esmaspäev, 23. märts 2020

Suuman suu man, joobun ja kuuman


Aleksander Suuman "Nofretetega metsas: luulet", Eesti Raamat 1986, ill Mare Vint, 104 lk

Nii on.

Olen kaugtööpäevi sisustanud ammuse unistuse täitmisega: lapanud luulekogusid, et koostada n-ö luulevaramu, kust oleks hea igaks puhuks luuletusi võtta.

Lappasin ja lappasin, mitu päeva lappasin, kuni jõudsin Suumanini. Siis hakkasin lugema. Mida kogu edasi, seda rohkem lugesin, kuni avastasin, et "Nofretetega metsas" olin algusest lõpuni läbi lugenud.

Kahjuks on mul kodus Suumani kogusid vaid käputäis. Ootan nüüd pikisilmi olukorra normaliseerumist, et lugeda ka teisi. Jah, raamatukoguhoidjadki peavad ootama, kuni raamatukogu avatakse ...

Luule arvustamiseks pole mul ei oskust ega tahtmist, seepärast annan sõna autorile endale.


HÄDAS RAHUTUSEGA

Mitte kuidagi ei saanud
rahutusest lahti.

Küll eksitasin teda metsa,
küll meelitasin sohu,
jätsin maha mere taha
koduigatsusse koolema.

Küll mürgitasin teda tubakasuitsuga
ja suurlinna vingugaasiga,
uimastasin uimastitega,
nüristasin viinaga.

Mitte kuidagi ei saanud
rahutusest lahti.

Tirisin ta Kirjanike Majja
veenduma oma tühisuses.
Vedasin kunstiklubisse
maalijatele mõnitada.

Hassetasin naiste peale.
Oi kuis ta jooksis,
jooksis ikka veel!
Siis andsin koolmeistrite kätte.

Mu hea, truu rahutus,
kuis olin julm ta vastu!


Inge

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar