Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa I", Kadmirell 2010, 388 lk.
Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa II", Kadmirell 2011, 438 lk.
Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa III : Lummav meri ; Rajud ei rauge", Kadmirell 2011, 414 lk.
Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa IV", Kadmirell 2012, 403 lk.
Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa V : Ohtlikud hoovused", Kadmirell 2012, 235 lk.
Albert Uustulndil (6. november 1925 – 9. august 1997) on 6. novembril sünniaastapäev.
Kirjandushuvi päris ta ilmselt oma emalt Kristiinelt. Juba viiendaks eluaastaks luges poiss perele soravalt ajalehte ette.
Kirju elusaatus viis ta Siberisse, naastes oli kõrghariduse saamine paras väljakutse.
Algul sai ta tuntuks komöödianäidenditega, siis tulid laulud ja romaanid ja raadiopublitsistika.
Kõik, mida Albert tegi, oli seotud merega.
Romaanid esitas ta romaanivõistlusele, kuna kartis, et oma nime all ta neid trükki saata poleks saanud. Kui aga romaanivõistluse tunnustus küljes, ehk õnnestub siis raamatuks vormida.
Romaan algab Eeva ja Taavi saabumisega Sarviku saarele, mis oli kohe Aruka külje all ja kus arvati Vanatühi ise valitsevat. Ränga tööga sai kivisest laiust kodune saar, kuhu sai isegi põllulapike rajatud ja lõpuks lausa viljapuud pandud ning uhke elumaja ehitatud. Nõnda sai Sarviku saarest Oldremaa.
Taavi ostis saare välja ja sai selle oma nimele, ometi tuli tal vaielda ja kohut käia, et võiks oma saare oma merest ka kala püüda.
Ränkraskeid päevi nähti selle nimel. Elus oli ka ilusaid hetki, mida teinekord alles siis märgata osati, kui need möödas olid.
Eeva ja Taavi järel said Oldre omanikeks nende poeg Jüri koos kaasa Annega. Nemad nägid omakorda näguripäevi võimude vahetuse ajal ja kaksikutest poegade sõjavintsutusi jälgides.
Nõukogude võim suutis Oldre elumaja maa pealt kaotada ja Sarvikule jälle saarel võimu kätte anda, kuid lõpuks naases Siberist üks Jüri poegadest ning elu sai edasi minna.
Kirjutatud on mõnusalt, saare huumorit ja keelt kasutades. Samas aitaks see raamat ajalooõpikuks. Algab tsaariajaga ja lõpeb kui nõukogudemaal on väheke vabamaid tuuli liikuma hakanud.
Kuidas külas omasid hoiti või vihatud naabrile "käru keerati" või lausa kurja tehti, kuidas mõni sai "ajalehepoisist miljonäriks" ja mõni mitte.
Palju sellest on ilmselt elust enesest võetud, palju tuginedes tolle aja ajalehesabadele. Tõde on kindlasti üksjagu ses loos.
Viis osa said loetud otsekui oleks tegu põnevusromaaniga. Mitte ei tihanud käest panna, sest tahaks ju teada, kuidas edasi...
Lõpp sai natuke lühidalt antud, kuid teada on, et see jäi autoril paraku viimistlemata, kuna tuli aeg merd ja raamatulehekülgi teispoolsuses kündma hakata.
Albert Uustulnd on teenimatult vähe tähelepanu saanud, sest tegu on tõeliselt hea raamatuga.
Marlin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar