mina-vorm on sisendanud siiani, et Õnnepalu raamatud ongi täht-tähelt tema elu.

Üldiselt, mõtles ta seal seitsme maa ja mere taga mida mõtles ja otsis mida otsis, leidis ta ikka ainult iseenda. Ei päästa enese eest ükski kaugus – ei geograafiline ega ajaline.

Tõnu Õnnepalu raamatuid lõpetades on alati natuke kahju, et need läbi saavad, ja raske hakata lugema kedagi teist. Õnneks on seekord "Lõpmatus" ootamas.


Inge