HAIHTUNUD HINGEDE AEG Toomas Paul

Toomas Paul "Haihtunud hingede aeg: mõtisklusi Maalehes aastatest 2000–2006", Maalehe Raamat 2006, 223 lk

Inimene, ühiskond, usk, ajalugu, kultuur, vabadus, õnn, igavik jne. Ühesõnaga elu. Selle üle teoloog Toomas Paul mõtisklebki. Kaasahaaravalt, mõtlemapanevalt, rahustavalt. Kui lugeda igal õhtul enne uinumist looke või paar, mõjuvad need omamoodi õhtupalvena, puhastavad hinge.

Elus lüüakse läbi huumori, trotsi ja tänulikkusega. Kõike ei pea taluma, mõnda asja ei tohigi taluda, kuid protest maailma ebameeldivuste vastu vajab tasakaalustuseks tänulikkust ja selle teadvustamist, et õigupoolest ei ole edugi enesestmõistetav. Kui sageli me oleme hämmastunult küsinud, kui miski hästi läheb: miks just minul vedas? Tavaliselt ei tulda selle pealegi, et ka siin võiks põhjust otsida. Ja samuti leida, et vastust ei ole. Nii nagu me ei ole meid tabanud õnnetusi "ära teeninud", nii ei ole me ära teeninud ka head ja ilusat oma elus. Kingituste eest tasub olla tänulik, sest enesestmõistetav ei ole miski. Paljud eluseigad kujutavad endast märkamatut õnne, mida taibatakse alles pärast selle kaotust.

    Rahulolek eluga sõltub välistest asjaoludest vähem kui arvatakse. Ta kasvab pigem välja tänulikkusest suurima kingituse – elu ja selle mõttekuse eest. Pilk peab ulatuma kaugemale. Emotsionaalsest madalseisust aitab välja redel, mis tänulikkuse pinnale toetudes ulatub taevasse (lk 20).

Raamatul on ka uuemaid, täiendatud trükke (2007, 2013).

Inge

Nõiduslik Jüssi

Fred Jüssi "Maailma mõte", Ajakirjade Kirjastus 2005, 99 lk

Kaunis kinkeraamat, mis küllap paljudel kingiks saaduna koduriiulis tolmu kogumas. Nagu see kinkeraamatute saatus sageli on.

Pildid vahelduvad selles mõtisklustega, üsna "Olemise ilu" filmi moodi, aga pildi-sõna proportsioon on teine: sõna kasuks. Vähemalt minu jaoks. Ja sõna on seal selline, et ... teeb su lihtsalt ära. Ma ei ole kunagi olnud mingi Jüssi-fänn, "Olemise ilugi" oli mulle vaid lõõgastav pildiseeria, ei muud, ja nii lugesin seda raamatut üsna puhta lehena. Nii ongi kõige parem lugeda, igasuguste ootusteta, eelarvamuste kilbita.

Mõtiskleb autor sellest, mida pildistab – loodusest, kuid nõnda, et aina rohkem hakkab aastaring meenutama inimese eluringi, kuni viimaks kõlasid raamatu lõpusõnad – olgu talv meile armuline! – kui vanaduspäevadele õnnistuse palumine. Selle valguses tuli tahtmine kõik uuesti üle lugeda, uue pilguga. Väikestviisi nõiaring.

"Tuisu" peatükis meenutab Fred Jüssi üht Juhani Aho laastu, kus tuisu teenena nähakse, et ta peidab ära kõik vanad rajad ja sunnib niiviisi inimesi avama endile uusi. Eks nii võib vaadata ka praegust olukorda: mitte vangipõlvena, vaid võimalusena teha üleüldine restart. Ja eks tänu praegusele "tuisule" pääse ka kinkeraamatud valguse kätte oma kangeks jäänud lehti sirutama, tavalises argisaginas seda vaevalt juhtub.

Fred Jüssi on omal ajal teinud ära vist ka Aleksander Suumani, kes kirjutas temast mitu luuletust:

FRED JÜSSI PÕIKAS SISSE

mu väravast, ohkis ja puhkis
tohutu taakami all.

Ta tassis kadakanõmme
ja merd, mis nõmme kohal
mühas ja kohas.

End hetkeks ta vabastas koormast.
Ma pakkusin kanget teed.
Siis läks ta jälle oma teed,
puhvaikas ja paljajalu,
kummargil ja lookas.

Viis kaasa kadakanõmme
ja mere, mis nõmme kohal
mühas ja kohas,
mis sa teed.

FRED JÜSSI JUHTUM

Pealt vaadates inime mis inime.
Kui küsida: kus sa sündisid?
võpatab ta, hakkab ajama
umbes taolist pada:

"Aruba saarel Kariibi
meres Venezuela ranniku
lähedal romantilistel
motiividel 1935."

Oled sa indiaanlane?
Kreool?

Ta raputab suurt pead.
"Eestlane."

Rohkem pole soovitav küsida.
Mütoloogilised olendid
võivad kergesti haihtuda.

(Meenub M. Underi rohesilmne
merilehmade paimendaja.)

Asi niigi selge.
Ta on üks neist,
keda tavaliselt ei näe
(arvatakse, et kehaaine erineva
võnkesageduse tõttu),

tõenäoliselt pärit siitsamast
Lagedilt;
võib-olla Tudust.

Korter Tallinnas Tina tänaval?
Ei usu.

Kui helistada või külla minna,
pole teda lihtsalt kodus.

Üks haldjatar sosistab uksepraost:
"Jah, pole kodus."

Kogu aeg kusagil
                              nelja tuule peal.

Inge