Laupäev, 27. veebruar 2021

MITTE AINULT MINU TÄDI ELLEN Mudlum

Mudlum [Made Luiga] "Mitte ainult minu tädi Ellen", Strata 2020, 207 lk

Aastaid tagasi sattusin Vikerkaarest (2012, nr 10–11) lugema Mudlumi novelli "Minu tädi Ellen". Raputas nii, et lükkasin siinse raamatu lugemist isegi natuke edasi – polnud kindel, kas suudan vastu võtta terve raamatutäie Ellenit. Aga kartsin ilmaaegu, Ellenit polegi siin nii väga palju, samavõrra on tema maja, aeda, asju, õde, õe maja jm, ja kõige rohkem vast hoopis autorit ennast.

Jah, eks pealkiri laseb end tõlgendada mitut moodi, oleneb sellest, kas asetada rõhk sõnapaarile mitte ainult või minu tädi. Esimesel juhul oleks (ja ongi) peale Elleni juttu muustki, teine võimalus oleks olnud näidata Ellenit mitmekihilisemana, uurida juurde tema minevikku, illustreerida seda fotodega. Sellises tekstis oleks muidugi palju oletuslikku ja küllap valetki, võibolla seepärast eelistaski autor vaid oma mälestusi.

Mäletab Mudlum erakordselt hästi. Asjade kirjeldused on nii detailsed, et silme ees hakkavad jooksma kangaste, riiete, esemete, tubade pildid. Üks ammune maailm saab justkui uuesti elavaks. See ei ole helge maailm, aga ka läbinisti masendav mitte. Mudlum oskab ka rasketest teemadest – vanadus, haigused, üksindus, hirm, surm – rääkida nii, et need ei jää rõhuma, vaid mõjuvad lihtsalt loomulikuna. Mida nad ju ongi.


Inge

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar