HOBUNE, KES KAOTAS PRILLID ÄRA Hannu Mäkelä

Hannu Mäkelä "Hobune, kes kaotas prillid ära", Eesti Raamat 1983, tlk Piret Saluri, ill Hannu Mäkelä, 137 lk

Teate, raamatukogus kantakse maha kirjandust, mida pole eriti loetud. Enne selle tüki tegemist otsustasin raamatu läbi lugeda.
Õnneks.
NII HEA RAAMAT!!!
Päris kindlasti jääb ta meie raamatukogu riiulisse alles ja edaspidi soovitan lugejatele soojalt.
See on just selline ettelugemisraamat, kust lapsed saavad oma loo ja vanemad mugistavad hoopis teiste asjade peale naerda.

Hobune töötas hobuseraamatute arvustajana, paraku, nagu pealkirigi ütleb, kaotas ta oma prillid ja ei saanud tööd enam teha. Nii otsustab ta minna laia maailma õnne otsima.
Ta leiab selle juures mitmeid abilisi, kes temaga teekonnal liituvad ja aitavad seda õnne siis otsida.
Kas ta oma õnne lõpuks ka leiab... küllap vist.
Aga vahepeal juhtub asju.

Näiteks külvab hobune talve hakul maha erinevaid konserve. Kui kevadel uurima minnakse, kas need idanenud on, selgub, et konservid on kadunud... mutipere kõhtu, kes muidu oleks talvel nälga surnud, kuna nende talvevarud oli keegi pihta pannud. Kelle toidulaost hobune need konservid leidis... mis te arvate?

Või see, kuidas hobune ja tema sõbrad juustu müüvad...
Kaupmees: "Mnjaa. Tõesti, ainult tänu oma heale südamele võiksin ehk, jah, maksta nende eest viis marka."
"Tükist," rõõmustas hobune. "Lööme käed. Ümmargune summa."
"Kogu kupatusest," ütles kaupmees kähku. "Ja sedagi mitte millegi muu kui mu hea südame tõttu."

Hobuse autoga sõitma õppimisest ma ei hakka parem rääkimagi.
Ja need illustratsioonid. 🥰

Lugege! ja te ei kahetse.

Marlin

NAISTE VÕITLUS Marta Breen, Jenny Jordahl

Marta Breen, Jenny Jordahl „Naiste võitlus“, Tänapäev 2019, tlk Maarja Siiner, 119 lk

Olen alati olnud arvamusel, et raamatuid tasub valida vastavalt sisetundele ja tujule, mitte sellele, mida kõik teised loevad või mis püha või tähtpäeva kalender parajasti näitab. Ometi oli tore leida „ettekääne“ Marta Breeni „Naiste võitlus – 150 aastat võitlust vabaduse, võrdsuse ja sõsarluse eest!“ viimaks riiulist kaasa haarata ja tänase naistepäeva puhul läbi lugeda.

150 aastat tagasi oli naistel peaaegu võimatu või lausa keelatud haridust omandada, valimistel osaleda ja ise raha teenida; isegi nende kehad ei kuulunud neile endile. Naine ei saanud ise enda eest otsustada – nagu ka lapsed ja orjad. Kuni abiellumiseni otsustas tema eest isa ja siis võttis abikaasa teatepulga üle. Muutused tuli alles siis, kui naised hakkasid oma vabaduse, õiguste ja üksteise eest seisma. Seda nii nõu kui jõuga ning tihtilugu oma elu hinnaga.

Naiste õigusi käsitlevaid ajaloolisi sündmusi illustreerivad Jenny Jordahli vaimukad pildid, mis panevad enamasti muigama, kuid süngemate hetkede puhul siiski peatuma ja mõtlema.

Raamatut soovitab ka Kristiina Ehin:

„See on raamat kõigile neile, kes kahtlevad ikka veel, kas naisõiguslust oli ja on vaja. Selles koomiksiraamatus on sügavaid ja tõsielulisi lugusid naiste võitlusest oma inimõiguste eest.“

Lihtne, aga meeldejääv lugemiselamus.

Kaunist naistepäeva!

     

        

HUNDIHÜÜDJA Mari Tammar

 Mari Tammar „Hundihüüdja“, Tänapäev 2019, 158 lk

Võtsin sel aastal eesmärgiks lugeda rohkem nii eesti autorite loomingut kui ka eesti keelde tõlgitud teoseid. Ma ei hakka valetama - enamus raamatuid, mis hetkel minu riiuleid täidavad, on inglise keeles, sest eelistan võimaluse korral siiski originaali lugeda ja mitmeid neist pole emakeelde tõlgitudki. 

Kuid hiljuti loetud Mari Tammari "Hundihüüdja" pani mind veelgi enam kodumaise kirjanduse ja oma juurte peale mõtlema. Kõige paremini annab neid mõtteid edasi muidugi autor ise:

„Kuigi aegade vältel oleme pidanud oma põlistarkusi maha salgama või oleme ise arvanud, et peame end euroopaliku kultuuriruumi jaoks sobilikumaks lihvima, pole meil veel hilja oma põlisjuurte juurde naasta.“

„Tänapäeval on inimesed loodusest nii võõrandunud, et isegi hämaram õu ja pime mets tekitab hirmu, mis siis veel karust ja hundist rääkida.“

Hundist ei saa antud juhul muidugi üle ega ümber. Teos räägib noorest naisest nimega Kadri, kelle perekonda saadab sünge minevik ja salapärane side meie rahvusloomaga. See, kuidas väikese nõukogude küla elanikud peategelase naisperre suhtuvad, peegeldab eelarvamusi, mida kohtame tänapäevalgi.

„Ja siis see juhtuski, et naine hundile silma vaadates ühtäkki ka tema mõtteid tabas. Need ei olnud sellised mõtted nagu inimestel, vaid see oli sedasorti kohalolek, tajude teravus ja maastiku tundmine, mida inimestele pole kunagi õpetatud. Tema käppade all oli maakaart, tema silmades oli tähine taevas ja tema kehas oli valmisolek uueks eluks.“

„Nii nagu naisi süüdistati nõiduses ja libas käimises ning tauniti nende seksuaalsust ja iseseisvust, heideti ka hundile ette tema loomusunde, jõudu ja metsikust. Nii naist kui ka hunti on püütud taltsutada ja seada tsivilisatsioonile sobivatesse raamidesse.“

Ürgmetsast välja astudes tutvume ka Arturi ja Katariinaga, kelle lugu (mis on ka iseseisvalt äärmiselt kaasahaarav) viimaks ootamatul viisil Kadri omaga põimub. Ma ei tahagi rohkem midagi paljastada, kuid jagan katkendit Katariina mõtetest, mis mulle kõige rohkem meelde jäi:

„Suurem osa päevi kaovad siin lihtsalt peost. See on vabakutselise ameti võlu: sa oled iseenda peremees ja kutse muudkui kutsub, täiesti vabalt, aga tegelikult ei voola tiiki värsket vett
ja kõik see, mis on, lihtsalt seisab ja roiskub, sest kellelgi pole vaja, et sa looksid. Keegi ei oota põleva uudishimuga sinu uut kirjutist, maali või näidendit. Sa lood ainult iseenda jaoks
ja seejärel püüad kirjastajatele, kuraatoritele ja loomenõukogudele end maha müüa. Ja kui sa ei müü, tunned end läbikukkununa, ja kui müüd, siis maha müüduna. Aga täna ma ei mõtle sellele. Täna olen ma õnnelik, sest olen alustanud uue käsikirjaga.“

Ja mina olen õnnelik, et seda raamatut lugesin. Teos jättis mulle lausa nii meeldiva mulje, et soetasin ta peale raamatukokku tagastamist ka kodu riiulisse. „Hundihüüdja“ võib kokku võtta katkendiga, mida tsiteerisid ka mitmed teised lugejad:

„Iga suure loo alguslätteks on alati väikesed lood, mis tunduvad kulgevat ei kuskilt mitte kuskile, ent kui need killud õigesti kokku panna, moodustavad nad pildi, mis tõestab, et iga tühisemgi hetk meie elus on osa suurest tervikust.“

VÄÄRITUD Roy Jacobsen

 Roy Jacobsen „Vääritud“, Eesti Raamat 2023, tlk Ene Aschjem, 319 lk

Jacobseni kiidetuimate romaanide hulka kuuluv teos räägib Saksa okupatsiooni ajal Oslo töölisrajoonis elavate poiste ja tüdrukute lapsepõlvest. Autor vestab oludest, mida ise tunneb, jättes igasuguse ilustamise kõrvale ja tekitades paari vulgaarsema katkendiga lausa ebamugavust. Lugu, mida on kirjeldatud ühtaegu jõhkra, kuid samas ka meelelahutuslikuna, on kohati lihtsalt trööstitu, sest isegi helgematel seikadel on rusuv alatoon. Pilt jalgratast parandavast poistekambast saab väheke teise tähenduse, kui selgub, et katkiste rataste leidmine (tihti ka varastamine), nende putitamine ja õnne korral maha müümine on vaid üks viis, kuidas lapsed üritavad perel hinge sees hoida.

