PÄRLIPÜÜDJA Karin Erlandsson

Karin Erlandsson „Pärlipüüdja: legend Silmaterast“, Sinisukk 2019, tlk Kadri Okas, 208 lk

Karin Erlandsson on soomerootsi kirjanik. Elab juba aastaid Ahvenamaal. Autor on kirjutanud lisaks nii põnevikke, auhinnatud luuleteoseid kui andnud välja ka kokaraamatu. Kõige suurema tunnustuse pälvis ta aga teosega „Pärlipüüdja: legend Silmaterast“, mis on võitnud nii  kirjastuse Schildts & Söderströms lasteromaanivõistluse „Berättelsen är bäst!“ kui ka Runeberg Juniori kirjandusauhinna. Raamat on esimene osa triloogiast.

Ainult mina näen hirmu pärlipüüdjate nägudel. Palju on Silmatera otsides surnud, veel rohkem kadunuks jäänud. Palju on kaotanud oma emad, isad. Kodud on jäänud tühjaks. Kui seda otsima hakata, kaotab kõik muu tähtsuse. Aga sa võid võita kõik: igavese kuulsuse, sinust kirjutatakse laule aegade lõpuni ja kõik su unistused täituvad.

Miranda on parim pärlipüüdja ja ta teab, et müütiline Silmatera, pärlitest suurim ja hinnalisim, võib olla ühel päeval tema oma. Kui kuninganna taas kord välja kuulutab Silmatera otsimise aja, siis asub Miranda teele. Mida ta aga ei osanud oodata, et ta saab endale kaaslaseks Sirtsu. Tüütu, vadistava tüdrukutirtsu, kes ei oska sukelduda ilma liiva üles keerutamata. Ja siis ta kaotab Sirtsu. Kas ta seda ometi ei igatsenud, käia vaikuses oma teed? Ometi on ta nüüd valiku ees, kas minna otsima Sirtsu või Silmatera.

Tegemist on väljamõeldud maailmaga, mis viib lugeja  salapärastesse meresügavustesse, kus laulavad pärlid, elavad riiukrabid, kuldsabad ja ohtlikud rooshaid. See on lugu igatsusest, ihkamisest, sõprusest ja sellest, mis on elus tegelikult oluline. Eelkõige on raamat mõeldud lastele ja noortele, aga filosoofilise tasandi ja kaasahaarava stiili tõttu sobib see kindlasti ka täiskasvanutele lugemiseks.

Minul igatahes tekitas raamat peale esimese osa lugemist tahtmise lugeda kohe ka järgmine osa. Seiklused läksid edasi. Mängu tuli uusi tegelasi. Tehti olulisi valikuid. Kõik oli nagu hästi, aga midagi jäi justkui lõpuni rääkimata.

Rita

PIMEDUSE PAITUS Koidu V.G. Ferreira

Koidu V. G. Ferreira „Pimeduse paitus“, Koitev 2025, 440 lk

Täna algas kevad, pimedad talvekuud said seljatatud ning Pimeduse ja Valguse maailma sarja esimene raamat „Pimeduse paitus“ sai loetud. See oli minu esimene kokkupuude Koidu Ferreira sulest ilmunud teosega. Olin domineerivast värvist, külmutatud südamest ja isegi vampiiriniitja sundpuhkusest teadlik, kuid üksi neist polnud mind seni tõmmanud. Ega ma täpselt ei teagi, miks ma just „Pimeduse“ lõpuks kätte võtsin – vist varjudesse peituva olendi (ani’eah, piiluge tagumise kaane siseküljele) pärast, keda oli minu lemmiktegelasena raamatus kahetsusväärselt vähe.

Raamat kirjeldab end (lühendatud kujul) nii:

„Reva unistas oma isa, vanaisa ja vanavanaisa jälgedes astuda ning tunnustatud fotograafiks saada. Ta sai võimaluse tegutseda pulmafotograafina, kuid elevus muutus kiiresti rahutuseks, kui ta pildistamise ajal varjudes kummalist olendit märkas. Kui Reva salapärase looma koju viis, tegi ta jahmatava avastuse: olend toitus valgusest. Isegi tüdruk sai valguskiirt maitsta. Varsti hakkas Reva märkama kõhedust tekitavaid mehi, kes teda jälgisid ja võluva võõra eest hoiatasid. Üks Pimeduse ja Valguse printsidest otsis teda, sest temas peitus Valgusevõti – jõud, mida prints vajas, et hävitada maailmad. Aga kelle eest end õieti peita, kui maailmade hävitajaks võis olla ükskõik milline noormees?“

Üldine idee, paar vaimukamat tegelast ning peatükkide vahele pikitud Pimeduse ja Valguse mälestused olid päris huvitavad. Sarnaseid jutte sahtlisse kirjutav 15-aastane mina oleks lugu isuga ahminud (nagu Reva suhkrut, pea ometi hoogu!), aga tänane mina kippus aeg-ajalt natuke silmi pööritama.

Reva on tüüpiline tavaline-aga-teistsugune tüdruk, kes avastab tundmatust maailmast pärit olendi, toob ta koju, tohterdab viga saanud tiiba, paneb talle nime, näeb, et olend suudab valguskiiri süüa (see osa on tõesti päris vahva) ja läheb siis eluga edasi, samas kui olendike veedab enamuse ajast põhimõtteliselt diivanipadjana. Mängu tulevad salapärased jälgijad, keda Reva kutsub nädalapäevade nimedega, igasugused kuumad kutid ehk Valguse ja Pimeduse printsid, ja Revas peituv Valgusevõti. Üle 400 leheküljelise (ei pea üldse nii mahukas olema, kirjeldus räägib põhimõtteliselt kogu loo ära) raamatu tegevustik saab ühe draamast tulvil nädala jooksul nähtud-tehtud-mõeldud-öeldud. Reva sisemonoloog esitab rodu küsimusi, millele vastab ise, kui just pole üht või teist printsi, kellelet infot nõuda. Tekst ise on võrdlemisi lihtne, toon teismelik (arusaadav), aga dialoog mõjub natuke liiga kirjutatult: „Sa ei tee ometi seda, mida arvan sind praegu tegevat?“

Aga kujundus saab viie ja see lause ajas naerma:

„„Milline on sinu lemmikmagustoit?“ pärisin, sest see oli minu jaoks väga oluline küsimus. Kui ta peaks ütlema banaan, siis ma temaga edasi ei suhtle.“

Lõpp pani kulmu kergitama – eks näis, kas järge loen. Kaunist kevadet!

 

Karoliina

TÕDE VÕI TEGU. STELLA Kristi Piiper

Milline hullumaja, mõtles Stella. Kogu tema elust oli korraga saanud täielik hullumaja, ja seda sõna otseses mõttes. … Kõik tundus olevat nii lootusetult sassis ja parandamatult korrast ära, et väga raske oli selgelt mõelda.

