KÄRARIKAS KLASS Ieva Flamingo

Ieva Flamingo "Kärarikas klass", Draakon & Kuu 2021, tlk Contra, ill Vivianna Maria Stanislavska, 82 lk

Ieva Flamingo on üks viljakamaid lastekirjanikke Lätis. Tema sulest on ilmunud ligi 30 raamatut, nii luuletusi kui ka jutte. Eesti
keeles on "Kärarikas klass" tema esimene raamat.

Selles luulekogus on palju luuletusi kooli teemadel. Aga on ka luulet teistel teemadel. Päevakorral on teema nutiseadmete mõjust meie elule. Või siis teemal, et kool nõuab õpilaselt vahel liiga palju. Vähemalt lapse arvates on nii. Või siis, et klass on nagu mitmepealine lohe. Mõned luuletused, nagu näiteks "Üks paljudest" ja "Tõotus", tegelevad kurbade ja keeruliste emotsioonidega ja kuidas nendega toime tulla. Kõik luuletused ei riimu ja ei peagi. Mängitakse riimiga. Kogumikus on ka mõned jõululuuletused.

Selle kogumikuga saime aimu naabrite lasteluulest.

Tiiu K.

KÄRARIKAS KLASS Ieva Flamingo

Ieva Flamingo "Kärarikas klass", Draakon & Kuu 2021, tlk Contra, ill Vivianna Maria Stanislavska, 82 lk

Olen luule tõlkimise suhtes väga suurte eelarvamustega. Kui sisu teise keelde tõlkida, kas õnnestub siis luuletust ka sarnaselt kõlama panna? Tahaks originaali kõrvale, kuigi ma läti keelt ei oska.

"Kärarikas klass" sisaldab kooliluulet, sellist sügavamat, pigem kooli- ja ühiskonnakriitilist. Luuletustes on juttu pelglikkusest; sellest, et teinekord ei ole raha; et laps sooviks, et vanemad hästi läbi saaksid. Et kooliskäimine on päris pingeline ja piisavolemine on suur väljakutse ja iga kord ei kuku see hästi välja.

Sisuliselt meeldisid need luuletused mulle väga. Vormi poolest olid nad üsna erinevad.

Raamatu lõpus on toredad lisad: autorite tutvustus, väike hääldusõpetus ja sõnastik; ülesanded, mis suunavad raamatu luuletuste järgi ise luuletusi kirjutama. 5+ idee!

Marlin

LUMI TUISKAB, MINA LAULAN Juhan Liiv

Juhan Liiv "Lumi tuiskab, mina laulan : valik luulet", Tänapäev 2016, 2. tr, koostanud Jüri Talvet, 464 lk

Küllap täielikem Liivi-kogu, sisaldades koos "kildudega" 370 luuletust. Valminud põhjaliku uurimistöö tulemusena, püüdes luua tasakaalu varasemate mahukamate kogude – Friedebert Tuglase koostatud "Juhan Liivi luuletuste" (1926) ja Aarne Vinkli koostatud "Sinuga ja sinuta" (1989) – liigsete kärbete ja ülima autoritruuduse vahel. Tulemus poeb naha vahele, nagu Liiv ikka.

Siia aga panen kuulsa erakonna-luuletuse ja peotäie "kilde".

MINU ERAKOND

Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne,
ka vabameelne, vana-, kodanlane,
kas töömees, jah, ka aadel mõnikord.
Ja kes veel teab, kuhu rändaks meel,
kui ununeks üks erakond: mu eesti keel.

Nii järelikult: minu erakond on eesti keel.
(Lk 304.)

*

Ei saa mina kuidagi mõttega valmis,
ei saa mina proosas, ei saa mina salmis –
paika kui vana kasukat.

Ilma looja aga samuti
lõhkus ja parandas, lõhkus ja parandas:
mis ta ka lahutas, mis ta ka palmis –
töö aga pole veel tänagi valmis.
(Lk 379.)