„Tal oli kaks kaksteist aastat nooremat õde-venda, kaksikud Lasse ja Minna, ning pere elas nagu kõik teisedki ühes toas ja köögis, mille eest ei maksnud mitte ainult isa, vaid lõppeks ka Olav, kust iganes poiss selle raha sai, mis ta aeg-ajalt emale libistas.“

Kuna keegi vaevu murdeealisi tööle ei võta, ei jää lastel muud üle kui petta, varastada, dokumente võltsida ja mahajäetud villasid rüüstada, tihtilugu koolis käimise arvelt. Ja nende vanemad (need, kes on veel elus või pole arreteeritud ega ise pakku läinud) pigistavad silma kinni. Lisaks lastele kuuleme ka päris palju isadest-emadest ja naabritest, nende minevikust ja okupatsiooni ajal tehtud otsustest, mis ühel või teisel moel kogu pere saatust mõjutavad. Võin kohe öelda, et õnnelikku lõppu kõigile oodata ei tasu. Kui sõja-aastad viimaks mööduvad, peavad nüüdseks päriselt täisealisteks saanud tegelased taas uue maailmaga kohanema.

Teos võib lisaks ajaloolise kirjanduse austajatele paeluda ka inimesi, kes on taolisi aegu ise kogenud ja suudavad loos nostalgilist äratundmisrõõmu leida. Aga huvitavat lugemiselamust võib see ka pakkuda neile, kes loevad meeleldi pikki lauseid ja detailseid kirjeldusi, mis kestavad terve paragrahvi. Ülimalt hea näite leiab kohe loo algusest:

 „Ta silmitses tulekindla poti peenikesi veene, mis niikaua kui ta mäletas, nägid välja nagu ämblikuvõrgud, ja keskendus minutitele, mis pidid mööduma, enne kui ta võis jälle heita pilgu isale, tema ähvardavale kogule teisel pool lauda, rusikas asetatud kahe heeringa ja kolme kartuli kõrvale, kahvel sõrmenukkidest välja paistmas nagu istutatud puu – ema kurvad hingetõmbed, suure õe Mona hingamine vaevukuuldav, ja väike Agnes, kes näris kinnise suuga nii hästi kui sai, kogu see helide ja liigutuste vildakas tants, mis tundus vajalik nende viieliikmelise pere õhtusöögilaua taha kogumiseks.“

 

Karoliina M

FRANKIE Jochen Gutsch, Maxim Leo

 Jochen Gutsch, Maxim Leo „Frankie“, Vesta 2023, tlk Eve Sooneste, 183 lk

„Sihuke elu mõte ei ole minu jaoks. Kõigepealt tuleb ta üles leida ja siis tuleb peale passida, et ta jälle ära ei kaoks.“

Raamatu tagumisel kaanel seisab lühikirjeldus:

Mees, kes tahab surra. Kõuts, kes otsib kodu. Liigutav ja ühtaegu ülikoomiline lugu ebatavalisest sõprusest ja teest tagasi ellu.

Neid ridu lugedes tekkis minu vaimusilma ettekujutus sellest, mis mind tolle armsa kassi (vabandust, kõutsi) silmade taga ootab.

Tunnistan, et mul oli esiti keeruline mõista, millisele lugejaskonnale see täpsemalt mõeldud on. Teatud elemendid jätsid mulje, et raamat sobiks hästi noorematele lugejatele. Lugu on väga lihtsalt kirjutatud, natuke keerulisemad või ehk vähem tuntud sõnad seletatakse ilusti dialoogis lahti ja päris mitmel korral kasutatakse ka sellist kirjapilti:

Tema: „Frankie, vanapoiss!“

Mina: „Musklis Tõrukõuts, vanapoiss!“

Tema: „Tore sind näha!“

Mina: „Jaa, tore!“

Samas, nagu ka kirjeldusest aimata võis, räägib raamat üpris süngetest teemadest. Lisaks surmale, depressioonile, alkoholismile ja enesetapukatsetele tehakse põgusalt juttu ka näiteks loomadevastasest vägivallast.

Loole paneb alguse Richard Goldi akna taha sattunud Frankie, kes näeb mehe elutoa lakke riputatud „lõnga“ ja tahab samuti sellega mängida. Gold, kes üritab teda minema ajada, viskab vaese kõutsi millegagi oimetuks. Mees peab teda surnuks ja viib Frankie tuppa, et loomaarstile helistada, kuid minategelane on mõistagi elus ning hakkab Goldiga inimkeeli rääkima. Edasise sündmuste rägastiku käigus kuuleme mõlema minevikust, näeme nende omavahelise suhte keerdkäike ja kohtume tegelastega, kes neid sel teel saadavad.

Kohati tundus, et Goldi ja Frankie sõprus, mis pidi olema raamatu fookus, juhtus kuidagi niisama igasuguste muude isevärki seikluste vahel. Samas küllap see oligi nii mõeldud. Kuna näeme lugu läbi Frankie silmade, siis pole imestada, et jutt on lihtne, otsekohene ja süngemad teemad hargnevad tagaplaanil. Kaslasele omase eluterve ükskõiksusega kõuts (kes muide aeg-ajalt ka ropendab) ei saa olukorra tõsidusest hästi arugi. Äkki on probleem lihtsalt selles, et inimesed magavad liiga vähe ja mõtlevad liiga palju.