Päeval kui Stella sai 14, kadus tema ema jäljetult. Aasta aega hiljem pole teada muud, kui et ema on ikka veel kadunud ja ühtegi niidiotsa ei ole. Kuna Stella oma isast mitte midagi ei tea, siis on tema hooldajaks vanatädi Asta ning kahekesi (põhiliselt küll Stella iseseisvalt) saavad nad hakkama.

Siis saabub Stella 15. sünnipäev ja tädi Asta saab insuldi ning Stella kõige suurem hirm, lastekodusse sattumine, terendab hirmutaval ja segasel silmapiiril. Lisaks sellele sekkuvad Stella ja tema parim sõbranna Kärt veel klassivendade segastesse tegemistesse ning satuvad ka ise hätta…

Detektiivilugu, väike romanss ja veidi salapära ning ongi raamat koos. Kuhu kadus Stella ema? Kes on salapärane Stellat jälitav mees? Mis värk nende klassivendade ning nende tegemistega on? Küsimusi on palju ning eks neist mõned saavad ka vastuse.

Sündmusterohke ja põnev lugemine, aga minu jaoks veidi pinnapealne. Kohati tundub mulle, et peategelane peaks hoopis olema hakkajam parim sõbranna Kärt. Ja Stella ema on ka veidi peast põrunud, kui minu arvamust teada tahate. Selliste asjade varjamine oma lapse eest on nõrk, isekas ja lapsele ohtlik. Nii et kui ma ühest küljest ütleksin, et tegu on ebausutavate karakteritega, siis ma eksin. Sest lõppude lõpuks on inimesed mõnikord isekalt enesekesksed (nagu Stella, tema ema ja ka teised raamatutegelased oma valikutes aeg-ajalt on).

Kokkuvõttes üks tore lugu, kuid teemakäsitlus (seekord siis vaimse tervise hädad ja nendega toimetulek) oleks võinud minu jaoks olla põhjalikumalt kajastatud.


Liisi

PS. Raamatutreiler on samuti YouTube'is olemas (tahad ka näha? Klikka siia)

UDUPRINTS Carlos Ruiz Zafón

Kujusid silmitsedes sai Max aru, et kujud ei paikne mitte ringidena, vaid jäljendavad kuusnurka. … Max tõusis püsti ja vaatas viirastuslikku vaatepilti enda ümber. Ta lasi pilgul käia üle tuules õõtsuvasse umbrohtu mattunud kujude, kuni tema silmad peatusid suurel klounil. Üle Maxi selja jooksis judin ning ta taganes sammukese. Klouni ettesirutatud käsi, mis oli hetk tagasi olnud rusikasse pigistatud, oli nüüd kutsuvalt peopesa ülespidi.

Aasta on 1943, kui Maximilian Carver otsustab kolida oma pere sõja eest kaugemale, ühte mere ääres asuvasse linnakesse. Niisiis on Max, Irene ja Alicia sunnitud jätma oma tavapärase elu ja sõbrad ning kolima koos oma vanematega tühjalt seisnud majja mere ääres. Vana ja kõpitsemist vajava maja taga asub kummaline kujudega aed. Kujudega, mis vahetavad kohti. Kujudega, millel tundub olevat seos sealkandis kunagi toimunud laevahukuga. Klouniga, kes ilmub Alicia unenägudes. Max sõbruneb kohaliku poisi Rolandiga, kellega koos asuvad lahendama seda salapärast müsteeriumi. Ning tundub, et saladuste võti asub Rolandi vanaisa ja kohaliku majakavahi Victor Kray käes…

Tegu on tõelise pimedal sügisõhtul lugemist vääriva raamatuga. Carlos Ruiz Zafón on suutnud luua tõeliselt kõheda ja salapärase õhustikuga ning kaasahaarava loo. Kusjuures tegu on tema esimese avaldatud raamatuga (aastal 1993). Oma vaatepuntidest viivad lugu edasi Max, Roland, Alicia ja Victor Kray ise. Salapärane uduprints, kes vahetab lubadusi teenete vastu, meenutab õige veidi Timm Thalerit ja Turak’i või siis kuninga ja Rumpelstiltskini motiivi.

Igal juhul soovitan!


Liisi

ME OLIME VALETAJAD E. Lockhart

ÜHEL VIIETEISTKÜMNENDA SUVE
juuli lõpu õhtul läksin tillukesele rannale ujuma. Üksi.
Kus olid Gat, Johnny ja Mirren?
Ma tõesti ei tea.
Me olime Red Gate’is pikalt Scrabble’it mänginud. Ilmselt jäid nad sinna. Või olid nad Clairmontis, kuulasid tädide vaidlemist ja sõid kuivikuid randploomimoosiga.[ ...]
Ilmselt ujusin kaugele. Kaldast eemal on suured kaljud [..]. Ilmselt oli mul pea vee all ja ma lõin selle vastu ühte kaljut ära.
Nagu öeldud, ma ei tea.
Mäletan ainult seda, et sukeldusin ookeanisse,
kivisesse-kivisesse põhja ja
nägin Beechwoodi saare allosa ja
mu käsivarred ja jalad olid tuimad, aga sõrmedel oli külm.

Cadence, Johnny, Mirren ja Gat on valetajad. Nii kutsuvad neid ülejäänud perekond ja ka nad ise. Nad veedavad koos igal suvel Beechwoodil – Sinclairide rikkal erasaarel. Iga suvi alates kaheksandast koos. Snorgeldamine, Scrabble, väljasõidud ja lennukad ideed. Suved on põnevad ning igal aastal oodatud. Cadence, Johnny ja Mirren on nõod, Gat Johnny sõber ja ühtlasi tema ema elukaaslase õepoeg.

See on lugu, mida jutustab Cadence, kes püüab panna kokku pilti õnnetusest, mis juhtub nende saarel veedetud viieteistkümnendal suvel. Ta ei mäleta sellest peaaegu mitte midagi ning teda vaevavad sellest ajast peale tugevad migreenihood.. Kuueteiskümnes suvi jääb Cadyl elus esimest korda Beechwoodi minemata. Ja kui ta aasta hiljem naaseb, siis on Saarel palju muutunud. Keegi ei räägi talle mitte millestki, isegi ülejäänud valetajad mitte. Cadyl on ainult mõni üksik mälestus, mille järgi jälgi ajada, sest see häiriv tunne, mis ütleb, et ta ei mäleta midagi väga olulist, ei anna rahu.

See on raamat, mis koorib ennast lahti nagu sibul, ideaalne suvepilt, mis aeglaselt mureneb…

Lõppkokkuvõttes ideaalne suvelugemine – veidi armastust, sõprust, draamat ja põnevust.


Liisi

PS. Meil on lisaks eestikeelsele variandile lasteosakonnas olemas ka ingliskeelne originaalversioon „We Were Liars“ Ameerika Teabepunktis.

CINDER Marissa Meyer

Seekord tutvustan ingliskeelset raamatut „Cinder“ meie Ameerika Teabepunktist.
Cinder – Söed, tuhk, räbu

„Cinder, I’ve got it!“ Iko wheeled out of the crowd and up to the worktable, her blue sensor flashing. Lifting one pronged hand, she slammed a brand-new steel-plated foot onto the desk, in the shadow of the prince’s android. “It’s a huge improvement over the old one, only slightly used, and the wiring looks compatible as is. …” “You don’t see a personality like that every day,” said prince Kay … “Did you program her yourself?” “Believe it or not, she came this way. I suspect a programming error, which is probably why my stepmother got her so cheap.” “I do not have a programming error!” said Iko behind her.

„Cinder, sain kätte!“ Iko veeres rahvahulgast töölaua juurde, sinine sensor vilkumas. Oma harulist kätt tõstes viskas ta printsi androidi taha lauale uhiuue terasega kaetud jala. „See on vanast palju parem, vähekasutatud ja juhtmestik on kergesti ühilduv“ …“Sellist iseloomu ei näe just iga päev,“ ütles prints Kai … „Kas sa programmeerisid ta ise?“ „Uskuge või mitte, aga ta tuli meile sellisena. Ma kahtlustan programmeerimisviga. See on arvatavasti ka põhjus, miks mu kasuema ta nii odavalt sai.“ „Mul ei ole mingit programmeerimisviga!“ vaidles Iko Cinderi selja tagant.

Tere tulemast tulevikumaailma Uus-Pekingisse – linna, mis ehitati uuesti üles peale Neljandat Maailmasõda. Tehnoloogiat täis maailma, kus sõidetakse hõljukitega; raskeid, ohtlikke ja vajalikke töid teevad androidid, levib surmav katk (Letumosis) ning mida ähvardab oht väljaspoolt – Maa kaaslaselt Kuult.

Cinder on Uus-Pekingi parim mehhaanik. Ta on 16-aastane orvust tüdruk, kellel on teda jälestav kasuema ja kaks kasuõde (tuleb tuttav ette?) ning kelle kehast 36,28% on tehislik. Cinder on küborg, mis selles maailmas on samm inimesest madalamal. Sest missugune inimene ei suuda (näiteks Cinderi puhul) punastada ega nutta? Või kellel on peas oma netiühendus? Iroonilise huumorisoonega Cinderil on elus kaks sõpra – tema noorem kasuõde Peony ja vigase iseloomukiibiga (ehk iseloomuga) android Iko. Cinderi elu läheb huvitavaks, kui Ida Ühenduse (ehk Aasia) prints saabub tema mehhaanikuputkasse ning palub tal parandada katkiläinud android Naincy.

Prints Kai on aga Ida Ühenduse (Eastern Commonwealth) tulevane keiser, oma rahva teener, kelle õlgadele pannakse suur vastutus tagada rahu Maa ja Kuu vahel. Ülesanne, mille täitmine on järjest raskem, sest Kuu kuninganna Levana nõudmised on Maa seisukohast vastuvõetamatud ning kahe riigi vahelised läbirääkimised ei suju kuidagi, ning sõja puhkedes oleksid kuulased arvatavasti võidukad. Aina selgemaks saab, et kuninganna Levana tahab Maad endale. Ning selle saamiseks on tal kavatsus alustada Ida Ühendusest.

Ja kuulased? Neist on saanud omaette rass, kellest suuremal osal on võime lummata ehk teiste ajudega manipuleerida. Kuu kuri kuninganna Levana tahab Maa elanikke oma võimu alla saada, nagu ta on teinud Kuul. Selleks aga plaanib ta kasutada Ida Ühendust ja selle monarhiat (see tähendab prints Kaitot). Ja siis veel need kuulujutud Kuu tegelikust troonipärijast kadunud kuuprintsess Selene’ist, kes peaks ammu surnud olema…

Tuhkatriinu üliäge ümberjutustus, millesse saab segatud palju poliitikat, eelarvamusi ja kokkulangevusi ning muidugi on kõige kõrgpunktiks iga-aastane rahuball, kus keegi kaotab kinga asemel hoopiski jala.

Raamat (ja kogu sari) on väga terviklik ja meeldib mulle väga! Mulle meeldib hoolikalt kokkupandud maailm (mis minu silmis näeb tehnoloogia poolest välja küll juba üpriski lähituleviku moodi. Seda küll loodetavasti ilma maailmasõdadeta), ladus stiil, läbimõeldud tegelased (näiteks Iko, kes on masin, kuid kellel on inimese mõtted ja tunded) ja isevärki muinasjututöötlus(ed). Raamat on ülipõnev ja seda on peale alustamist väga raske uuesti ära panna (kellel on üldse vaja tööl/koolis käia?).

Peale tuhkatriinuloo (mis on sarja esimene raamat), on teises raamatus seiklemas Scarlet, punapäine maatüdruk Prantsusmaalt, kes läheb koos Hundiga päästma oma vanaema. Kolmandas raamatus kohtume häkker Cress’iga, kes elab satelliidil ja omab väga-väga pikki juukseid ;) ning neljandas raamatus Levana kasutütre Winter’iga (Talv), kes on hingematvalt ilus oma süsimustade juustega (ja kelle võõrasemale on ilusolemine kinnisideeks).

Ja üldse, lugemine inglise keeles ei ole üldse nii raske kui alguses tunduda võib. Kes pole poovinud, see ei saagi teada!


Liisi

PS. Nüüd väljas ka eesti keeles (loodetavasti varsti ka meie raamatukogu riiulis).

PUNANE NAGU VERI Salla Simukka

Ära vasta tundmatutele numbritele. Mitte kunagi. Varem oli ta seda põhimõtet alati järginud, aga enam mitte. Kui elasid üksi ja tahtsid oma asju ise ajada, tuli vastata ka tundmatutele helistajatele.
„Lumikki Andersson,“ ütles ta oma ametliku häälega.
„Tšau, Elisa siin.“
Elisa? Miks Elisa talle helistas?
„Tuukka ütles, et sa tead,“ jätkas tüdruk kiiresti.
Lumikki ohkas. …
„Ma ei teadnud, kellele helistada. Poisid ei taha sellest rääkida. Ma olen täiesti segi, sa pead siia tulema. Ma ei saa üksi olla. Ma kardan. Aita mind.“ …
„Okei, ma tulen,“ kuulis ta end telefoni ütlevat.
Nii palju siis vabast päevast.

Lumikki (soome keeles Lumivalgeke) on 17-aastane Soome koolitüdruk, kes käib väljendusoskuse gümnaasiumis. Tüdruk, kes ei kuulunud ühtegi gruppi ja kes seisab teistest eemal. Tüdruk, kellel ei ole sõpru ning kes neid ei tahagi. Lumikkile lihtsalt ei meeldi end teiste asjadesse segada. Nii on lihtsam ja ohutum. Kuni ta leiab kooli pimikust sinna kuivama riputatud 500-eurosed. Edasi juhtub kõik kiiresti (raamatu tegevusaeg on ühe nädala jooksul pühapäevast reede ööni). Koolikaaslastest rahapesijad saavad teada, et Lumikki teab, ja hirmunud klassiõde veab ka Lumikki kogu selle jama keskele. Lõppude lõpuks on ju vaja tõde välja selgitada.

