Kes mäletab veel antiik-kreeklaste müüti Minotaurusest – koletisest, kes oli pooleldi härg ja pooleldi inimene? Lühidalt oli lugu nii, et see koletis elas labürindis ning ihkas inimliha, mis toodi talle andamina seitsme neiu ja seitsme noormehe kujul, kuni Kreeka kangelane Theseus Minotauruse tappis.See on esimene asi, mis tuleb mulle meelde, kui tahan kirjeldada „Labürindijooksjat“. Olgu, pole ühtegi pooleldi-koletis-härga, kuid on painajad – masin-koletised (kes minu vaimusilmas näevad välja nagu automatiseeritud nälkjad) labürindis, ning poisid, kes elavad labürindi keskel asuval välul. Süsteem toimib järgmiselt – igal õhtul sulguvad uksed, mis viivad ümbritsevasse labürinti ning labürinti ilmuvad painajad. Välul olijad on tänu ustele painajate eest öösiti kaitstud, seda muidugi juhul, kui nad ööseks labürinti ei jää, ning igal hommikul avanevad labürindi uksed ning väljavalitud poistegrupp, ehk siis jooksjad, asuvad väljapääsu otsima.
Poisid ise on saabunud välule kastis, ning ei mäleta oma eelmisest elust peale eesnime suurt midagi. Nad on tänu kasti saadetud varudele ellu jäänud ning loonud oma miniühiskonna, kus kõigil on omad ülesanded. Kui Thomas labürinti saabub, on kõige kauem viibinu elanud seal juba kaks aastat ning väljapääsu labürindist pole selle ajaga leitud. Kuid siis muutub midagi ning väljapääsu leidmisega läheb kiireks… Nimelt ei saabu enam varusid ning uksed ei sulgu enam ööseks. Ja painajad hakkavad ükshaaval poisse kaasa viima.
„Labürindijooksja“ on põnev lugemine. James Dashner on kirjutanud raamatu, mis jookseb peas tõepoolest nagu film (jooksvate piltidena peaks raamat ilmuma juba selle aasta sügisel). Kirjeldused ei ole pikad, kuid on piisavalt täpsed, et autori loodud maailm saaks selgeks ja ilmuks silme ette. Ning põnevust jagub igale leheküljele.
Liisi