MINU LÄTI Contra

Contra "Minu Läti: anekdoot tõelisest eestlasest", Petrone Print 2016, 224 lk

Lugesin Läti õppereisi jaoks läbi Contra „Minu Läti“. Autori kokkupuuted Lätiga on olnud lühiajalised, kuid sagedased. Siin on juttu Contra spordiarmastusest, jalgpallist, luuleüritustest, läti tähestikust ja lemmiksõnadest, õllesortidest, headest läti kõrtsidest. Raamatust saab hea ülevaate läti luuletajatest ning mitmete raamatute nimesid, mis läti keelest eesti keelde tõlgitud.

Kirjaniku-luuletaja raamatus on muuhulgas juttu autori läti keele õpingutest. Raamatus on paarkümmend luuletust, mille juurde on pandud kirja nende saamislood.

Raamatust saab teada, miks Valga rahvas peaks oma linna üle uhke olema ja miks eesti keeles tavaline sõna „koorejäätis“ lätlastele naljakas on.

Mulle meeldis lugeda Contra seiklustest Lätimaal, Ventspils pakkus äratundmisrõõmu.

Kokkuvõtteks selline tujutõstev, lahe ja muhe raamat. Kauneid lugemiselamusi!

Eve

MINU HAAPSALU Aidi Vallik

Aidi Vallik "Minu Haapsalu : mere ja muinasjuttude linn", Petrone Print 2020, 264 lk

Tuleb välja, et kui autor räägib paiga tutvustamise varjus ära hoopis enese eluloo, ei ole see üldsegi ebameeldiv, kui on niivõrd sümpaatne inimene ... ja kirjanik. Kes teine oskaks oma elu- ja töökohtadest, pereelust ja koduloomadest, töödest ja hobidest pajatada nii, et taustal on kogu aeg tunda nii koht kui ajastu. Ja olgugi, et ma ei saanud mitte ühtegi uut ideed, mida ma Haapsalus näha tahaksin, ja Aidi Valliku Haapsalu on suuresti vana, kadunud Haapsalu, ootan pikisilmi selle linnaga kohtumist. Usun, et see on sama soe ja armas, nagu on see raamat.

Inge

MINU VORMSI Barbi Pilvre

Barbi Pilvre "Minu Vormsi : Väinamere Twin Peaks", Petrone Print 2020, 264 lk

Võimas. Seni loetutest kindlasti kõige informatiivsem, hõlmates ajalugu, loodust, kultuuri, majandust, transporti, tänapäevast olmelist kribu-krabu ja mida kõike veel. Ajaloo-osa oli nii põhjalik ja autor nii täielikult taandunud, et unustasin vahepeal täiesti, et loen "Minu"-sarja, mitte mõnd Vormsi ülevaateteost. Teisal avas Barbi Pilvre ka oma isiklikku elu, kuid sedagi kuidagi omanäoliselt, kiretult. Mis oli isegi omamoodi sümpaatne, ei kurnanud lugejat ära, sest olgem ausad, mõne tundelise autoriga mööda kireharju ja masendusesügavikke loksuda on vahel päris väsitav.

Vormsi kohta sai igatahes palju teada, kuid omaks ta paraku ei saanud. Võib-olla see võrdlus kunagise menusarja "Twin Peaksiga" vajutas kõigele justkui mingi hämaruse pitseri, nii et kohapeale eriti ei kipugi. Kuigi mäletan peaaegu kümne aasta tagusest käigust, et ilus saar oli.

Inge

MINU VIRUMAA Rein Sikk

Rein Sikk "Minu Virumaa : üks poiss, üks vanne, üks maa", Petrone Print 2018, 272 lk

Siin on nüüd juhtunud see, mida selle sarja pealkiri võimaldab: liiga vähe Virumaad ja liiga palju autorit. Loo aluseks võetud Ellen Niidu luuletus "Viru vanne" on ilus, aga juhatab Siku paraku enese vägitükkide kiitmise teele ... Kõige nauditavamad olidki lõpuks "poeetilis-monumentaalsed vahepalad", millega vägitükid pikitud olid ja mis tekitasid soovi kohe Virumaale sõita, et kogu seda toredust näha.

Kohe sõita siiski ei saa ja selle põhjus on ehk omakorda põhjuseks, miks ma lugesin seda raamatut nii mõrus meeleolus. Vihata, kuid vihaga, kui Rein Siku enda lauset parafraseerida. Nohu ägedaimas faasis on inimest väga lihtne ärritada, nii et lõpuks ei saagi aru, kas närvidele käib tekst või tilkuv nina – kõik seguneb mingiks häirivaks kompotiks.

Siku sõbralikkus ja tänulik meel olid siiski sümpaatsed tema selleski kirjatöös. Ja ka eraeluline diskreetsus, pärast Justin Petrone ja Mika Keräneni lugemist oli see eriti meeldiv. Ja muidugi isiku- ja kohanimede registrid – neid ma armastan! Nii et tegelikult on siin head ja huvitavat palju, lihtsalt lugeja võiks paremas konditsioonis olla.

Inge

MINU SUPILINN Mika Keränen

Mika Keränen "Minu Supilinn : tõelise elu mekk", Petrone Print 2012, 196 lk

Mulle kohe meeldib, kui soomlased eesti keeles Eestist raamatuid kirjutavad! Esiteks see põnev keel (imetlen ja austan südamest neid inimesi, kes võõra keele nii korralikult ära õpivad!) ja teiseks kõrvaltvaataja-pilk, mis tabab pealtnäha nii sarnaste hõimurahvaste erinevused. Mika Keränen on Eestis muidugi nii kodunenud, et temast ei saagi enam õieti aru, kumb ta on – soomlane või eestlane. Ka tema nagu Aino Kallasegi puhul peab juba täitsa juurdlema, kumma maa kirjanik ta siis õigupoolest on. Soome-lapsepõlv ja Eesti-täiskasvanuiga annavad siiski võrrelda küll. Ja et võrdlejast kiirgab rõõmsameelsust ja heatahtlikkust, siis on seda teksti meeldiv lugeda, isegi kui vahele satub mõni tulisem pipratera – see ju ongi tõeline elu.

Supilinna Keränen tõesti armastab, seda on kohe tugevalt tunda. Botaanikaaeda ka (seda armastust ma jagan palavalt!). Õnneks on lastekrimkade autoris ka piisav annus detektiivi, nii kaevub ta aegade hämarussegi, aga mitte väga sügavale ega kuivas toonis, vaid ikka mõnusalt muhedalt vestes. Supilinna hingeelu – kogu see vanade puumajade ja kuurilobudike, hoovide ja rohtaedade, kunstnike ja kriminaalide maailm Emajõe ääres – sai selgemaks küll. Meeste hingeelu kohta seda paraku ütelda ei saa :)

Inge

MINU KURESSAARE Mele Pesti

 

Mele Pesti "Minu Kuressaare : uhkelt iseseisev", Petrone Print 2021, 256 lk

Lõpuks ometi sain korraks küüned taha ka "Minu Kuressaarele". Raamatukogu kuus eksemplari on eelmise aasta varasuvest siiani väsimatus ringluses, mis on muidugi igati ootuspärane – kuressaarlasele on see põnev lugemine.

Mõnusalt ajaloohõnguline ka. Mõtlesin lugedes mitu korda: milline vedamine, et just Kuressaare-raamatu kirjutas ajaloolase laps! Kuressaare on saanud autorile omaks juba vanavanemate linnakolimisega eelmise sajandi keskpaigas, lugu voolab sealtmaalt päris tänapäeva välja. Iga kümnend on natuke isemoodi, kirjeldatud nii osavalt, et kerge oli sisse elada. Veidi oli nagu ajaränd enesegi lapsepõlve, kuigi see möödus mujal.

Kas see raamat mandriinimesele emotsionaalselt midagi pakub, selles pole ma kindel, kuid Kuressaaret tundvale ja armastavale inimesele on see maiuspala. Mina ei nuta taga ühtki lugemisele kulunud minutit.

Inge

MINU HIIUMAA Mae Lender

 

Mae Lender "Minu Hiiumaa : ähk läheb tarvis", Petrone Print 2018, 240 lk

Ses mõttes sümpaatne raamat, et peategelane oligi Hiiumaa. Mitte et mul autori vastu midagi oleks, kuid meeldivam on lugeda tõesti raamatuid, kus autori–paiga doseering on ikka tugevamalt viimase kasuks. Siin on sellega väga hästi.

Ega pole muudki ette heita, kena lugemine oli. Hiiumaa-pilt sai kirjum küll ja kõrva taga on nüüd hulk praktilisi nõuandeid. Polegi see Hiiumaa nii insula deserta* midagi. Aga ega ta samas Muhust või Saaremaast ka suurt erine.

Inge

* lad 'tühi saar'. Nii on iseloomustatud Hiiumaad 1228. aasta ürikus.

MINU VILJANDI Justin Petrone

 

Justin Petrone "Minu Viljandi : tagasi alguses", Petrone Print 2020, tlk Raivo Hool, 296 lk

Jaa, kirjaniku Viljandi on ikka hoopis midagi muud kui pereema või padjavabriku töölise või ossi oma. Väga kirjanduslik, täis üle võlli karaktereid, nii et vaoshoitud eestlasel võib hakata lugedes pea natuke ringi käima. Mõni üksik inimene on seal isegi peaaegu tavaline, aga üldiselt on vist kõik ikka vähem või rohkem veidrikud. Või vähemalt üle keskmise huvitavad.

Hea oli lugeda, kõik paigad tulid kohe silme ette. Õpinguteajast ja hilisematest käikudest on see linn mullegi tuttav ja armas. Ja seegi on kogetud, et koht – see on inimesed. Petrone Viljandis tuleb see eriti esile. Kuigi Viljandi puhul on mul väike kahtlus, et võibolla seal on asjad vastupidi: et koht muudab inimesed enda nägu. Sest Viljandis lihtsalt on see miski ...

Inge

MINU TALLINN Terhi Pääskylä-Malmström

 

Terhi Pääskylä-Malmström "Minu Tallinn : kalevitüdruku kroonika", Petrone Print 2016, 296 lk

Pärast vestlust inimesega, kes on KÕIK "Minu"-sarja raamatud läbi lugenud, kuulutasin uue aasta oma isiklikuks "Minu"-sarja aastaks. Ilmselgelt ma isegi ei kavatse jõuda selle aastanumbri sees pooltki sarjast loetud (sarjas on ilmunud juba üle 150 raamatu), kõik kohad ei paku ka nii suurt huvi, kuid nende paikade kohta, mis pakuvad, tahaks küll lugeda.

Kuna vestlus leidis aset juba eelmisel aastal, siis ei mallanud ma muidugi uut aastat ootama jääda, vaid alustasin kohe. Ja alustasin kõige südamelähedasema – Eesti – pealinnast, kus endalgi lugematul hulgal kilomeetreid kõnnitud ja mälestusi talletunud.

Mul on ääretult hea meel, et selle raamatu kirjutas välismaalane, ja just soomlane. Ja et ta kirjutas ka oma kodumaast – oli huvitav võrrelda ja ka Soome kohta sai päris palju teada. Kõige põnevam, kohati lausa vapustav, oli siiski keel. Vapustav seepärast, et autor, soomlanna, kirjutas eesti keeles, ja mitte lihtlabases, vaid sellises, mida paljud eestlasedki ei valda. Vahel eksis lausetesse küll harjumatuid vorme (bussisse, laevasse) ja kombinatsioone (näiteks seljakotist me ikka õngitseme asju välja, mitte ei kalasta, kuigi kalavetel on need sõnad tõesti sünonüümid), kuid võib ka olla, et andeka inimesena on autor tahtnud lihtsalt sõnadega veidi lustida. Muidu ehk oleks keeletoimetaja need ikka ära parandanud.

Igatahes oli hariv, huvitav ja liigutav lugemine. Aitäh!

Inge

Sõna ja spordi vennastumine

Contra [Margus Konnula] "Minu Läti: anekdoot tõelisest eestlasest", Petrone Print 2016, 224 lk

"Minu ..." sarja teeb huvitavaks see, et seda kirjutavad nii erinevad inimesed. Järjekordset raamatut kätte võttes ei tea kunagi, mida sellelt oodata. Ei teadnud ka "Minu Läti" puhul, kuigi autor on ju tuntud kirjutaja.

Tegelikult üht ootan neilt raamatuilt küll – mitmekesist infot pealkirjas mainitud piirkonna kohta. Kui see aluseks võtta, siis võib väita, et "Minu Läti" ei täitnud mu ootust. Sain aimu Läti kirjandus- ja spordielust, läti keelest, kuid kuidas elab ja mida mõtleb tavaline lätlane, sellest ei tea ma endiselt midagi. Andis tunda, et autor on viibinud Lätis vaid ajuti, mitte elanud seal aastaid järjest.

Aga ma ei nurise, see ongi ju Contra Läti, mitte Läti ajaloo- ja ühiskonnaõpetuse õpik. Huvitav oli lugeda ikka, kujunes lihtsalt ootamatult kirjanduslooliseks elamuseks. Ja üllataval kombel oli omamoodi haarav ka rohke spordijutt, ju siis oli hästi kirjutatud.


Inge