PIMEDUSE PAITUS Koidu V.G. Ferreira

Koidu V. G. Ferreira „Pimeduse paitus“, Koitev 2025, 440 lk

Täna algas kevad, pimedad talvekuud said seljatatud ning Pimeduse ja Valguse maailma sarja esimene raamat „Pimeduse paitus“ sai loetud. See oli minu esimene kokkupuude Koidu Ferreira sulest ilmunud teosega. Olin domineerivast värvist, külmutatud südamest ja isegi vampiiriniitja sundpuhkusest teadlik, kuid üksi neist polnud mind seni tõmmanud. Ega ma täpselt ei teagi, miks ma just „Pimeduse“ lõpuks kätte võtsin – vist varjudesse peituva olendi (ani’eah, piiluge tagumise kaane siseküljele) pärast, keda oli minu lemmiktegelasena raamatus kahetsusväärselt vähe.

Raamat kirjeldab end (lühendatud kujul) nii:

„Reva unistas oma isa, vanaisa ja vanavanaisa jälgedes astuda ning tunnustatud fotograafiks saada. Ta sai võimaluse tegutseda pulmafotograafina, kuid elevus muutus kiiresti rahutuseks, kui ta pildistamise ajal varjudes kummalist olendit märkas. Kui Reva salapärase looma koju viis, tegi ta jahmatava avastuse: olend toitus valgusest. Isegi tüdruk sai valguskiirt maitsta. Varsti hakkas Reva märkama kõhedust tekitavaid mehi, kes teda jälgisid ja võluva võõra eest hoiatasid. Üks Pimeduse ja Valguse printsidest otsis teda, sest temas peitus Valgusevõti – jõud, mida prints vajas, et hävitada maailmad. Aga kelle eest end õieti peita, kui maailmade hävitajaks võis olla ükskõik milline noormees?“

Üldine idee, paar vaimukamat tegelast ning peatükkide vahele pikitud Pimeduse ja Valguse mälestused olid päris huvitavad. Sarnaseid jutte sahtlisse kirjutav 15-aastane mina oleks lugu isuga ahminud (nagu Reva suhkrut, pea ometi hoogu!), aga tänane mina kippus aeg-ajalt natuke silmi pööritama.

Reva on tüüpiline tavaline-aga-teistsugune tüdruk, kes avastab tundmatust maailmast pärit olendi, toob ta koju, tohterdab viga saanud tiiba, paneb talle nime, näeb, et olend suudab valguskiiri süüa (see osa on tõesti päris vahva) ja läheb siis eluga edasi, samas kui olendike veedab enamuse ajast põhimõtteliselt diivanipadjana. Mängu tulevad salapärased jälgijad, keda Reva kutsub nädalapäevade nimedega, igasugused kuumad kutid ehk Valguse ja Pimeduse printsid, ja Revas peituv Valgusevõti. Üle 400 leheküljelise (ei pea üldse nii mahukas olema, kirjeldus räägib põhimõtteliselt kogu loo ära) raamatu tegevustik saab ühe draamast tulvil nädala jooksul nähtud-tehtud-mõeldud-öeldud. Reva sisemonoloog esitab rodu küsimusi, millele vastab ise, kui just pole üht või teist printsi, kellelet infot nõuda. Tekst ise on võrdlemisi lihtne, toon teismelik (arusaadav), aga dialoog mõjub natuke liiga kirjutatult: „Sa ei tee ometi seda, mida arvan sind praegu tegevat?“

Aga kujundus saab viie ja see lause ajas naerma:

„„Milline on sinu lemmikmagustoit?“ pärisin, sest see oli minu jaoks väga oluline küsimus. Kui ta peaks ütlema banaan, siis ma temaga edasi ei suhtle.“

Lõpp pani kulmu kergitama – eks näis, kas järge loen. Kaunist kevadet!

 

Karoliina

TALVITUMINE LUMETEKI ALL

Muljetan sel korral kahest hiljuti loetud raamatust. Alustasin uut aastat hästi rahulikult ja lugesin jaanuaris ampshaaval sellist teost nagu:

Katherine May „Talvitumine: puhkuse ja endassetõmbumise vägi rasketel aegadel“, Tänapäev 2022, tlk Helena Niidla, 271 lk

Ma ei jää üldiselt eneseabi riiuli ette pikalt pidama, aga sattusin seda raamatupoes tööl olles lappama. Mind köitis autori sorav keel (ja sama oskuslik tõlge) ning kui ma teose rahulikult, paar peatükki korraga ja mõneks päevaks sootuks ootele pannes läbi lugesin, tundsin, et iga kord, kui raamatu kätte võtsin, andsid read mulle midagi, mida täpselt selles hetkes vajasin.

