Kuvatud on postitused sildiga aimekirjandus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga aimekirjandus. Kuva kõik postitused

laupäev, 18. aprill 2020

Kunstiteaduse algkursus


Susie Hodge "Miks on kunstis nii palju alasti inimesi? ja teisi olulisi küsimusi kunsti kohta", Sinisukk 2017, tlk Marja Liidja, ill Claire Goble, 96 lk

Lihtsas keeles ja toredate illustratsioonidega raamat, mis suunab kunstiteoseid ja kunsti kui nähtust teadlikumalt vaatlema. Mõeldud lastele, kuid harib kindlasti ka kunstikaugeid täiskasvanuid. Põhjalikkust oodata ei maksa, ülesehitus on nagu tänapäeva aimeraamatutel ikka: kild siit, kild sealt; kuid huvi äratamiseks on väga hea. Soovitan!


Inge

kolmapäev, 6. juuli 2016

MIS OLEKS, KUI… TÕSISED TEADUSLIKUD VASTUSED ABSURDSETELE JA HÜPOTEETILISTELE KÜSIMUSTELE Randall Munroe

Mis juhtuks, kui sa üritaksid tavalise (Maa) lennukiga päikesesüsteemi teiste planeetide kohal lennata? Või kui palju internet ruumi võtab? Sellistele igat masti küsimustele püüab vastata NASAs robootika-alal töötanud ja praegu koomiksijoonistamisega tegelev matemaatik Randall Munroe.

Lähenedes probleemidele teaduslikus ja humoorikas võtmes, võtab ta ette retke võimaluste ja võimatuste maailma. Netikoomiksite sarja "xkcd" loojana on ta lisanud juurde ka asjakohased ning kohati üpriski näitlikud illustratsioonid. Lõbus lugemine ka neile, kes ei jaga füüsikast, matemaatikast ega muudest reaalteadustest tuhkagi (nagu mina!).

Väikeseks näiteks lõik vastusest küsimusele: Mis juhtuks, kui ehitada kuubikujulistest klotsidest perioodilisustabel, kusjuures iga klots oleks tehtud vastavast elemendist? „Esimesed kaks rida saaks suuremate raskusteta kokku panna. Kolmas rida põletaks sind tulega. Neljas rida tapaks sind mürgise tossuga. Viies rida teeks mõlemat eelnevat, PLUSS kiiritaks sind kergelt“ ja nii edasi (teatavasti on perioodilisustabelis praegu kokku seitse rida). Ja ütleme nii, et jõuaksid surra päris mitu korda.

Kes oskab inglise keelt, võib vaadata ka xkcd koomikesid ja blogi What If? (mille alusel kõnealune raamat koostatud ongi).

Raamat on lõbus lugemine ja täidab kindlasti eesmärki reaalteaduste populariseerimisel.

Lugege, ja ärge mitte mingil juhul kodus järgi proovige.


Liisi

neljapäev, 7. mai 2015

IRRATSIONAALNE INIMENE. KUIDAS ME TEEME OMA IGAPÄEVASEID OTSUSEID Dan Ariely

Dan Ariely (psühholoogia ja käitumisökonoomika professor) näitab meile, et me pole igapäevaseid otsuseid tehes sugugi need mõistlikud ja objektiivselt kalkuleerivad olevused, kellena me ennast näeme. Erinevate katsete ja näidete najal näeme, mida võib teha meie ratsionaalsusega silt TASUTA! ja kuidas võivad mõjutada meie otsuseid meie eelnevad valikud (sõltumata sellest, kas need valikud olid meile kõige paremad). Vahe sotsiaalsete normide ning turureeglite vahel (miks mitte pakkuda sõbrale teene eest raha, vaid näiteks šokolaad?) ja viisid, kuidas need normid mõjutavad meie käitumist. Või miks on nii raske sääste koguda või miks me hindame kõrgemaks selle väärtust, mis meil on, kui need, kes tahavad seda meilt saada (vaadake kasvõi üüriturgu). Põnevaid küsimusi ja vastuseid jätkub selles raamatus küllaga.

Tundsin ennast ära väga paljudes peatükkides kui just täpselt seesama irratsionaalne inimene. Ja täpselt sellepärast ongi see nii hea, lõbus ja kasulik raamat. Inimese irratsionaalsus ei ole juhuslik, sellel on omad ennustatavad ja korduvad mustrid, mille teadmine ja ennetamine aitab meil endil olla veidi mõistlikumad otsuste tegemisel. Just sellepärast ongi see raamat üks kohustuslik hea lugemine. Olgu siiski lisatud, et inimesed ei ole kõik ühe mütsiga löödud ning on olemas palju erinevaid kultuure ning kultuurierinevusi. Seega on raamat huvitav ja silmaringi arendav, kuid absoluutselt kõik ei pruugi ja ei peagi käima ka lugeja enda kohta.

Kui kõik selles raamatus kirjeldatud uuringud lühidalt kokku võtta, siis võiks öelda, et me oleme etturid mängus, mille reeglid on meile suuresti tundmatud. Tihti usume, et me juhime oma elu ise ning valitseme oma otsuste ja elumuutuste üle; paraku ei peegelda see arvamus niivõrd reaalsust kui hoopis seda, millised me olla tahaksime …

Teine peamine järeldus on, et irratsionaalsuse laiast levikust hoolimata ei ole me abitud. Kui mõistame, kus ja millal me valesid otsuseid teeme, siis saame valvsamad olla, end neile otsustele muudmoodi lähenema sundida või olemuslike puudujääkide kompenseerimiseks tehnilisi vahendeid kasutada.


Liisi