„Punane nagu veri“ on esimene raamat Lumikki Anderssoni seiklustest. Noortele mõeldud krimka, millesse on segatud paras annus koolikiusamise teemat (Lumikki eelmisest koolist), ning sellest, kuidas see teda on selliseks vorminud, nagu ta praegu on – tugev ja julge (aga samas ka võimetu kedagi endale ligi laskma ja usaldama). Need valusad meeldetuletused on väga mõjusad. Nagu on seda ka lummavad olustikukirjeldused Soome külmast-külmast talvest.

Soovitan soojalt.


Liisi

TRISTAN Heli Künnapas

Istusin veidi nuuksudes. Veri kohas mu peas ning kõik mõtted, kuidas juhtunut poisile valutumalt ja sujuvamalt selgitada, olid täiesti kadunud. Kogu mu hoolega valmismõeldud tekst oli ununenud.
„Ma olen rase,“ paiskasin korraga otse välja, et see mure lõpuks endast välja saada. Taneli silmad läksid suureks ja ta vaatas imestusest kõrgele tõstetud kulmude alt mulle otsa. Siis tõmbas silmad vidukile, püüdis kohtlaselt naeratada ja piidles mind umbusklikult, nagu lootes, et teen nalja.

Miia on tüdruk, kes ootab endast kõige paremat. Ta õpib eliitkoolis, tantsib vapustavalt hästi ning tal on armastav ja hooliv poiss-sõber Tanel. Kuid siis jääb Miia rasedaks. 17-aastaselt. Ning kuidagi tuleb välja, et kõik tema ümber kukub kokku. Sõbrannad justkui kaovad kõrvalt ning Tanel ka. Ja töökas ning sihikindel Miia avastab, et lisaks tundmatule rasedusemaale (kuidas ma lapsega küll hakkama saan?) ja kaotusevalu teda mahajätnud lapse isa pärast tuleb veel lisaks peaaegu kogu ülejäänud maailma suhtumine. Enne kõigile eeskujuks seatud Miia peab taluma hoopis teistsuguseks muutunud suhtumist. Isegi kui TEMA ISE pole muutunud (õpib ta ju sama hoolega), on ta nüüd äkitselt koorem koolile, vanematele ja abi ei tundu kusagilt tulevat. Ja mida aeg edasi, seda vähem nähakse tüdrukut suure kõhu ja hiljem ka lapse taga. Siis otsustab Miia, et talle aitab, ning kolib koos oma pisipojaga hoopis maale vanaema juurde ning elu loksubki vaikselt paika.

Mulle meeldib selle raamatu mõistmist nõudev toon. Miia on nagu otsusekindel tank, kes püüab üle sõita igasugustest eelarvamustest. Kui Tanel ta maha jätab, võtab ta vastu otsuse, et laps on ainult tema vastutusel ja tema kasvatada, ning jääb selle juurde. Samuti jätkab ta otsusekindlalt õpinguid, et kool ikka ära lõpetada. Miia on visa ning töökas ja saab hakkama. Samuti toob „Tristan“ välja ka selle, kui üksinda võib tunda ennast tulevane teismeline üksikema, ja need raskused, millega peab ta rinda pistma. Igatpidi õpetlik raamat.


Liisi

KAUNIS KURJUS Rebecca James

Ja ma ei usu enam, et on olemas head viisi kaotusega toimetulemiseks. Su õlul on kohutav valu – alaline jube koorem – ning sellest rääkimine ei võta koormust su õlult ega muuda seda kergemaks. Racheli surm oli kõigist mõeldavaist jubedaim. Selle kalgi tõe vastu pole sõnadest abi. Rachel on surnud. Ta on igaveseks läinud ja me ei näe enam iial tema armsat nägu, ei kuule enam iial tema muusikat. Ta on surnud. …

Surun nimetissõrme väikesele ümmargusele armile põlve kohal. See on ainus füüsiline märk ööst, mil Rachel tapeti, ainus füüsiline vigastus, mis mulle osaks sai. Tol kohutaval päeval suri Melbourne’is vale tüdruk. Ja kuigi ma ei saa ju tegelikult soovida, et oleksin surnud Racheli asemel – ma ei ole kaugeltki piisavalt julge, et olla märter –, tean suurepäraselt, et suri parem õde.

17-aastane Kate on tüdruk, kellel on saladus. Ta õde mõrvati. Nüüd elab ta teise nime all ning teises linnas, sest peale õe surma tegi meedia tema perekonna elu põrguks. Peale seda muutub Katherine Kate’iks ja kolib teise linna elama. Et saada natukenegi hingerahu.

Siis kohtab Kate Alice’it. Elavat ning pöörast tüdrukut, kellega saavad nad väga headeks sõpradeks. Kohtub tänu Alice’ile erinevate inimestega ning hakkab ennast tasapisi jälle elavamana tundma. Aga kas Alice on tõesti nii hea sõber kui ta esialgu välja laseb paista või on kogu selle asja taga hoopis midagi muud? Sest alati ei ole Alice soe ja hea, aeg-ajalt lööb välja ka Alice’i teine, õelam pool. See on raamat rasketest valikutest (eriti kui rääkida ööst, mil mõrv juhtus), kaotusest ja püüdest edasi elada, sest maailm EI OLE õiglane.

See oli raamat, mida oli veidi raske lugeda (juba alguses oli teada, et midagi juhtub, midagi halba), aga veel raskem oli seda käest panna. Ja ükskõik mida Alice oma tegevusega saavutada ei tahaks, ta aitab Kate’il ja tema perekonnal leina tõttu takerdunud eluga tasapisi edasi minna. Olgu see tema lunastus.


Liisi

SPIOONI EI TOHI SUUDELDA Ally Carter

„Sa oled käinud väga paljudes erinevates koolides, Macey…“ „Ma ei ütleks, et neis oleks midagigi erinevat.“ Sõnad ei jõudnud veel Macey huulilt lahkuda, kui Solomoni nuga vihinal läbi õhu lendas, napilt mööda tema kohevatest juustest, otse Buckinghami otsaesise suunas. Vaid üks silmapilk. Ühel hetkel rääkis Macey sellest, kuidas kõik koolid olid täpselt ühesugused, järgmisel haaras Patricia Buckingham riiulist raamatu „Sõda ja rahu“ ning tõstis selle kibekähku näo ette. Nuga tungis raksatades nahkkaantesse.
Tükk aega oli kuulda ainult kerget üminat. Pabernuga vibreeris nagu C-nooti otsiv helihark. Siis kallutas ema end üle laua Macey poole. „Nagu sa näed, õpetame meie siin pisut teistsuguseid asju kui ülejäänud koolid.“

Cammie õpib Callagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemias. Kõlab nagu täiesti tavaline rikaste snoobide erakool (mida mitte nii juhuslikult arvab kogu mitteteadlik maailm), kuid seda see siiski ei ole. See on kool, kus andekad tüdrukud õpivad spioonideks. See tähendab erakordseid õpetajaid (näiteks professor Smith, kes igal aastal ilmub uue näoga, sest ta on tema enda sõnul kolmel kontinendil tagaotsitav, või matemaatikageeniusest härra Mosckowitz) ja erakordseid õppeaineid (nagu käesoleval aastal algav salaoperatsioonide tund). Ja muidugi palju erakordseid õpilasi, nagu on Cammie, tema parimad sõbrad Dex ja Liz ning uus toakaaslane Macey.