„Talvitumine kutsub esile inimkogemuse sügavaimad ja vaimselt rikkaimad hetked ning neis, kes on talvitunud, peitub tõeline tarkus.“

„Talvel tahan mõtteid, mille üle lambivalguses juurelda – aeglast, vaimset lugemist, mis toidab hinge. Talv on aeg raamatukogudeks, sealsete riiulite summutatud vaikuseks ning vanade lehekülgede ja tolmu lõhnaks.“

May räägib sellest, kuidas mõni ootamatu sündmus võib elu rööpast välja viia, talve tuua. Ta jagab isiklikke kogemusi, vestleb ekspertidega ja inimestega, kes igaüks omal moel teadlikult talvituvad. Autor kümbleb jääkülmas vees ja Sinises laguunis, seilab Põhjamerel virmaliste all, pühitseb pööripäeva, uurib unihiirte ja mesilaste talvitumust (juttu tuleb ka teistest imelistest olenditest) ning loob seoseid kirjanduse, mütoloogia ja loodusega.

„Meil kõigil on sipelga-aastaid ja rohutirtsu-aastaid – aastaid, mil me suudame valmistuda ja varuda ning aastaid, mil meil on vaja pisut abi. Meie tõeline viga ei ole see, et me ei suuda piisavalt kõrvale panna, et rohutirtsu-aastatel toime tulla, vaid see, et usume, et iga rohutirtsu-aasta on anomaalia, mis on meile osaks saanud ainult seetõttu, et oleme inimesena ebaõnnestunud.“

Raamat pakkus lohutust, põnevaid infokilde ja soojust, rääkides samas külmast. Kuigi osad elamused, mida autor kirjeldab, ei ole paljudele kättesaadavad, oli neist ometi tore kuulda ja rohkem teadmisi ammutada. Pea kogu teost võiks tsiteerida, aga soovitan ise lugeda – rahulikult, kiiret ei ole.

Craig Thompson „Blankets. Lumeteki all“, Pythagorase Püksid 2021, tlk Krete Saak, 590 lk (graafiline romaan)

Minu talvituv kunstihing janunes kaunite illustratsioonide järele ja seega tõin raamatukogust kaasa Thompsoni tunnustatud graafilise romaani. Kui eelmist teost lugesin aegamööda kogu jaanuarikuu vältel, siis ligi 600 leheküljeline „Blankets“ sai mul läbi nelja tunniga – jah, siin on pilte märksa rohkem kui teksti, aga siiski üllatavalt ühe hooga.

Craig jutustab nii „tüüpiliste“ koomiksiruutude kui terve lehekülje suuruste joonistustega enda elulugu – poisipõlvest usklikus peres, kus ta pidi väikevennaga voodit jagama, koolist ja õpetajatest, kes proovisid tema tulevikku suunata, uutest tutvustest ja esimesest armumisest ning iseseisvat elu alustades usust loobumisest. Tegu on sedasorti raamatuga, mis ilma illustratsioonideta ei oleks mind võib-olla hetkel kõnetanud, aga autori kunstistiil püüdis juba ammu pilku ja mul on väga hea meel, et see loetud sai.

 

 

„Me võisime veeta terveid päevi joonistades ja aeg-ajalt vahelduseks õues joostes, et oma energiat kulutada. 

Need olid ainukesed ärkveloleku hetked mu lapsepõlves, mil elu tundus püha või elamist väärt.“

 

„Ma peitsin oma Piibli ära ja kolisin suurlinna. Kui ma astusin esimest korda raamatukokku, tundsin end kui laps kommipoes, kus kõik kommid olid tasuta.“

 

„Blankets“ on eluline, humoorikas, kohati natuke kõhedust tekitav, aga ennekõike silmale ilus.

 

Saare Maakonna Keskraamatukogus on saadaval nii algupärane ingliskeelne kui ka eesti keelde tõlgitud eksemplar.

 

Karoliina

 

KAELKIRJAKU SÜDA ON USKUMATULT SUUR Sofia Chanfreau

Sofia Chanfreau "Kaelkirjaku süda on uskumatult suur", tlk Kadi-Riin Haasma, ill Amanda Chanfreau, Vesta 2023, 208 lk

Laste- ja noortekirjanduse Finlandia auhinna võitja 2022.