  „Ma magan peaaegu terve päeva. Ma olen korraks ärkvel, ajan korda paar asja ja siis magan uuesti ja näen und. Sellel on suur eelis, et ma ei saa maailmast liiga palju teada. Sest kui saad maailmast liiga palju teada ja selle üle liiga palju järele mõtled, siis ma ei teagi. Võib-olla teeb see haigeks? Ja paneb elule sünge pilguga vaatama? Aga mina olen kõigest kõuts. Mõelge, mida tahate.“

Kokkuvõtteks võin öelda, et „Frankie“ on isevärki kompott kergest ja kohati absurdsest huumorist, mõtlemapanevatest aruteludest, meid kõiki puudutavatest raskustest ning karvastelt sõpradelt saadud õppetundidest. Loo lõpp, mida ma muidugi välja ei räägi, oli tõepoolest liigutav ja samas realistlik. Õigemini nii realistlik, kui see inimkeelt kõneleva kõutsi puhul olla saab.

Kaanekujunduse eest annan mõistagi lisapunkte!

 

Karoliina M

POISS, KES NÄGI PIMEDUSES Rasa Bugavičute-Pēce

Rasa Bugavičute-Pēce "Poiss, kes nägi pimeduses", Mina Ise 2021, tlk Contra, 174 lk

Lätlasest autor Rasa Bugavičute-Pēce on elukutselt dramaturg. Ta on kirjutanud mitmeid näidendeid ja stsenaariume, näiteks ka "Svingerite" filmistsenaariumi. Tõsielusündmustel põhinev raamat "Poiss, kes nägi pimeduses" ja samanimeline näidend on pärjatud mitmete auhindadega.

Raamatu peategelane Jēkabs sünnib perre, kus mõlemad vanemad on pimedad. Kuna poiss on nägija, tunneb ta juba varajasest lapsepõlvest kohustust järgida kõiges pimedate inimeste toimetulekuks hädavajalikku süsteemsust ja korda ning vastutada iseenda ja oma pere eest. Jēkabs tunneb puudust lähedusest, lemmikloomadest, sõpradest, staatuse sümbolit märkivatest moodsatest asjadest ja paljust muust, samas peab ta kogu aeg olema hea laps ja ema "kuldne poiss".
Jēkabs ei tea, mida tähendab mõiste "suureks saada", sest tema on olude sunnil pidanud olema kohe täiskasvanu.

Kuigi lapsesaamine oli Jēkabsi ema eluunistuseks, süveneb pikapeale nendevaheline võõrandumine. Isa rolliks on teha kõik, et vaid ema oleks rahul.

Kuigi peategelane sündis väga erandlikku keskkonda, kasvas temast iseseisev ja siiski oma vanemaid armastav mees.

Raamat räägib väga tõsistel ja vähekäsitletud teemadel nagu pimedate inimeste materiaalne, füüsiline ja vaimne toimetulek, nende suhtlemine nägijatega ning "normaalsete inimeste" suhtumine pimedatesse.
Kuigi raamat on kirjutatud keskmisele koolieale sobivas stiilis, teeb minu hinnangul Eesti laste jaoks lugemise kohati tülikaks russitsismide kasutamine.

Anu K.

MINU LÄTI Contra

Contra "Minu Läti: anekdoot tõelisest eestlasest", Petrone Print 2016, 224 lk

Lugesin Läti õppereisi jaoks läbi Contra „Minu Läti“. Autori kokkupuuted Lätiga on olnud lühiajalised, kuid sagedased. Siin on juttu Contra spordiarmastusest, jalgpallist, luuleüritustest, läti tähestikust ja lemmiksõnadest, õllesortidest, headest läti kõrtsidest. Raamatust saab hea ülevaate läti luuletajatest ning mitmete raamatute nimesid, mis läti keelest eesti keelde tõlgitud.

Kirjaniku-luuletaja raamatus on muuhulgas juttu autori läti keele õpingutest. Raamatus on paarkümmend luuletust, mille juurde on pandud kirja nende saamislood.

Raamatust saab teada, miks Valga rahvas peaks oma linna üle uhke olema ja miks eesti keeles tavaline sõna „koorejäätis“ lätlastele naljakas on.

Mulle meeldis lugeda Contra seiklustest Lätimaal, Ventspils pakkus äratundmisrõõmu.

Kokkuvõtteks selline tujutõstev, lahe ja muhe raamat. Kauneid lugemiselamusi!

Eve