"Tänasegi päeva tee on üle külvatud teostamata kavatsuste laipadega"

Karl Ristikivi "Päevaraamat: 1957–1968", Eesti Kirjandusmuuseum, Varrak 2008, 1112 lk

Ma olen vapustatud. Selle raamatu sisust ja et ma selle läbi lugesin.

Et pealtnäha vaimselt nii rikas elu võib tegelikult täis olla niisugust hirmu, üksildust, ängi, masendust, valu, meeleheidet, lootusetust ... Ja seda enamasti ilmaaegu. Polegi vist lugenud paremat näidet sellest, kuidas inimene on oma mõtete piinlev ohver.

1000 lehekülge peaaegu lakkamatut hala, mis kutsus esile vaheldumisi ärritust ja kaastunnet. Iga kord, kui Ristikivi karjatas: "Kui kaua mu närvid nii vastu peavad!", mõtlesin mina sama oma närvide kohta. Ja vahel hakkas lausa õudne: mina ainult loen, aga tema  e l a s  seda elu! Ja tõenäoliselt mitte ainult need kümmekond aastat, vaid ka sellele eelnenud ja eriti järgnenud aastad.

Muidugi oleksin ju võinud lugemise katki jätta (ja seda ma mitu korda tegin ka), aga tahtsin ikka näha, kas midagi muutub, ja mismoodi ta küll oma tolle perioodi teosed kirjutatud sai – nii et võtsin aga jälle selle kobaka riiulist välja.

Kirjutatud ta sai. Vihatud palgatöö kõrvalt, pea-, kõhu- ja/või hambavalu saatel, sageli hambad ristis. (Ja millist vaeva pidi nägema info hankimisel! Internet on selle juba täiesti meelest viinud.) Kuigi ta mõnikord kurtis, et see koorem ta laiaks litsub, tundusid need ajad talle paremini sobivat: mustadele mõtetele jäi vähem ruumi. Ja õnneks sai ta paar korda aastas reisidel puhata, need korrad olid puhkuseks ka mulle lugejana, sest kuigi ega ta lausa õnnelik polnud ju kunagi (ei julgenud olla), siis vähemalt ei kurtnud ta reisidel nii hirmsasti.

Kogu sellest sarjamisest võib jääda mulje, et seda raamatut ei tasugi lugeda. Tasub ikka, see annab hea sissevaate pagulusse. Paraku küll inimesele, kes tahab kasvada oma rahva hulgas, juured maas kinni, mitte olla suvaline kübemeke tuules, on seegi pilt ennemini trööstitu.

Isegi registreid tasub sirvida, seal saab ilusa punkti lugu, mis seda päevikut läbib.


Inge

PS. Postituse pealkirjaks on tsitaat raamatu 34. leheküljelt. Oma poeetilisuses erandlik, kuid mõte kordub argisemas sõnastuses oi kui sageli.