PALK Tõnu Õnnepalu

 

Tõnu Õnnepalu "Palk : talvepäevik", Paradiis 2021, 268 lk

Mida raamat edasi, seda rohkem hakkab Õnnepalu teoste lugemine meenutama mulle sibula koorimist – kihid muudkui langevad ja kibe on ka.

"Palk" on autori viimase Vilsandi-talve päevik, aga ühtlasi ka tagasivaade elule, töökohtadele, raamatutele, suhetele (eriti isaga). Ja samas ka ühe depressiooni kroonika, nii et lugedes meenusid alatasa Indrek Hirve read: "Kord täidate oma igavaid päevi / minu magamata öödega." Need tegid lugemise kuidagi piinlikuks, oli tunne, et on ebaeetiline teise piinast sündinud teksti nautida ...

Vilsandi on nüüd minevik ja loodetavasti on seda ka sellest uhkuv tühjus ja madalseis. Kas uus elukoht just hingerahu toob, selle tundmise soont vist Õnnepalul loomeinimesena lihtsalt pole, kuid uue hingamise ehk ikka.

Inge

RÄNDAV KÜLALISRAAMAT Aino Kallas

Aino Kallas "Rändav külalisraamat aastatest 1946–1956", Eesti Raamat 2020, tlk Mall Jõgi, 396 lk

Aino Kallase viimane päevaraamat. Nukrat üksildust ja füüsilist abitust, aga ikka veel ka erutavaid võite ja ränki kaotusi sisaldavad vanadusaastad.

Sünnipäevakingiks saadud külalisraamatu võttis kirjanik ka külaskäikudele kaasa, sellest pealkirigi. Esialgu täitsid seda sõbrad-tuttavad, kuid aina enam hakkas sinna sissekandeid tegema ka Aino Kallas ise, kuni külalisraamatust saigi järjekordne päevaraamat.

Päevasündmustest on juttu küll vähe, põhirõhk on ikka tunnete kirjeldamisel ja meenutustel. Väga palju on Kallasele iseloomulikku ilulemist, nii et kohati läks veidi imalaks. Samuti oli võõrastav, et lähedasi inimesi – isegi pereliikmeid! – on nimetatud täisnimedega. Võibolla mõlkus avaldamismõte algusest peale meeles, sellest siis ka see liigne kirjanduslikkus ja väljapeetus. Selle asemel oleks tegelikult tahtnud siirust, hinnanguid elus tehtud otsustele – neid seal paraku pole. Tõsi, eks vahel ole vaikiminegi hinnang.

Aino Kallase särav, aga kindlasti mitte kerge elu on nüüd siis ka eesti keeles päevikutega üsna hästi kaetud. Vaid 1930. aastate ja sõjaaja märkmed on veel kaotsis, arvatakse olevat hävinud, kuid mine tea – imesid ju juhtub.


Inge

"Tänasegi päeva tee on üle külvatud teostamata kavatsuste laipadega"

Karl Ristikivi "Päevaraamat: 1957–1968", Eesti Kirjandusmuuseum, Varrak 2008, 1112 lk

Ma olen vapustatud. Selle raamatu sisust ja et ma selle läbi lugesin.

Et pealtnäha vaimselt nii rikas elu võib tegelikult täis olla niisugust hirmu, üksildust, ängi, masendust, valu, meeleheidet, lootusetust ... Ja seda enamasti ilmaaegu. Polegi vist lugenud paremat näidet sellest, kuidas inimene on oma mõtete piinlev ohver.

1000 lehekülge peaaegu lakkamatut hala, mis kutsus esile vaheldumisi ärritust ja kaastunnet. Iga kord, kui Ristikivi karjatas: "Kui kaua mu närvid nii vastu peavad!", mõtlesin mina sama oma närvide kohta. Ja vahel hakkas lausa õudne: mina ainult loen, aga tema  e l a s  seda elu! Ja tõenäoliselt mitte ainult need kümmekond aastat, vaid ka sellele eelnenud ja eriti järgnenud aastad.

Muidugi oleksin ju võinud lugemise katki jätta (ja seda ma mitu korda tegin ka), aga tahtsin ikka näha, kas midagi muutub, ja mismoodi ta küll oma tolle perioodi teosed kirjutatud sai – nii et võtsin aga jälle selle kobaka riiulist välja.

Kirjutatud ta sai. Vihatud palgatöö kõrvalt, pea-, kõhu- ja/või hambavalu saatel, sageli hambad ristis. (Ja millist vaeva pidi nägema info hankimisel! Internet on selle juba täiesti meelest viinud.) Kuigi ta mõnikord kurtis, et see koorem ta laiaks litsub, tundusid need ajad talle paremini sobivat: mustadele mõtetele jäi vähem ruumi. Ja õnneks sai ta paar korda aastas reisidel puhata, need korrad olid puhkuseks ka mulle lugejana, sest kuigi ega ta lausa õnnelik polnud ju kunagi (ei julgenud olla), siis vähemalt ei kurtnud ta reisidel nii hirmsasti.

