TÜDRUK KIVIPARGIS Nilla Kjellsdotter

Nilla Kjellsdotter „Tüdruk kivipargis“, Vesta 2025, tlk Kadi-Riin Haasma, 347 lk

Lugu algab, kui leitakse kivipargist raskete vigastustega, peaaegu külmunud noor tüdruk. Teda ei tunne keegi ega otsita ka taga.

Juhtumit hakkab uurima politseidetektiiv Mija Wadö, kes avastab kiiresti, et tegu pole lihtsa kadumislooga. Mida sügavamale ta uurimisse läheb, seda rohkem tuleb päevavalgele varjatud suhteid, valesid ja tumedaid minevikusaladusi.

Kirjanik on väga hea sõnakasutusega, kirjeldab hästi loodust ja inimsuhteid.

Romaan käsitleb lisaks kriminaalsele süžeele psühholoogiat, süütunnet ja seda, kuidas minevik võib inimesi jälitada.

Uurija lauale tuleb teinegi juhtum, kui koristaja leiab kodust tuntud diabeediteadlase laiba, lühikese vahega leitakse lähikonnast teinegi mõrvatu. Uurimise tulemusel hargnevad uskumatud lood lapseealiste tüdrukute seksuaalsest kuritarvitusest, oma pereliikme poolt, mis ongi mõrvade põhjuseks.

Raamatus on ajas tagasipõige uurija isiklikku tragöödiasse, millest tal jäi trauma kogu eluks. Ta jäi samuti vägivaldse suhte tõttu verinoorelt lapseootele, vanemad ei olnud tütre sooviga, laps endale jätta, nõus. Seetõttu katkestas  vanematega suhted, beebi suri ja hiljem ta lapsi ei saanud. Uurija kannatas vägivalda aasta, leitud tüdruku piinad kestsid kaheksa aastat.

Uurimise käigus selgub, et tüdruku kadumine ei olnud juhuslik ega seotud võõra kurjategijaga, nagu alguses kahtlustati. Juhtum viib lõpuks ringiga tagasi kogukonna enda sisse — süüdlane on keegi, keda peeti usaldusväärseks ja “turvaliseks”.

Kivipark mängib samuti olulist  rolli: see on koht, kuhu tõde sõna otseses mõttes “maeti”. Kui uurija lõpuks sündmuste ahela kokku paneb, saadakse teada tüdruku päritolu.

Romaani toon jääb lõpuni süngeks: see ei paku klassikalist “õnnelikku lõppu”, vaid pigem realistlikku ja mõtlemapanevat lahendust, kus tõde tuleb päevavalgele, kuid jätab maha sügava jälje kõigile osapooltele. Siiski paistab tunneli lõpus valgus, et ohvrid tervenevad ja leiavad elule uue mõtte ja lootuse.

Soovitan lugeda, põnevust ja üllatavaid pöördeid oli palju.

Liia

SUVE LÕPP Anders de la Motte

Anders de la Motte "Suve lõpp", Varrak 2018, rts k tlk Tiina Mullamaa, 319 lk

1983. aastal kaob jäljetult viieaastane poiss, kogu küla ja politsei otsivad, laps jääb leidmata. Ainus jälg on king maisipõllul. Kadunud Billyl on ka teismelised õde ja vend. Ema ei suuda kaotusega toime tulla ja teeb enesetapu. Onu Harald on väga rikas ärimees, kes jutustab lastele õuduslugusid ja väidab, et rebased on kohutavad kiskjad, neid tuleb karta, võimalusel tappa.

Kakskümmend aastat hiljem ei ole õde veel ema ja venna kaotusest üle saanud. Veronica elab Stockholmis ja on leinagrupi terapeut. Ühel päeval tuleb leinagruppi noormees Isak, kes räägib oma kadunud sõbrast. Kirjeldus Veronica koduõuest ja mängumaast on väga tuttav ja tekitab ärevust. On aeg minna tagasi kodukülla ja leida küsimustele vastused. Vanem vend Mattias on piirkonnas politseinik. Veronica laseb teha pildi, kus vend näeb kakskümmend aastat vanem välja, see foto on väga sarnane Isakiga.

Veronica saab kodukülas vihje, et vanas kaevanduses on koht, kus võidi Billyt kinni hoida. Metsas ekseldes leiab ta kaevanduse ja kukub sügavasse auku, väljapääsu pole. Jäine vesi juhatab teed, läbi külmunud, jõuabki väljapääsuni ning leiab jahionni ja ümbriku heleda juuksekiharaga. Mees, keda tookord poisi kadumises süüdistati, arreteeriti ja lasti uuesti vabaks, lahkus teadmata kuhu. Tal olid samuti poeg ja tütar.

Rikas onu Harald korraldab külapargis peo, kutsub ka Veronica sinna. Jõudes koju, leiab Veronica, et võtit pole ja uks on lukust lahti. Kuuleb samme ja võtab konkust jahipüssi, ema toas on Isak ja otsib midagi. Õue sõidavad autod ja Isak põgeneb, saadakse kätte ja pekstakse, sest ta on väidetava süüdlase poeg. Onu Harald tahab noormehe maha lasta ja Veronica tulistab, haavlite asemel on sool. Mehed viivad Veronica piimaruumi luku taha, sealt õnnestub tal põgeneda, leiab vanast laudast presendi alt väidetava mõrvari auto. Kohale jõuab politsei ja arreteerib kogu kamba.

Isa tunnistab Veronicale, et varjas autot, ja jutustab, kuidas vend tegelikult suri. Tulles koju, leidis ta naise koos väikese pojaga vannist, poiss oli surnud, naine suudeti päästa. Kuus kuud hiljem tegi ema ikkagi enesetapu. Billy on maetud aeda roosipõõsa alla. Veronica leiab ema toast armastuskirja ja heleda juuksekihara. Billy on Isaki poolvend, ema armastas meest, keda peeti mõrvariks.

Laine

GOTLANDI KRIMILOOD Marianne Cedervall

Marianne Cedervall
„Vanad patud”, Eesti Raamat 2022, rts k tlk Mari Tuulik, 239 lk
„Surm trühvlifestivalil”, Eesti Raamat 2023, rts k tlk Mari Tuulik, 233 lk
„Kuhu kunagi päike ei paista”, Eesti Raamat 2024, rts k tlk Kadri Papp, 239 lk

Marianne Elisabet Cedervall, sündinud 20. veebruaril 1949 Halla kihelkonnas Gotlandil, on rootsi kirjanik, kelle debüütromaan ilmus 2009. aastal. Anki Karlssoni sarjas on kaheksa raamatut, viimane neist ilmub originaalis sel suvel. Eesti keelde on neist tõlgitud kolm.

Veel on autoril kaks krimisarja: „Detektiivpreester Samuel” ning „Miriam ja Hervor”. Neid eesti keelde tõlgitud ei ole.

Anki Karlsson on pensionile jäänud kooliõpetaja. Pärast abikaasa surma soetas ta endale koha Gotlandil, kuhu kolis koos kahe islandi hobusega. Talle meeldib ratsutada, aga ka sattuda sekeldustesse. Tema esimesel Gotlandi-suvel leitakse mõrva ohver tema aiast. Teises raamatus toimub mõistatuslik mõrv trühvlifestivalil, kolmandas aga ärkab ellu minevikus lahendamata jäänud kriminaalne lugu. Uudishimulikust ja tähelepanelikust Ankist saab  Mullvaldi küla miss Marple. Loo teeb kirjumaks Anki naaber, pensioneerunud politseinik Tryggve Fridman, kes esiti on Ankile üsna vastukarva. Vähehaaval suhted soojenevad, ometi on ka selles taevas vahel pilved. Krimiromaani kõrvalliin, mis läbi kõigi raamatute tasapisi lahti rullub, on Anki pere lugu: tema kadunud abikaasa, lapsed ja lapselapsed.

Tegemist on nn muhekrimiga. Teoseid ilmestab Gotlandi loodus, kultuur ja arhitektuur. Ajaviitelugemiseks täitsa sobilik.