*

MÕJU

Kelle juttu või laule sa loed,
sa seisad selle väes.
See kirjanik on sinu pottsepp
ja sina savi ta käes.

Kes ilusa neiu ees seisnud,
on seisnud selle väes:
vast see oli õieti pottsepp,
sa õieti savi ta käes.
(Lk 404.)

*

Hoia, et sa ei luuleta,
et ei kaevet kuule sa. –
Pagan võtku ettevaatus –
andke mulle minu saatus!
(Lk 410.)

*

Oh, elul  i k k a  t e r a  on,
nii tõest', kui maailm  k e r a  on.
(Lk 418.)

Inge

INGLIJAHT EHK UUED LAULUD VÕI NII Vladislav Koržets

Vladislav Koržets "Inglijaht ehk uued laulud või nii : salmitud 2016–2020", Sõnavald 2020, 80 lk

Laul sõnadest

Inimesel pole soomust, kõrverakke, okkaid,
mürginäärmeid ega -hambaid pole samuti.
Ei tal ole küüniseidki, rostrumit või nokka,
aga toime selles ilmas tuleb ometi.

Temal suus on palju sõnu, väikeseid ja suuri:
nimi-, tegu-, vana-, vägi- ja veel teab-mis-sõnu,
nendega ta kaitseb ennast, teisi ära sõnub,
nendega ja neist loob aina sõnalist kultuuri.

Õige sõna õigel ajal ja ka õiges paigas,
see on hoopis mõjusam kui mingid joogid-droogid,
olla võib see tõhusamgi kui kasteet või kaigas.
Kõige rohkem õigeid sõnu teavad filoloogid.

(Lk 27.)

***

Surmahirmusonett

Justnagu sirm on silmade ees hirm
või nagu kull, kes löömas küüsi turja.
Poed padrikusse nagu haige hirv,
ei julge elada, sest kardad surra.

On rõõmudelgi küljes mõru maik
ja iga krabin kõik su meeled halvab.
Sa tardud nagu männitüvel vaik,
kui sinu hirm sind ennast jälle salvab.

Ei aita see, et oma hirmu varjad,
et naljatled, et valetad, et sarjad.
Ei aita see, ei aita miski muu.

Sa kogu elu oma hirmu orjad
ja pisitasa juurdegi veel korjad.
Sind elu jätab, aga surm on truu.

(Lk 68.)

***

Hetk

Ei tõuse ega vaju,
ei koondu ega haju,
ei ilus ega kole.
On. Aga juba pole.

Üks kaduvväike viiv,
eikuhugi mind viiv.
Viiv, mida minu aju
ei mõista ega taju.

Kuid aimdus aja minnes
mus tekib ajapikku:
kes püüab hetke kinni,
saab kätte igaviku.

(Lk 60.)

Inge

LAULUD Jaan Tätte

Jaan Tätte "Laulud", Tänapäev 2002, 88 lk

"Vaikuse hääles" ütleb Jaan Tätte, et püüab laulda niimoodi, et tema laul ei lõhuks vaikust, vaid pigem toetaks seda. Samal aastal ilmunud kaksikplaadil "Peatus", mida juhtusin alles nüüd kuulma, ta seda teebki, sellel on laulud nii, nagu nad sünnivad, ei mingit vuntsitud tausta. Esialgu harjumatu, aga ajapikku tegelikult meeldiv. Nii vaikne, et muusika varjust hakkab esile kooruma hoopis kirjandus. Siis tuligi "Laulud" meelde ja tahtis lugemist.

Autor toonitab küll kohe hakatuseks, et see ei ole luuleraamat, aga tükati on ikka küll. Väga tuntud laule, neid jah ei saa ümisemata lugeda, kuid tundmatuid saab. Korralikule Tätte-fännile tundmatuid laule ilmselt küll pole, temale võib see siis lauluraamat olla. Kena raamat on ta igal juhul. Ainult lehed on kole paksud, ebamugavad lehitseda.

...

Kui sul mure tärkab põues
või kui paha on su meel,
olema pead öösel õues,
hetkeks peatu Linnuteel.