Kogu sellest sarjamisest võib jääda mulje, et seda raamatut ei tasugi lugeda. Tasub ikka, see annab hea sissevaate pagulusse. Paraku küll inimesele, kes tahab kasvada oma rahva hulgas, juured maas kinni, mitte olla suvaline kübemeke tuules, on seegi pilt ennemini trööstitu.

Isegi registreid tasub sirvida, seal saab ilusa punkti lugu, mis seda päevikut läbib.


Inge

PS. Postituse pealkirjaks on tsitaat raamatu 34. leheküljelt. Oma poeetilisuses erandlik, kuid mõte kordub argisemas sõnastuses oi kui sageli.

360-leheküljeline eluring

"Valda Raud. Üks elu: päevaraamat, kirjad, tõlked", SE&JS 2020, koostanud Ela Tomson, 360 lk

"Mul lööb praegu soe tunne südamesse, kui mõtlen, kui palju armsust võib olla mõnes inimeses ja mõnes kokkusaamises," kirjutas Valda Raud 2. detsembril 1973. aastal, Ellen Niidu ja Jaan Krossi külaskäigu järel, oma päevikusse. Samasugune soe tunne tuleb ka selle raamatu lugemisest. Kuigi nii Valda enese kui ka tema mehe Mart Raua elu viimased, jõuetuse ja vaeva aastad tõid kaasa tumedamaid toone, ei rõhutatud seda liigselt, nii et valdavaks jäi siiski helgus.

Kirjade, päevikukatkete ja mälestuskildudega on loodud pilt ühest rikkast elust. Meistertõlkija töö- ja isiklikust elust, sealjuures viimast liigselt laiali laotamata, mis ongi ilus. Toeks on rohkelt fotosid, millest mõnda oleks tahtnud näha küll värvilisena, kuid samas mõistan, et mustvalgena sobivad nad paremini, nii jääb domineerima see kõige tähtsam – sõna.

Natuke on näha küll kiirustamise jälgi ja ei puudu ka tõrvatilk – kommentaarides sõna täna kasutamine 'praegu' või 'tänapäeva' tähenduses, mida ei tahaks kohata kuskil, aga selles raamatus kohe eriti mitte! –, kuid need kahvatuvad rõõmu- ja tänutunde kõrval, mis lugemisest tuli. Hea meel on, et see elu sai raamatuks.


Inge

Põlistatud keelepeks

Elo Tuglas "Tartu päevik: 1928–1941", Tänapäev 2017, 504 lk

Elo Tuglas "Elukiri: 1952–1958", Faatum 1993, 254 lk

Friedebert Tuglase naise Elo päevikud sõjaeelseist Tartu-aastaist ning hilisemast Tallinna-ajast. Hästi kirjutatud, huvitav ja ladus lugemine. Kahtlemata oleks proua Tuglasest võinud saada hea följetonist, kui ta ei oleks eelistanud pühendada oma elu mehe teenimisele. Samas andis ka Tuglase naiseks olemine piisavalt ainest päevikugi pidamiseks.

Rohkem kui kirjanduslikust elust enesest kuuled selle eluga seotud keelepeksu. Näib, nagu keskendukski tähelepanu just sellele. Vahel oled huvitatud, vahel pahandad, aga üldiselt naerad. Ja märgid mõned lood üles, kuna muidu sellist ajajärgu kroonikat vaevalt keegi peab ("Elukiri", lk 200).

Ajajärgu kroonikana – tollaste meeleolude edasiandmises, kultuurisündmuste kirjeldamises – ongi need päevikud head, kuid kahjuks domineerib neis, eriti "Elukirjas", see esimene – keelepeks. Tartu-aastail rohkem kohvikuis kuuldud, Tallinnas seevastu, kui tervis väljas liikumiseks liig põdur, tuli see koju kätte. "Elukirjas" on Elo Tuglas kirjutanud:

Meenutades mineviku pisimälestusi kuulsime ka enestest ühte-teist, millest polnud seni aimugi. Ikka, kus me oleme olnud ja mis Tuglas või mina öelnud. Vahel see lõbustas, aga vahel ka pahandas. Nii on nende mälestustega, mida kohe üles ei märgita, vaid mis "rahvaluulena" edasi arenevad. Lõpuks ei tunne sa kuigi suurel määral ennast ega oma elu, vaid sind võidakse tutvustada sulle võhivõõra isikuna (lk 224–225).