Just salaoppide tund on põhjus, miks Cammie kohtab Joshi. Täiesti tavalist poissi, kes ei tea spioonindusest ja koodimurdmisest mitte midagi. Mida teha? Kuidas käituda? Olukord lahendatakse spioonihakatistele vääriliselt. Ei pea vist ütlema, et nalja saab OI kui palju.

Esimene sõna, mis minu meelest seda raamatut iseloomustab, on LÕBUS. Cammiel on mõnus ja veidi irooniline naljasoon, mis ei jäta kedagi külmaks. Ja tal on väga lahedad sõbrad. Lugege ja saate teada!


Liisi

PS. Tegu on järjeraamatuga, mida inglise keeles juba kuus tükki olemas on. Mina jään küll igatahes järge ootama.

ENDERI MÄNG Orson Scott Card

On hullemaidki asju kui Kolmandana sündimine, hullemaidki kui vanem vend, kes ei suuda otsustada, on ta inimene või šaakal. Lahingukool on üks neist hullematest asjadest. Aga me vajame sind. Satikad on sulle ehk ainult mäng, Ender, aga viimane kord puudus vähe, et nad oleksid meid maa pealt minema pühkinud. Nad ületasid meid nii arvult kui ka tulejõult. Ja ainus, mis meid päästis, oli see, et meil oli kõigi aegade geniaalseim väejuht. Oli see nüüd saatus, Jumala käsi või lihtsalt pime õnn, aga meil oli Mazer Rackham.

Aga praegu meil teda ei ole, Ender. … Võib-olla sa ei sobi meile ja võib-olla siiski sobid. Võib-olla sa murdud raskuste käes, võib-olla rikub Lahingukool kogu su elu, võib-olla jääd sa mind vihkama, kuna just mina tulin täna sulle järele. Aga kui on väiksemgi tõenäosus, et kui sina oled laevastikus, siis on inimkonnal paremad võimalused ellu jääda ning satikad igaveseks eemale peletada – siis ma tahaksin, et sa seda siiski teeksid. Et sa tuleksid minuga kaasa.

On tulevik ning ulmefilmide tegelikkus on käes, tulnukad võivad iga hetk saabuda Maale ning inimkonna maatasa teha ning orjastada. On toimunud kaks sissetungi, mille inimesed on suure vaevaga tagasi löönud, kuid järgmine satikate sissetung oleks inimkonna häving ja orjastamine.

Sellises maailmas elab Ender Wiggin, Kolmas, nagu teda kutsutakse. Maailmas, kus toimub range rahvaarvu kontrolli all hoidmine, on Kolmas sõimusõna. Aga valitsus oli palunud tema vanematel saada kolmas laps. Enderi vanem vend Peter on türann ja õde Valentine ainus põhjus, miks Ender koju jääda võiks ja tahaks, kui teda lahingukooli kutsutakse. Kõik kolm on erakordselt taibukad ning targad lapsed. Kuid satikatega võitlemist võetakse lahingukooli õppima ainult 6-aastaselt Ender.

Lahingukool ei ole mingi meelakkumine ning Ender peab ennast ikka ja jälle oma nooruse pärast tõestama. Sellele lisaks on veel temale pandud suured lootused ning sellega kaasnev surve.

Raamat tekitab palju huvitavaid küsimusi, näiteks kus lõpeb mäng ja hakkab päriselu? Tänapäevases arvutimänguühiskonnas asjakohased küsimused, sest kogu õppimine käib lahingukoolis läbi mängu (arvutimängud, simulatsioonid). Lisaks siis veel see, et Ender ei juhi peale lahingukooli astumist oma elu, otsused tehakse tema eest ja nagu ta ise üpris õigesti märgib, on tema vaid hüpiknukk ja tööriist Laevastiku käes. Kogu inimkonna saatus pannakse ühele kaardile – kõik või mitte midagi.

Ärge laske ennast petta sellest, et peategelane on raamatu alguses kõigest kuue aastane. Sest Ender (ega ka tema õde ja vend) ei ole tavalised lapsed, nad on ebatavaliselt targad ning arukad. See ei ole raamat, mida loevad eelkooliealised. Nagu heale ulmele kohane, tõstatab ja juhib raamat tähelepanu erinevatele tänapäeva reaalsetele probleemidele. Näiteks seesama arvutimängu teema või siis küsimus, kas inimkond üldse väärib päästmist selles ellujäämismängus. Tõsiselt hea raamat.


Liisi

PS. 2013 on raamatu järgi vändatud ka film ja mis seal muud, kui jääme raamatu järge ootama...

RUBIINPUNANE Kerstin Gier

„Tädi Maddy, miks on kõik nii kindlad, et Charlotte’il on ajareisija geen?“
„Sest… kas sa ei oska midagi lihtsamat küsida?“ tädi Maddy oli mu küsimusest üsna hämmeldunud.
„Kas Charlotte’i verd on uuritud? Kas kellelgi teisel ei võiks ka see geen olla?“ mu hingamine rahunes pikkamisi.
„Charlotte on päris kindlasti selle geeni kandja.“ 
„Kas sellepärast, et keegi on selle tema DNAs tuvastanud?“

„Inglike, sa küsid valelt inimeselt (…) Ma võin sulle öelda ainult seda, et Charlotte tuli ilmale juba sajandeid tagasi välja arvestatud ning täpselt temale määratud päeval.“ (…)
„Aga mis siis, kui nad arvestasid valesti?“
Ainult ühe päeva võrra! Nii lihtne see oligi. Meid oli segamini aetud. Mitte Charotte’il ei olnud seda kuradi geeni, vaid hoopis minul. Või meil mõlemal. Või… vajusin pingile istuma.
Vanatädi Maddy raputas pead: „Nad ei arvestanud valesti, inglike. Ma usun, et kui need inimesed üleüldse midagi hästi oskavad, siis on see arvutamine.“
Kes need „inimesed“ üldse on?
„Igaüks võib ju vahel arvutamisega eksida!“ vaidlesin mina. Vanatädi Maddy naeris: „Kardan, et Isaac Newton küll mitte.“

“Rubiinpunane” on raamat (esimene kolmest), mis alustab lugu Gwendolynist, kes on pärinud oma suguvõsas liikuva salapärase ajaränduri geeni. 16-aastase tavalise koolitüdrukuna nõuab see päris palju harjumist, sest kuigi ajarändajaks saab Gwendolyn, arvas kogu perekond, et geeni päris hoopis tema sarmikas täditütar Charlotte (ja kõik Isaac Newtoni matemaatika pärast!). Ja just Charlotte’i on selleks ette valmistatud alates lapseeast. Gwendolynil pole aga aimugi, kuidas selliste asjadega hakkama saada. Kohe asutakse aga asja (ajas rändamise kunsti) kallale ning üsna varsti leiab rahulikku elu armastav Gwendolyn, et ta on ümbritsetud Valvurite salaseltsist, elapseerimisest, saladustest ning mitte just väga usaldavast õhkkonnast.