Vaata lõppematu taeva
tühja kõiketeadvat pilku.
Kaovad sinu pisivaevad
miljonisse tähevilku.

("Öölaul", lk 85)

Inge

SEE ÕIGE LUULEÕPIK (:)kivisildnik

(:)kivisildnik "See õige luuleõpik", Jumalikud Ilmutused 2015, 270 lk

Ongi tõesti õpik, nii luule lugemise kui ka kirjutamise õppimiseks. (:)kivisildnikule omaselt küll karvaste ja haisvate sõnadega pikitud ja kuri, kuid tegelikult sisaldab häid nõuandeid. (Kusjuures raamatut lugedes saab need väga soodsalt, autori sõnul ei anna ta vabakutselise kirjanikuna muidu kellelegi head nõu alla 300.- ühiku.)

Õrnahingelise poeedi ehmatab ilmselt esialgu ära, nii et mõneks ajaks võib kaduda isegi sahtlisse kirjutamise julgus, aga pikemas perspektiivis tuleb arvatavasti kasuks. Siin oleks (:)kivisildnikul tegelikult mõtlemisainet: neid, kes kärkimise ja mõnitamise peale õpivad, on palju vähem kui neid, kes õpivad pai ja präänikuga. Kole palju lolle jääb niiviisi harimata.

Igatahes soovitan sirvida ka põhimõttelisel (:)kivisildniku-vastasel, kuid kriitikameelt päris nulli keerata siiski ei maksa.

Inge

Suuman suu man, joobun ja kuuman

Aleksander Suuman "Nofretetega metsas: luulet", Eesti Raamat 1986, ill Mare Vint, 104 lk

Nii on.

Olen kaugtööpäevi sisustanud ammuse unistuse täitmisega: lapanud luulekogusid, et koostada n-ö luulevaramu, kust oleks hea igaks puhuks luuletusi võtta.

Lappasin ja lappasin, mitu päeva lappasin, kuni jõudsin Suumanini. Siis hakkasin lugema. Mida kogu edasi, seda rohkem lugesin, kuni avastasin, et "Nofretetega metsas" olin algusest lõpuni läbi lugenud.

Kahjuks on mul kodus Suumani kogusid vaid käputäis. Ootan nüüd pikisilmi olukorra normaliseerumist, et lugeda ka teisi. Jah, raamatukoguhoidjadki peavad ootama, kuni raamatukogu avatakse ...

Luule arvustamiseks pole mul ei oskust ega tahtmist, seepärast annan sõna autorile endale.

HÄDAS RAHUTUSEGA

Mitte kuidagi ei saanud
rahutusest lahti.

Küll eksitasin teda metsa,
küll meelitasin sohu,
jätsin maha mere taha
koduigatsusse koolema.

Küll mürgitasin teda tubakasuitsuga
ja suurlinna vingugaasiga,
uimastasin uimastitega,
nüristasin viinaga.

Mitte kuidagi ei saanud
rahutusest lahti.

Tirisin ta Kirjanike Majja
veenduma oma tühisuses.
Vedasin kunstiklubisse
maalijatele mõnitada.

Hassetasin naiste peale.
Oi kuis ta jooksis,
jooksis ikka veel!
Siis andsin koolmeistrite kätte.

Mu hea, truu rahutus,
kuis olin julm ta vastu!

Inge

"Pärnu maanteel, korter kuus, elab onu Heino Kruus..."

Jaanus Vaiksoo "Onu Heino eksis ära", Koolibri 2007, ill Kadri Ilves, 48 lk

Jaanus Vaiksoo "Onu Heino väike pere", Tallinna Keskraamatukogu 2010, ill Kertu Sillaste, 72 lk

Kaks armast luulekogu sümpaatsest tegelasest, kes vaatleb loodust, kuulab vaikust, lustib, lips ees, õhtul pimedas laste mänguväljakul, ootab päkapikult sussi sisse kommi, loeb palju, peseb pesu, peab tigudega pidu (see kes-tab tä-na-se-ni) ja mis kõik veel. Onu Heinost siis. Esialgu on ta veidi üksik, aga õnneks saab kuramaažist tädi Kaiega asja ja koos luuakse imekena pere, kus kasvab ka pojake Rein. Kuidas lapsed selle vastu võtavad, ei oska ütelda, pole proovinud, aga mina nautisin täiega.

Heino-luuletused voogavad mõnusalt. Kui mõnikord hakkab luules see voogamine domineerima, nii et kipub juba sisu varjutama, siis siin ei läinud mõte uitama, vaid püsis kenasti teksti juures. Tegelikult lugesin neid ka aastaid tagasi, aga erilist elamust tollal ei saanud. Nüüd puksusin bussis omaette, küllap üsna onuheinolikult, naerda. Eks iga raamatuni peab kasvama.

 Hea, et "Tujurikkuja" onu Heinole on vastukaaluks ka see tore onu Heino, kuigi tänapäeva lastele oleks vast lähedasem mõni kaasaegsem nimi. Uuel põlvkonnal on vist juba onu Kevinid ja onu Trevorid... Kui ei ole välismaa onud.

Stiilinäiteks lugu sellest, kuidas ilves ajas onu Heino küttepuude varumise nurja:

ONU HEINO JÕULUKINK

Onu Heino rühkis metsa, kaasas saag ja kirves.
Tahtis teha küttepuid –, kuid vastu juhtus ilves.

Mehel läksid jalad nõrgaks, otsaette higitilk,
tundis, kuidas teda puuris metsakassi luurav pilk.

Heino kohmas aralt: "Tere... Mul ei olnud plaanis muud,
tahtsin ainult koju viia ühte väikest jõulupuud."

Ilves muigas: "Veider vana. Kährikuga paras paar.
Jõulud juba ammu möödas. Praegu on ju veebruar."

"Ah, et möödas. Vaat, kus lugu!" onu Heino imestas.
"Mina küll ei saanud pakki," ütles mees ja minestas...

Onu Heino ärkas voodis, hõõrus kahe käega silmi.
Nägi nurgas jõulukuuske – on see unes või on ilmsi?

Keegi istus kuuse kõrval, see ei olnud naabri Liisu.
Rahulikult limpsis vurre juba tuttav metsakiisu:

"Tassisin su seljas koju, hakkas miskipärast kahju.
Maja oli külm ja kõle. Panin kütte pliidi, ahju.

Vaatasin, et oled justkui veidi õnnetu ja üksi,
sellepärast jõulukingiks tõin sul jänkunahast mütsi."

Nüüd on onu Heinol sõber – päris pesuehtne ilves,
ehkki veidi karmi moega: silmad kissis, nägu pilves.


Inge

Legoism massidesse!

Contra "Legoist", Mina Ise 2019, ill Alar Pikkorainen, 195 lk

KES TEISELE AUKU KAEVAB
sellel on suurem lootus
uute sügavusteni jõuda
(lk 33)

***
OSTSIN EILE LOTERIIPILETI
ahah
võitsin miljoni
ohoh
sõidan nüüd trammiga
ahah
isiklikuga
ohoh
(lk 136)

***

LÕPETAN LUULETAJAKARJÄÄRI

ühtegi paberit enam ei määri
luuletusi on saanud kuus tuhat ja
aeg on nüüd puhata
aeg on nüüd puhata
keerata vahel vaid teist külge

kuigi see isekas näib ja ülbe
tahate kuulda mis sülg toob mul suhu
aga kui sülg toob veel suhu vaid sülge
tahan lüüa naistele külge
lihtsalt tehes nendele musi
mitte kinkides luuletusi

tööd tahaks teha mis rahustaks närve
näiteks seintele võõbata värve
sõelaga tühjaks kanda järve

ja no lapsi võiks muidugi hoida
julgeksin öelda et armastan noid ka
lapsi ma hoiaks ikka mehiselt
Kristiina Ehinilt või Heinsaare Mehiselt
ikka võtaksin lapse hoida
nii et ei oiga
et nad rahulikult saaks luua
selle ohvri ikka võin tuua

kuid luuletada ma enam ei jaksa
kui kirjanikupalka mulle ei maksta
(lk 106–107)