Autorid on Helsingis sündinud, Ahvenamaal kasvanud ja Rootsis Malmös elavad õed. Illustraator on tätoveerija. Tõesti, pildid meenutavad tätokaid.

Keset merd on kaelkirjakukujuline saar, millel on suur järv – Kaelkirjakusüda. Sellel saarel elab 10-aastane Vega koos oma isaga. Tal on ka vanaisa. Emast ei tea ta midagi.

Vanaisa on üks veider tüüp, kes armastab Vegat üle kõige, ent tal on omad saladused.

Isa leiab endale elukaaslase, kes ei klapi Vegaga sugugi. Varem üksildane uitaja olnud Vega aga leiab kirjasõbra ja päris sõbra ja koos otsivad nad vastuseid vanaisa parafernaaliumist leitud küsimustele.

Raamat kubiseb toredatest fantaasialoomadest, mida näeb vaid Vega, noh, hiljem selgub, et mitte ainult tema, teatud tingimusel saavad kõik neid näha. Kas Sina tead, milline on priitembel, asfaldikobras, ülekäigusebra, luskohmu või neliuimjalg? Milline lust ja ehk ka peavalu võis olla seda raamatut tõlkida!

Jutu sees on põnevaid fakte loomadest, seiklusi, emotsioone, armastust ja hästi palju hoolivust.

See on lasteraamat, mida soovitan lugeda maagilist realismi austavatel täiskasvanutel.

PS. Mulle meeldis väga lõpplahendus, kus võitsid kõik.

Marlin

HOBUNE, KES KAOTAS PRILLID ÄRA Hannu Mäkelä

Hannu Mäkelä "Hobune, kes kaotas prillid ära", Eesti Raamat 1983, tlk Piret Saluri, ill Hannu Mäkelä, 137 lk

Teate, raamatukogus kantakse maha kirjandust, mida pole eriti loetud. Enne selle tüki tegemist otsustasin raamatu läbi lugeda.
Õnneks.
NII HEA RAAMAT!!!
Päris kindlasti jääb ta meie raamatukogu riiulisse alles ja edaspidi soovitan lugejatele soojalt.
See on just selline ettelugemisraamat, kust lapsed saavad oma loo ja vanemad mugistavad hoopis teiste asjade peale naerda.

Hobune töötas hobuseraamatute arvustajana, paraku, nagu pealkirigi ütleb, kaotas ta oma prillid ja ei saanud tööd enam teha. Nii otsustab ta minna laia maailma õnne otsima.
Ta leiab selle juures mitmeid abilisi, kes temaga teekonnal liituvad ja aitavad seda õnne siis otsida.
Kas ta oma õnne lõpuks ka leiab... küllap vist.
Aga vahepeal juhtub asju.

Näiteks külvab hobune talve hakul maha erinevaid konserve. Kui kevadel uurima minnakse, kas need idanenud on, selgub, et konservid on kadunud... mutipere kõhtu, kes muidu oleks talvel nälga surnud, kuna nende talvevarud oli keegi pihta pannud. Kelle toidulaost hobune need konservid leidis... mis te arvate?

Või see, kuidas hobune ja tema sõbrad juustu müüvad...
Kaupmees: "Mnjaa. Tõesti, ainult tänu oma heale südamele võiksin ehk, jah, maksta nende eest viis marka."
"Tükist," rõõmustas hobune. "Lööme käed. Ümmargune summa."
"Kogu kupatusest," ütles kaupmees kähku. "Ja sedagi mitte millegi muu kui mu hea südame tõttu."

Hobuse autoga sõitma õppimisest ma ei hakka parem rääkimagi.
Ja need illustratsioonid. 🥰

Lugege ja te ei kahetse!

Marlin

NAISTE VÕITLUS Marta Breen, Jenny Jordahl

Marta Breen, Jenny Jordahl „Naiste võitlus“, Tänapäev 2019, tlk Maarja Siiner, 119 lk

Olen alati olnud arvamusel, et raamatuid tasub valida vastavalt sisetundele ja tujule, mitte sellele, mida kõik teised loevad või mis püha või tähtpäeva kalender parajasti näitab. Ometi oli tore leida „ettekääne“ Marta Breeni „Naiste võitlus – 150 aastat võitlust vabaduse, võrdsuse ja sõsarluse eest!“ viimaks riiulist kaasa haarata ja tänase naistepäeva puhul läbi lugeda.