Ometi on ta oma päevikuis just seda "rahvaluulet" põlistanud, nii edukalt, et mõne kultuuritegelase mälestus elab just tänu nendele kõmulistele eraeluseikadele, mitte loomingule. Tõsi, teene seegi: tärganud huvi võib lõpuks ka loominguni juhatada... Siiski on see "rahvaluule" pahatihti õel ja tõenäoliselt ka ülekohtune, nii et kuigi neis päevikuis on ka palju soojust, kaastunnet, vaimukust, visa tublidust, siis "Elukirja" lõpetades jäi suhu ikkagi natuke paha maik...


Inge

Tegija kiidab tööd

Shaun Bythell "Raamatukaupmehe päevik", Ühinenud Ajakirjad 2019, tlk Triin Olvet, 315 lk

Raamatukogu laenutusosakond on koht, kus paljastub kõige kiiremini ja selgemalt mu tahtejõu nõrkus, võib vist isegi ütelda puudumine. Kuigi ma tõesti püüan seal mitte ringi vaadata, ei õnnestu see mul peaaegu kunagi, ja tulemuseks on taas mõni uus raamat (halvemal juhul mitu), mis ei lase kodus lugemist ootavate raamatute virnal kriipsuvõrragi kahaneda. Seekord siis Shaun Bythelli „Raamatukaupmehe päevik“.

Shaun Bythell peab kasutatud raamatute poodi Šotimaal Wigtowni linnakeses, mis tänu sealsetele rohketele raamatupoodidele ja igasügisesele suurele raamatufestivalile on nimetatud rahvuslikuks raamatulinnaks. Eriti kena on, et nii pood kui linnake ei ole väljamõeldised, vaid on päriselt olemas. Päevikusissekanded on veebruarist veebruarini 2014–2015 ning kajastavadki mõne üksiku erandiga vaid poepidamist. Algajale poepidajale kindlasti õpetlik lugemine, kuid küllap on ka kogenumal kena võrrelda ja kaasa noogutada. Nagu üldse teenindajatel, sest kliendid-ostjad-külastajad käituvad ilmselt kõikjal sarnaselt, paigutudes teenindaja (ala)teadvuses kindlasse lahtrisse. Näiteks kui raamatukoguhoidja loeb külastajast, kes ütleb: „Ma otsin üht raamatut, aga ei tea, mis selle pealkiri on. Ma tean ainult, milline see välja näeb. See on väga vana raamat“ (lk 189), siis ta ilmselt naeratab äratundmisrõõmus. Mina küll naeratasin. (Aga ühe teise lõigu peale, millest selgus, mida mõtleb kasutatud raamatute müüja raamatukoguhoidjast, ei naeratanud ma teps mitte.)

Selliseid tööelupäevikuid võiks tegelikult rohkem olla, iga ameti kohta. Ise ju kõikjal töötada ei jõua ning tuttavaidki ei ole igalt elualalt, kuid mida mõtleb-tunneb ühe või teise töö tegija, seda on küll huvitav lugeda.


Inge

Nulla dies sine linea*

Indrek Koff "Võimalus jääb: uitmõttepäevik 2018", Härra Tee & proua Kohvi 2019, 144 lk

Natuke vägivaldselt sai teda lugema hakatud. Olin ta raamatukogust kaasa haaranud ning tagastustähtaeg hakkas lähenema. Kena pisike raamat, ei raatsinud lugemata ka jätta.

Esialgu ei haakunud, contralikust rõõmsameelsest toimekusest oli koffiliku melanhoolsevõitu mõtlikkuseni liiga pikk samm. Kulus päris mitu üksildast autosõitu ja jalutuskäiku, enne kui meeleolu õigesse punkti jõudis. Aga kui jõudis, siis edasi oli juba nauditav.

See on autoril tore mõte olnud: kogu aasta iga päev midagi kirjutada, kasvõi lihtsalt "Tühi", kui midagi muud ütelda pole. Talletada möödavilksatavad uitmõtted, nii et tekib justkui visandiplokk, kus hulk põnevaid mõtteid, mida millalgi edasi mõtelda ja tulevikus võib-olla ka uuteks teosteks vormida.

Kui oleks oma raamat, siis lugenuksin teda ilmselt aasta otsa – igal päeval ainult aastataguse sissekande. Raamatukogu raamatuga nii muidugi ei saa.

Tänase päeva mõte on selline:

30. september
Ei tohi heaga harjuda! Võta hea tänumeeles vastu, aga tea, et kord võidakse see sinult koos protsentidega tagasi nõuda. Ei, vale. Tegelikult peaksid ise pakkuma nii tagastamist kui ka protsente. Kui kõik... Ei, "kõik" on nagunii välistatud. Kui suuremal osal oleks sisemine vajadus saadud hea tagasi maksta ja sellele veel protsendidki juurde panna, siis... oleks korras.

Ilus.


Inge

* ladina keeles "Ei päevagi kirjareata"