***

IGAVIKULINE KÜSIMUS

kui palju võiks kaaluda
maratonipikkune makaron?

kusjuures tundub et on
täitsa väljaselgitatav

tuleb võtta
ükskõik kui pikk
makaron
see ära kaaluda
ja mõõta

jagada maratoni pikkus
makaroni pikkusega

ja

saadud tulemus korrutada
makaroni kaaluga
kuigi kardan et
makaron võib päris vähe kaaluda

ja nii täpse kaalu puudumisel
tuleb makaroni kaalu leidmiseks
võtta poolekilone
makaronipakk
makaronid üle lugeda
ja jagada pool kilo
makaronide arvuga

võiks ka kaaluda varianti
panna 100 m sirgele
makaronidest ühtlane katkematu riba
siis makaronid kokku korjata
(mitte pühkida sest niimoodi
võib kaasneda liiga palju liigset sodi)
kaaluda ära ja korrutada
tulemus 420-ga
või õigemini 421,95-ga

või on kõige lihtsam ikkagi
joosta maratoni
samal ajal kogu aeg
makarone süüa
ja kaaluda ennast
enne ja pärast jooksu
(lk 154–156)

***

ON NII EBAMUGAV

kinnitada bussis turvavööd
äkki bussijuht mõtleb
et ma arvan
et ta ei oska sõita

on nii ebamugav
allkirjastada lepinguid
äkki vastaspool arvab
et ma ei usalda teda

on nii ebamugav
hääletada kellegi poolt
äkki vastaspool arvab
et ma vihkan teda

on nii ebamugav öelda
ma armastan sind
äkki vastassugupool arvab
et olen millegi ebameeldivaga
hakkama saanud

on nii ebamugav
tunda ennast mugavalt
sest äkki kuskil keegi mõtleb
et see tuleb tema arvelt

on nii ebamugav
lõpetada seda luuletust
äkki keegi solvub
et luuletus juba läbi
ja temast mitte sõnagi
(lk 174–175)


Inge

Poeetiline vihakõne

August Alle "Pill tuleb pika ilu järele", Eesti Raamat 1970, 32 lk

Mis ma oskan ütelda? Väike, aga väga kuri. Kui elaksime "Harry Potteri"-laadses võluilmas, oleks see raamatuke just seda tüüpi, kes sipleks rahutult riiulis ja laksutaks vihaselt hambaid, nii et lehepuru lendab. Ja kui ta rihmadega kinni köita, näriks need läbi.

Tegu on luulekoguga. Ilmunud sarjas "Poeedilt sõjaveteranile", mis tagakaanel oleva tutvustuse järgi "sisaldab Suure Isamaasõja päevade luulet omaaegses sõnastuses, nii, nagu need värsid jõudsid sõjamehe ette kas tolleaegses "Rahva Hääles", "Punaväelases", "Tasujas", "Sõjasarves", raadios või autori sõjaaegses luulekogus". Ning esileht annab teada: "Suure võidu aastapäevaks – nende aegade mälestuseks, kui nõukogude rindemehe tääk ja kirjaniku sulg olid tihedaimas liidus, et väärata fašistlikud agressorid." Sellised ajad olid. Tegelikult kumab mitmest luuletusest tõelist isamaa-armastust, aga veel enam hirmu, mis paneb otsima kellegi suurema kaitsvat varju. Ses mõttes üsna tänapäine, ainult Liit on teine. Sõnavara ja toon muidugi ka.

Kogu on koostanud Endel Sõgel. See sobitub kenasti kirjarahva mälestuste lugemisest kujunenud Sõgla-pilti, kuid samas tekitab ka soovi seda pilti mitmekesistada. Keegi ei saa ju ometi olla nii üdini ... Sõgel.


Inge