150 aastat tagasi oli naistel peaaegu võimatu või lausa keelatud haridust omandada, valimistel osaleda ja ise raha teenida; isegi nende kehad ei kuulunud neile endile. Naine ei saanud ise enda eest otsustada – nagu ka lapsed ja orjad. Kuni abiellumiseni otsustas tema eest isa ja siis võttis abikaasa teatepulga üle. Muutused tuli alles siis, kui naised hakkasid oma vabaduse, õiguste ja üksteise eest seisma. Seda nii nõu kui jõuga ning tihtilugu oma elu hinnaga.

Naiste õigusi käsitlevaid ajaloolisi sündmusi illustreerivad Jenny Jordahli vaimukad pildid, mis panevad enamasti muigama, kuid süngemate hetkede puhul siiski peatuma ja mõtlema.

Raamatut soovitab ka Kristiina Ehin:

„See on raamat kõigile neile, kes kahtlevad ikka veel, kas naisõiguslust oli ja on vaja. Selles koomiksiraamatus on sügavaid ja tõsielulisi lugusid naiste võitlusest oma inimõiguste eest.“

Lihtne, aga meeldejääv lugemiselamus.

Kaunist naistepäeva! 

Karoliina

     

        

HUNDIHÜÜDJA Mari Tammar

 Mari Tammar „Hundihüüdja“, Tänapäev 2019, 158 lk

Võtsin sel aastal eesmärgiks lugeda rohkem nii eesti autorite loomingut kui ka eesti keelde tõlgitud teoseid. Ma ei hakka valetama - enamus raamatuid, mis hetkel minu riiuleid täidavad, on inglise keeles, sest eelistan võimaluse korral siiski originaali lugeda ja mitmeid neist pole emakeelde tõlgitudki. 

Kuid hiljuti loetud Mari Tammari "Hundihüüdja" pani mind veelgi enam kodumaise kirjanduse ja oma juurte peale mõtlema. Kõige paremini annab neid mõtteid edasi muidugi autor ise:

„Kuigi aegade vältel oleme pidanud oma põlistarkusi maha salgama või oleme ise arvanud, et peame end euroopaliku kultuuriruumi jaoks sobilikumaks lihvima, pole meil veel hilja oma põlisjuurte juurde naasta.“

„Tänapäeval on inimesed loodusest nii võõrandunud, et isegi hämaram õu ja pime mets tekitab hirmu, mis siis veel karust ja hundist rääkida.“

Hundist ei saa antud juhul muidugi üle ega ümber. Teos räägib noorest naisest nimega Kadri, kelle perekonda saadab sünge minevik ja salapärane side meie rahvusloomaga. See, kuidas väikese nõukogude küla elanikud peategelase naisperre suhtuvad, peegeldab eelarvamusi, mida kohtame tänapäevalgi.

„Ja siis see juhtuski, et naine hundile silma vaadates ühtäkki ka tema mõtteid tabas. Need ei olnud sellised mõtted nagu inimestel, vaid see oli sedasorti kohalolek, tajude teravus ja maastiku tundmine, mida inimestele pole kunagi õpetatud. Tema käppade all oli maakaart, tema silmades oli tähine taevas ja tema kehas oli valmisolek uueks eluks.“

„Nii nagu naisi süüdistati nõiduses ja libas käimises ning tauniti nende seksuaalsust ja iseseisvust, heideti ka hundile ette tema loomusunde, jõudu ja metsikust. Nii naist kui ka hunti on püütud taltsutada ja seada tsivilisatsioonile sobivatesse raamidesse.“

Ürgmetsast välja astudes tutvume ka Arturi ja Katariinaga, kelle lugu (mis on ka iseseisvalt äärmiselt kaasahaarav) viimaks ootamatul viisil Kadri omaga põimub. Ma ei tahagi rohkem midagi paljastada, kuid jagan katkendit Katariina mõtetest, mis mulle kõige rohkem meelde jäi:

„Suurem osa päevi kaovad siin lihtsalt peost. See on vabakutselise ameti võlu: sa oled iseenda peremees ja kutse muudkui kutsub, täiesti vabalt, aga tegelikult ei voola tiiki värsket vett
ja kõik see, mis on, lihtsalt seisab ja roiskub, sest kellelgi pole vaja, et sa looksid. Keegi ei oota põleva uudishimuga sinu uut kirjutist, maali või näidendit. Sa lood ainult iseenda jaoks
ja seejärel püüad kirjastajatele, kuraatoritele ja loomenõukogudele end maha müüa. Ja kui sa ei müü, tunned end läbikukkununa, ja kui müüd, siis maha müüduna. Aga täna ma ei mõtle sellele. Täna olen ma õnnelik, sest olen alustanud uue käsikirjaga.“