Märksõnad raamatust – aja ja ruumi järjepidevus, saladused, ajamasina varastamine, sugupuud, sepitsused, kaarna vägi ja hea huumor (kõige parem asi selles raamatus). Vahemärkusena olgu ära toodud, et kogu see ajas tagasi rändamise segadus (kes? millal? kuidas seotud?) ning sellega seotu võivad igaühe segadusse ajada (mitte ainult Charlotte’i) – õnneks on kirjanik teinud kõik, et lugejat aidata ning segadusse jääb vaid see, kes ei süvene. Ja veel (ma ei saa kuidagi märkimata jätta) – Gwendolyni parim sõbranna Lesley on raamatukoguhoidja (uudishimulik, laia silmaringiga, põhjalik ja allikakriitiline) suurepärane näide.

Hea raamat! Ootame kannatamatult järge =)


Liisi

PS. Raamatu järgi on valminud ka saksakeelne film „Rubinrot“ ja raamatukokku on jõudnud ka raamatu teine osa "Safiirsinine".

CHARLOTTE TWEED: SEIKLUSED ANNARUUNUSEMAAL Allegra Skye

Charlotte Tweed on 15-aastane orb, kes elab kasuperes, mille eesotsas on kuri kasuema Ann. Ühel päeval kohtub Charlotte veidra mehega, kellel on täpselt sama veider nimi: Tom Thotteldon. Tom (kes osutub võluriks) viib ta oma maailma Bellinsi kooli, kus on palju maagiat ja üliharuldased draakonibeebid, kelle kasvatamine saab õpilaste põhiülesandeks. Charlotte'i jaoks on kõik alguses väga segane ning temale määratud draakonibeebi Althea on üpriski kangekaelne ning ei taha kuidagi sõna kuulata.

Et alustuseks kõik päris ausalt ära rääkida, siis mina arvan, et see on üks väga ebaühtlane raamat. Idee on olemas ning põnev, aga tundub, et autoril oli kiire või ei ole suutnud ta oma mõtteid piisavalt koondada. Raamat mõjub pigem nagu kondikava, millele annaks palju liha külge kasvatada. Aga kahjuks seda ei tehta. Idee on hea – loodud maailm tore, kuid avamata. Asjad juhtuvad, kuid need tekitavad vaid hetkeemotsioone, neid ei peegeldata, nende üle ei juurelda. Äkki ja järsku tekkivad teadmised ning emotsioonid peaksid ju ka kusagilt tulema ning peegeldust nõudma (kuidas ma seda teadsin?), äkiline valgustus ei anna mulle kui lugejale just palju (vähemalt minu meelest). Pika hala lõpetuseks oli raamatut lugedes peaaegu pidev tahtmine karjuda MIKS? KUIDAS? ja mõnikord isegi MILLEKS? (ja mitte hea mõttes). Autor oleks nagu veidi kitsi just tausta jagamisel või teab Charlotte tegelasena rohkem kui autor kirjutajana? Aeg-ajalt tuleb ette ka paremaid hetki ja raamat muutub loetavamaks (sellest ka siis ebaühtlus).

Raamatule ei aita kaasa ka selle iseloomustamine harrypotterlikuna. See tuleb raamatule rohkem kahjuks. Tõsi, tegemist on orvuga, kes satub halva kasuema juurest teise maailma ning omapärasesse kooli (oi kui tore oleks see kool, kui värve juurde lisada!). AGA kui keegi mainib harrypotterlikkust, ootan mina ka vastavat kvaliteeti. Charlotte Tweedi puhul leiame vaid sirgjoonelise loo, mis tekitab sirgjoonelisusele vaatamata palju segadust. Ja tegelastest ma parem ei hakka rääkimagi (vihje – see jääb harrypotterlikkusest valgusaastate kaugusele). Siiski on ka mõned pärlid – näiteks aeg-ajalt võib leida huvitavaid võrdlusi või kõnekäände nagu näiteks „Nüüd olid kõik nende asjad laiali, nagu Kört-Pärtli särk“ või „Charlotte ei taibanud neist ööd ega mütsi“. Tõesti? Kört-Pärtli särk? Ööd ega mütsi? Vägev!


Liisi

LABÜRINDIJOOKSJA James Dashner

Kes mäletab veel antiik-kreeklaste müüti Minotaurusest – koletisest, kes oli pooleldi härg ja pooleldi inimene? Lühidalt oli lugu nii, et see koletis elas labürindis ning ihkas inimliha, mis toodi talle andamina seitsme neiu ja seitsme noormehe kujul, kuni Kreeka kangelane Theseus Minotauruse tappis.

See on esimene asi, mis tuleb mulle meelde, kui tahan kirjeldada „Labürindijooksjat“. Olgu, pole ühtegi pooleldi-koletis-härga, kuid on painajad – masin-koletised (kes minu vaimusilmas näevad välja nagu automatiseeritud nälkjad) labürindis, ning poisid, kes elavad labürindi keskel asuval välul. Süsteem toimib järgmiselt – igal õhtul sulguvad uksed, mis viivad ümbritsevasse labürinti ning labürinti ilmuvad painajad. Välul olijad on tänu ustele painajate eest öösiti kaitstud, seda muidugi juhul, kui nad ööseks labürinti ei jää, ning igal hommikul avanevad labürindi uksed ning väljavalitud poistegrupp, ehk siis jooksjad, asuvad väljapääsu otsima.

Poisid ise on saabunud välule kastis, ning ei mäleta oma eelmisest elust peale eesnime suurt midagi. Nad on tänu kasti saadetud varudele ellu jäänud ning loonud oma miniühiskonna, kus kõigil on omad ülesanded. Kui Thomas labürinti saabub, on kõige kauem viibinu elanud seal juba kaks aastat ning väljapääsu labürindist pole selle ajaga leitud. Kuid siis muutub midagi ning väljapääsu leidmisega läheb kiireks… Nimelt ei saabu enam varusid ning uksed ei sulgu enam ööseks. Ja painajad hakkavad ükshaaval poisse kaasa viima.

„Labürindijooksja“ on põnev lugemine. James Dashner on kirjutanud raamatu, mis jookseb peas tõepoolest nagu film (jooksvate piltidena peaks raamat ilmuma juba selle aasta sügisel). Kirjeldused ei ole pikad, kuid on piisavalt täpsed, et autori loodud maailm saaks selgeks ja ilmuks silme ette. Ning põnevust jagub igale leheküljele.


Liisi

POOLPAHA Sally Green

Veedan Walesis üle kuu aja. Mul on hea meel, et oma keha paremini tundma õpin, aga ma tunnen ka mõningast kohmetust. Mul on nimelt tunne, et mu isa jälgiks mind kuidagimoodi. Ta näeb kõike, mida ma teen. Ta noogutab targalt kõigi nende avastuste peale, mida ma oma kehas tuvastan, naeratab heakskiitvalt, kui jänese kinni püüan, nülin ja ära küpsetan, aga vangutab pead, kui teen mõne halva otsuse ja pean seetõttu leppima kesise peavarjuga või ületama jõe kehvas kohas. Mida ma ka teen, tajun tema hindavat pilku ning ootan iga päev, et ta minu juurde ilmuks. […]

Minu viieteistkümnenda sünnipäevani on kolm nädalat. Ma ei taha riskida uue hindamisega. Olen kindel, et nõukogu näeb, mis mu kehaga toimub ja kuidas ma muutun, ning mu lõppkoodiks ei jää enam määratlemata. Keegi pole mulle öelnud, mis saab siis, kui mind määratletakse Musta nõiana, aga kuna kõik Suurbritannia Mustad nõiad püütakse kinni või tapetakse kohapeal, on mul pilt üsna selge.

Sellest raamatust olin juba enne kuulnud päris palju. Kõik kiitsid, kui tore, põnev ja hea raamat on tulemas. Aga kui ma lugesin eestikeelset tutvustust, läks kuidagi isu ära. Esiteks juba pealkiri tundub mulle kohmakas. Poolpaha? Misasi see veel on? Mõtlesin, et viga on tõlkijas, et palju paremini kõlaks ju halb pool, paha pool, poolkurjus või ükskõik mis peale „Poolpaha“. Aga siis nägin originaali pealkirja, milleks on „Half Bad“ ja mõistsin, et tegu on lihtsalt veidi kohmaka pealkirjaga. Sama jutt käib ka raamatu tutvustuse kohta, mis muidu on täiesti jabur, ma mõtlen „sa pead vaid põgenema ja leidma Mercury, musta nõia, kes sööb poisikesi“. Ilmselt on tahetud raamatut tutvustada mingil salapärasel viisil, kuid vähemalt minu jaoks ei tule see küll hästi välja. Olgu, aitab sellest jauramisest küll. Nüüd räägime raamatust ENDAST.

Lühidalt on siis lugu järgmine: tänapäeva tavamaailmas elavad tavaliste inimeste kõrval salaja nõiad, kes on jaotunud olemuselt kahte leeri – valged ja mustad. Loo peategelane Nathan Bryn on nii-öelda poolekoodine – pooleldi must ja pooleldi valge. Olgu lisatud, et Walesis ja Inglismaal, kus tegevus toimub, ei ole musti nõidu just palju järele jäänud, sest nad on lihtsalt valgete poolt maha tapetud. Sellest ka Nathani tagakiusatu positsioon (ikkagi pooleldi must). Ta lahutatakse tema perekonnast, pannakse puuri ning alustatakse väljaõpet, et ta tapaks oma isa (kõige suurem ja julmem must nõid).

Kui jätta välja raamatu tutvustav tekst, siis oli raamat täiesti põnev ja lugemiskõlbulik. Nathani tagakiusamisel Valgete nõidade nõukogu poolt on ju palju ühist näiteks juutide tagakiusamisega 20. sajandi esimesel poolel ning peategelane ise on poiss, kes armastab metsas ringi uidata ning elektroonikaseadmed tekitavad tema peas ebameeldivaid sisinaid-susinaid, nii et ka neid ta väldib. Selles mõõtes võiks öelda, et teataval määral tänapäevase stereotüüpse noore vastand. Üllatavalt läheb tal ka lugemine väga vaevaliselt (tavaliselt, kui raamatute lugemisest juttu tuleb, on peategelased just suured raamatulugejad, ei tea küll, miks?). Muidugi ei tähenda see, et ta oleks rumal. Kaugel sellest. Ja nagu ilma isata kasvanud poisid ikka, idealiseerib ta oma isa, kuigi kõik talle selgeks püüavad teha, et tema isa on põhimõtteliselt kurjus ise.

Veel üks asi, mis mind mõtlema paneb, on see, et kirjanikuks on naine (kellele see on üks tubli ja igati tugev esimene noorteromaan ja raamat üldse), aga raamatu peategelaseks on teismeline poiss. Pole minu otsustada, kui hästi on sellevanuse poisi mõttemaailm ära tabatud. See jääb vastava publiku otsustada. Lihtsalt paneb mõtlema. Lõppkokkuvõtteks võin öelda – ära hinda raamatut tema kaane (tutvustava teksti) järgi.


Liisi

MISS PEREGRINE'I KODU EBAHARILIKELE LASTELE Ransom Riggs

16-aastase Jacobi vanaisa on mees, kes on elus näinud nii mõndagi. Lapsena sakslaste eest põgenema pidanud ja ka sõjas osalenud juudi rahvusest mees räägib Jacobile igasuguseid lugusid koletistest ning ka imelisest lastekodust – varjupaigast, kuhu kutsuti kokku erinevate võimetega lapsi. Jutte ilmestavad ka erinevad fotod tema lastekodusõpradest. Väikse poisina usutud jutud tunduvad suuremaks saades poisile aga lihtsad laste muinaslood. Kuni tema vanaisa mõrvatakse sellesama muinasjutu-koletise poolt.

Tekib palju küsimusi, mis nõuavad Jacobi jaoks vastust – seega suundub ta Walesis asuvale saarele, kus lastekodu kunagi asus (või loodetavasti asub ikka veel?), et leida vastuseid erinevatele küsimustele, näiteks kas vanaisa oli kõrge fantaasialennuga ja veidi hull või on kõik see ka tegelikult olemas? Kes oli see koletis? Ja kas tõesti omavad Peregrine'i ebaharilikele lastele mõeldud kodus lapsed erinevaid üleloomulikke võimeid?

Lisaks kaasahaaravale loole on raamatus loo OSAKS ka erinevad huvitavad vanad fotod (näitena sobib ka raamatu kaanefoto – vaadake seda tähelepanelikult!), mis tekitavad tunde, justkui ei olekski tegemist väljamõeldise, vaid teatavat laadi päeviku või asitõendeid koondava kogumikuga.

Kaebuse, et lugu jääb veidi pooleli, lahendab väike otsing Google’is, mis kinnitab, et järg on inglise keeles juba selle aasta alguses ilmunud.


Liisi

PS. Tim Burton teeb raamatule ka juba filmi, mille treilerit võib näha siit.

VABANEMINE Janika Vaht

Raamat räägib 17-aastasest Maist, kes tunneb ennast üksikuna, sest tema vanematel on mõlemal uued elud. Loo alguses kohtub ta poisiga, kes kavatseb sillalt alla hüpata, kuid Mai veenab ta ümber. Ning kui poisist, kelle nimi on Sander, saab järgmisel aastal tema klassivend, kes Mais üsna ühemõttelisi ja samas nii vastuolulisi tundeid tekitab, siis saabki kokku ühe Eesti Lastekirjanduse Keskuse ja Tänapäeva kirjastuse noorsooromaanikonkursil äramärgitud loo.

