Kuvatud on postitused sildiga norra kirjandus. Kuva kõik postitused
Kuvatud on postitused sildiga norra kirjandus. Kuva kõik postitused

reede, 8. märts 2024

NAISTE VÕITLUS Marta Breen, Jenny Jordahl

Marta Breen, Jenny Jordahl „Naiste võitlus“, Tänapäev 2019, tlk Maarja Siiner, 119 lk

Olen alati olnud arvamusel, et raamatuid tasub valida vastavalt sisetundele ja tujule, mitte sellele, mida kõik teised loevad või mis püha või tähtpäeva kalender parajasti näitab. Ometi oli tore leida „ettekääne“ Marta Breeni „Naiste võitlus – 150 aastat võitlust vabaduse, võrdsuse ja sõsarluse eest!“ viimaks riiulist kaasa haarata ja tänase naistepäeva puhul läbi lugeda.

150 aastat tagasi oli naistel peaaegu võimatu või lausa keelatud haridust omandada, valimistel osaleda ja ise raha teenida; isegi nende kehad ei kuulunud neile endile. Naine ei saanud ise enda eest otsustada – nagu ka lapsed ja orjad. Kuni abiellumiseni otsustas tema eest isa ja siis võttis abikaasa teatepulga üle. Muutused tuli alles siis, kui naised hakkasid oma vabaduse, õiguste ja üksteise eest seisma. Seda nii nõu kui jõuga ning tihtilugu oma elu hinnaga.

Naiste õigusi käsitlevaid ajaloolisi sündmusi illustreerivad Jenny Jordahli vaimukad pildid, mis panevad enamasti muigama, kuid süngemate hetkede puhul siiski peatuma ja mõtlema.

Raamatut soovitab ka Kristiina Ehin:

„See on raamat kõigile neile, kes kahtlevad ikka veel, kas naisõiguslust oli ja on vaja. Selles koomiksiraamatus on sügavaid ja tõsielulisi lugusid naiste võitlusest oma inimõiguste eest.“

Lihtne, aga meeldejääv lugemiselamus.

Kaunist naistepäeva! 

Karoliina


teisipäev, 9. jaanuar 2024

VÄÄRITUD Roy Jacobsen

 Roy Jacobsen „Vääritud“, Eesti Raamat 2023, tlk Ene Aschjem, 319 lk

Jacobseni kiidetuimate romaanide hulka kuuluv teos räägib Saksa okupatsiooni ajal Oslo töölisrajoonis elavate poiste ja tüdrukute lapsepõlvest. Autor vestab oludest, mida ise tunneb, jättes igasuguse ilustamise kõrvale ja tekitades paari vulgaarsema katkendiga lausa ebamugavust. Lugu, mida on kirjeldatud ühtaegu jõhkra, kuid samas ka meelelahutuslikuna, on kohati lihtsalt trööstitu, sest isegi helgematel seikadel on rusuv alatoon. Pilt jalgratast parandavast poistekambast saab väheke teise tähenduse, kui selgub, et katkiste rataste leidmine (tihti ka varastamine), nende putitamine ja õnne korral maha müümine on vaid üks viis, kuidas lapsed üritavad perel hinge sees hoida.

„Tal oli kaks kaksteist aastat nooremat õde-venda, kaksikud Lasse ja Minna, ning pere elas nagu kõik teisedki ühes toas ja köögis, mille eest ei maksnud mitte ainult isa, vaid lõppeks ka Olav, kust iganes poiss selle raha sai, mis ta aeg-ajalt emale libistas.“

Kuna keegi vaevu murdeealisi tööle ei võta, ei jää lastel muud üle kui petta, varastada, dokumente võltsida ja mahajäetud villasid rüüstada, tihtilugu koolis käimise arvelt. Ja nende vanemad (need, kes on veel elus või pole arreteeritud ega ise pakku läinud) pigistavad silma kinni. Lisaks lastele kuuleme ka päris palju isadest-emadest ja naabritest, nende minevikust ja okupatsiooni ajal tehtud otsustest, mis ühel või teisel moel kogu pere saatust mõjutavad. Võin kohe öelda, et õnnelikku lõppu kõigile oodata ei tasu. Kui sõja-aastad viimaks mööduvad, peavad nüüdseks päriselt täisealisteks saanud tegelased taas uue maailmaga kohanema.

Teos võib lisaks ajaloolise kirjanduse austajatele paeluda ka inimesi, kes on taolisi aegu ise kogenud ja suudavad loos nostalgilist äratundmisrõõmu leida. Aga huvitavat lugemiselamust võib see ka pakkuda neile, kes loevad meeleldi pikki lauseid ja detailseid kirjeldusi, mis kestavad terve paragrahvi. Ülimalt hea näite leiab kohe loo algusest:

 „Ta silmitses tulekindla poti peenikesi veene, mis niikaua kui ta mäletas, nägid välja nagu ämblikuvõrgud, ja keskendus minutitele, mis pidid mööduma, enne kui ta võis jälle heita pilgu isale, tema ähvardavale kogule teisel pool lauda, rusikas asetatud kahe heeringa ja kolme kartuli kõrvale, kahvel sõrmenukkidest välja paistmas nagu istutatud puu – ema kurvad hingetõmbed, suure õe Mona hingamine vaevukuuldav, ja väike Agnes, kes näris kinnise suuga nii hästi kui sai, kogu see helide ja liigutuste vildakas tants, mis tundus vajalik nende viieliikmelise pere õhtusöögilaua taha kogumiseks.“

 

Karoliina