Läti autor sündis 1952. aastal küüditatute perre ning elas esimesed neli eluaastat Siberis. Hiljem, 1950ndate alguses sõitis ta koos perega Lätimaale.
Māra Zālīte alustas kirjanikuteed 1970ndatel aastatel luuletajana. Samuti on ta kirjutanud laulu- ja oratooriumide tekste, draamasid, esseid jm. Autobiograafilise romaani „Viienäpu“ eest pälvis Māra Zālīte 2014. aastal Läti kirjanduse aastapreemia.
See on omamoodi tragikoomiline lugu kohanemisest ja peresuhetest ajal, mil tuli mõelda sootuks argisemate probleemide peale. Romaani tegevuste kirjeldamine toimub enamjaolt läbi viieaastase Laura silmade. Esmalt aus ja tõetruu kirjeldus elust Siberi barakis ja sealsetest elanikest ja ka Laura sündimisest. Kaaselanikke on barakis pea kogu maailmast ning tänu neile õpib tüdruk kiirelt võõrkeeli ja kaardimängu, kuid saab tunda ka erinevaid eluraskusi – nälja- ja külmatunnet. Tagasi Lätimaale naastes kohtub Laura vanavanavanemate Miima ja Taadiga ning seoses pere kohanemisraskustega asub ka nende juurde elama. Laura on terane ja taibukas tüdruk, ent satub tihti ohtlikesse ja naljakatesse sekeldustesse – kukub välikäimla auku, vanasse kaevu, tõrvatünni või maiustab Stalini büstist pärit kipsiga.
Romaani tekst kulgeb üldjoontes ladusalt ja sidusalt, kuid imestama pani see, kuidas on sisse jäänud nii palju kirja- ja trükivigu (nt puhvaika on raamatus vuhvaika, kõõrutama on vaatama jne). Samuti puuduvad joonealused venekeelsete sõnade või väljendite tõlked, mis on välja toodud raamatu lõpus. Sisulise poole pealt tekkis mitmel korral mõte, kas üks viieaastane laps oskaks nii detailselt ja mõtestatult enda ümber toimuvat analüüsida ja sõnadesse panna. Pigem mitte. Üldjoontes on tegemist siiski hea raamatuga neile, kellele autobiograafilised romaanid meeltmööda on.
Marie