Ja mina olen õnnelik, et seda raamatut lugesin. Teos jättis mulle lausa nii meeldiva mulje, et soetasin ta peale raamatukokku tagastamist ka kodu riiulisse. „Hundihüüdja“ võib kokku võtta katkendiga, mida tsiteerisid ka mitmed teised lugejad:

„Iga suure loo alguslätteks on alati väikesed lood, mis tunduvad kulgevat ei kuskilt mitte kuskile, ent kui need killud õigesti kokku panna, moodustavad nad pildi, mis tõestab, et iga tühisemgi hetk meie elus on osa suurest tervikust.“

Karoliina

VÄÄRITUD Roy Jacobsen

 Roy Jacobsen „Vääritud“, Eesti Raamat 2023, tlk Ene Aschjem, 319 lk

Jacobseni kiidetuimate romaanide hulka kuuluv teos räägib Saksa okupatsiooni ajal Oslo töölisrajoonis elavate poiste ja tüdrukute lapsepõlvest. Autor vestab oludest, mida ise tunneb, jättes igasuguse ilustamise kõrvale ja tekitades paari vulgaarsema katkendiga lausa ebamugavust. Lugu, mida on kirjeldatud ühtaegu jõhkra, kuid samas ka meelelahutuslikuna, on kohati lihtsalt trööstitu, sest isegi helgematel seikadel on rusuv alatoon. Pilt jalgratast parandavast poistekambast saab väheke teise tähenduse, kui selgub, et katkiste rataste leidmine (tihti ka varastamine), nende putitamine ja õnne korral maha müümine on vaid üks viis, kuidas lapsed üritavad perel hinge sees hoida.

„Tal oli kaks kaksteist aastat nooremat õde-venda, kaksikud Lasse ja Minna, ning pere elas nagu kõik teisedki ühes toas ja köögis, mille eest ei maksnud mitte ainult isa, vaid lõppeks ka Olav, kust iganes poiss selle raha sai, mis ta aeg-ajalt emale libistas.“

Kuna keegi vaevu murdeealisi tööle ei võta, ei jää lastel muud üle kui petta, varastada, dokumente võltsida ja mahajäetud villasid rüüstada, tihtilugu koolis käimise arvelt. Ja nende vanemad (need, kes on veel elus või pole arreteeritud ega ise pakku läinud) pigistavad silma kinni. Lisaks lastele kuuleme ka päris palju isadest-emadest ja naabritest, nende minevikust ja okupatsiooni ajal tehtud otsustest, mis ühel või teisel moel kogu pere saatust mõjutavad. Võin kohe öelda, et õnnelikku lõppu kõigile oodata ei tasu. Kui sõja-aastad viimaks mööduvad, peavad nüüdseks päriselt täisealisteks saanud tegelased taas uue maailmaga kohanema.

Teos võib lisaks ajaloolise kirjanduse austajatele paeluda ka inimesi, kes on taolisi aegu ise kogenud ja suudavad loos nostalgilist äratundmisrõõmu leida. Aga huvitavat lugemiselamust võib see ka pakkuda neile, kes loevad meeleldi pikki lauseid ja detailseid kirjeldusi, mis kestavad terve paragrahvi. Ülimalt hea näite leiab kohe loo algusest:

 „Ta silmitses tulekindla poti peenikesi veene, mis niikaua kui ta mäletas, nägid välja nagu ämblikuvõrgud, ja keskendus minutitele, mis pidid mööduma, enne kui ta võis jälle heita pilgu isale, tema ähvardavale kogule teisel pool lauda, rusikas asetatud kahe heeringa ja kolme kartuli kõrvale, kahvel sõrmenukkidest välja paistmas nagu istutatud puu – ema kurvad hingetõmbed, suure õe Mona hingamine vaevukuuldav, ja väike Agnes, kes näris kinnise suuga nii hästi kui sai, kogu see helide ja liigutuste vildakas tants, mis tundus vajalik nende viieliikmelise pere õhtusöögilaua taha kogumiseks.“

 

Karoliina