Minul on selle raamatu kohta öelda niipalju, et see on raamat täiskasvanuks saamisest (milles iseenesest ei ole midagi uut), ja nagu pealkirigi vihjab, siis minevikust lahti saamisest (ehk Vabanemisest). Ja uskuge, nii Mail kui ka Sandril on mõlemal minevik, millest vabaneda. Nagu Mai elutargalt ütleb: keegi ei käsi unustada, aga eluga peab edasi liikuma. Vähemalt minu jaoks paistab see raamat lõpuks välja jõudvat just selle ideeni.

Samas pean mainima, et kohati jäid tegelaste motiivid ja reaktsioonid mulle mõistmatuks, sest minu jaoks jäi seletusi napiks. Aga huvitavaid teemasid jagus ning mõtlemisainet andis ka. Nii et tasus (ja tasub) lugeda küll.


Liisi

MEDALJON Ene Sepp

Kui keegi sel hetkel tüdrukute WC-s viibinuks, oleks ta kuulnud ukse lahtiminekut ja tagasihoitud nuuksatust. Nii algab romaan ,,Medaljon”, mille kirjutas 17-aastane Ene Sepp, saavutades selle romaaniga 2008. aastal III koha noorsooromaanide võistlusel.

15-aastane Heidi Laas elab hästi toimivas maailmas, hetkeni mil tema poiss Reimo ta maha jätab. Tüdruk langeb masendusse ja läheb üksi silla alla jooma. Heidi ei mõtlegi sellele, et alkohol ei tee muret ja masendust olematuks, see võib seda süvendada. Aga tänu sellele halvale ideele, minna oma muresid alkoholipudelisse uputama, leiab Heidi hoopis oma uue armastuse Tanel Bismarcki.

Tanel, kes elab luksuslikku elu, puudust tundmata rahast ja uhkest kodust, pakub talle selleks ööks peavarju oma onnis, kus pole keegi peale Taneli ja tema surnud venna käinud. See onn on Taneli jaoks pelgupaik kõigi murede ja inimeste eest. Onn omab Taneli jaoks suuremat tähendust kui tema kodu, seal saab ta teha seda, mida ihaldab, ja keegi ei saa teda segada. Suhe Heidi ja Taneli vahel muutub vägagi tõsiseks. Taneliga koos olles Heidi sõbrad muutuvad ja ka tema parim sõber Diana kolib Itaaliasse. See aga Heidi emale ei meeldi ja ta paneb tüdruku koduaresti, mida tüdruk ei kavatsegi täita. Heidi ei mõtle enam sellele, kui tähtis on kodu, ja et selle kaotades seda enam tagasi ei saa. Heidi, olles puberteedieas tüdruk, kes langetab otsused kiirelt ja läbimõtlemata, ei hinda enda vanemaid ja kodu enam niimoodi, nagu oli see enne Tanelit.

Heidi ja ema vahelised suhted aina kaugenevad. Ta ei mõista seda, et vanemad tahavad talle ainult head ja ei keela teda ainult kiusu pärast. Heidi sellest aga ei hooli, käib iga päevaga rohkem pidudel ja naudib koos Taneliga tema jaoks ideaalset elu. Lõpuks suudab Heidi oma emaga nii tõsiselt tülli minna, et läheb terveks vaheajaks Taneli juurde ja ei ütle kellelegi, kus ta on.Vaheajal toimub hulga pidusid, mis lõppevad Heidile mälulünkadega. Vaheaja lõppedes peab Heidi aga koju tagasi minema. Heidi ja ema üritavad küll asju selgeks rääkida, aga ema solvavad märkused Taneli kohta rikuvad kõik ära.

Peale vaheaega hakkab Heidi tihti ära minestama, arvates, et tegemist on toidumürgitusega. Aga peale järjekordset minestamist tänaval kutsutakse Heidile kiirabi ja vereproovi tulemused näitavad, et Heidi on rase. Peale ehmatavat uudist noortele otsustavad nad lapse alles jätta ja ta üles kasvatada. Teatades uudist Heidi vanematele, ütleb Heidi ema, et ei tunnista teda enam enda tütrena ja Heidi peab kodust lahkuma. Sellega lõppevad Heidi suhted oma emaga. Muidugi nad mõlemad sooviksid koos olla nagu ema ja tütar, aga Heidi ei lase ennast enam alandada ja ei tee ise ka selleks midagi, et emaga suhteid parandada, ja jätab asjad sinnapaika.

Taneli vanemad aga väga rõõmustasid noorte uudise peale, kuna Bismarckide suguvõsa vajab juurdekasvu. Heidi ootas Taneli vanematelt teistsugust reaktsiooni, aga sellele on ka oma põhjus. Kunagi ammu olid Taneli vanaisa ja tema elu armastus lahutatud ja nad ei saanud enam kunagi kokku. Vanaisa ja mustlanna suhtest jäi alles ainult üks imeline medaljon, mille Tanel kinkis Heidile sünnipäevaks. See suhe tõi suguvõssa hirmsa needuse, mille tagajärjel olid juba Taneli õde ja vend surma saanud.Muidugi oli see ainult oletus, aga nüüd oleks pidanud lähenema ka Taneli kord. Muidugi kõik lootsid, et seda ei juhtu. Heidit hoiti nagu printsessi herneteral, tema eest hoolitsesid teenijad ja ise ta ei pidanud midagi tegema, aga loomulikult see Heidile ei meeldinud, ta polnud sellise luksusega harjunud ja tal oli ebamugav. Aga Bismarckide perekonnale oli ülimalt tähtis, et keegi jätkaks nende sugupuud.

Aga 27.12.2007 sai Heidi saatusliku uksekoputuse, millega teatati, et Tanel Bismarck suri liiklusõnnetuses, kus talle sõitis otsa auto, mida juhtis Reimo, kellel tuvastati 2,4-promilline alkoholijoove. See hetk purustas Heidi südame, ta maailm purunes hetkega kildudeks. Tanel ja Heidi olid planeerinud õnnelikku tulevikku koos oma peagi sündiva lapsega, aga selle hetkega muutus see minevikuks, Heidi pidi alustama uut elu ilma Tanelita.

Aga Heidi ja Taneli õnnelikust armastusest sündis terve tüdruk, kelle nimeks sai Taneli surnud õe järgi Lisbet. Kümme aastat pärast Taneli surma oli Heidi abielus Martiniga, neil on 2-aastane poeg Mark. Aga Tanel jääb igaveseks Heidi südamesse, seda teavad kõik.

Raamat on üllatavalt põnev, nii et raske oli seda lugemise käigus käest panna. See raamat ei ole ainult mõeldud noortele, seda peaksid kõik lugema, sest raamatus on sisu, mis köidab lugejat just ennast selle tegevuse keskele. Muidugi oli kurb ja ootamatu lõpp, aga alati ei saa kõik asjad hästi lõppeda. Paljud noored peaksid võtma selle raamatu endale eeskujuks, et nemad teelt ei eksiks liigse alkoholi või mõnuainete tarbimisega. Soovitan kõigil lugeda, see on seda väärt!


Arvamuse kirjutas Kairi