Marlin

MINU SÕBRAD Fredrik Backman

Fredrik Backman „Minu sõbrad“, Varrak 2026, rts k tlk Kadi-Riin Haasma, 359 lk

„Minu sõbrad“ on autori üheksas eesti keeles ilmunud raamat.
Tema teosest „Mees nimega Ove“ on tehtud juba kaks filmiversiooni.

„Minu sõbrad“ räägib elust ja surmast, sõprusest ja erinevat tüüpi armastusest, kunstist ja elust ääremaal asuvas rannikulinnas, minevikust, olevikust ja tulevikust ja veel paljust muust. See on lihtsalt uskumatu, kui palju mahub 355-le leheküljele. Lugedes oli kohati tunne, et emotsioonide pillerkaare vahele oleks mõnd tühja rida vaja olnud, et märkaks ka hingata.

See on raamat, mille pea igalt leheküljelt leiab tsitaate, mida välja kirjutada või ette lugeda. Lugu läbivaks elemendiks on maal „See merepilt“, mille autor, teismeline kunstnik, on pannud lõuendile kõik, mis talle tol hetkel elus oluline oli: sõbrad, armastuse, pingevaba olemise naeru ja peeru saatel ja mere ja linnud ja lilled... Kunstniku sõbrad on kõik ühel või teisel moel keerulistest perekondadest ja see on veel tagasihoidlikult öeldud. Nende sõprus kannab neid läbi „paksu ja vedela“, läbi elu ja isegi läbi surma.

Siis rääkis ta poisile, kellest ühel päeval pidi saama maailmakuulus kunstnik, mida tema ema oli öelnud tiibade kohta, et kõik lapsed sünnivad nendega.
„Kui sa tunned end imelikuna, nagu sa ei sobiks õieti kuhugi, siis sellepärast, et sul on tiivad alles. Need hõõruvad naha all,“ ütles õrna südame ja laia naeratusega töömees.

Õrna südamega töömees nägi muserdatud ja tagakiusatud poisikeses tulevast kunstnikku, endasugust. Ühel päeval kohtas kunstnik endasugust – peaaegu 18-aastast Louisat, kes oli hiljuti oma parima ja ainukese sõbra kaotanud ja äsja kasuperest jalga lasknud. Aastaid hiljem kohtab Louisa kedagi nendesugust. See on nagu positiivse energia jäävuse seadus. Vaatamata raskustele püsib headus ja südamlikkus, jälle leidub teismeline, kel on tiivad alles. Ja jälle leidub keegi, kes märkab, mõistab, hoolib ja armastab tingimusteta.

Ma ei tea, kas olen kunagi lugenud empaatilisemat raamatut, sedavõrd mitmekülgset lugu tingimusteta armastusest ja hoolimisest ja ennastsalgavusest. Kas õnnelikud lõpud on võimalikud vaid muinasjuttudes?

Suurepärane töö tõlkija poolt.

„See naer sobib sulle. Mul on hea meel, et nad ei suutnud seda sinult ära võtta.“
„Kes?“
„Kõik inimesed, kes on proovinud.“

Marlin

TUULTE TALLERMAA I–V Albert Uustulnd

Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa I", Kadmirell 2010, 388 lk.

Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa II", Kadmirell 2011, 438 lk.

Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa III : Lummav meri ; Rajud ei rauge", Kadmirell 2011, 414 lk.

Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa IV", Kadmirell 2012, 403 lk.

Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa V : Ohtlikud hoovused", Kadmirell 2012, 235 lk.

Albert Uustulndil (6. november 1925 – 9. august 1997) on 6. novembril sünniaastapäev.

Kirjandushuvi päris ta ilmselt oma emalt Kristiinelt. Juba viiendaks eluaastaks luges poiss perele soravalt ajalehte ette.

Kirju elusaatus viis ta Siberisse, naastes oli kõrghariduse saamine paras väljakutse.

Algul sai ta tuntuks komöödianäidenditega, siis tulid laulud ja romaanid ja raadiopublitsistika.

Kõik, mida Albert tegi, oli seotud merega.

Romaanid esitas ta romaanivõistlusele, kuna kartis, et oma nime all ta neid trükki saata poleks saanud. Kui aga romaanivõistluse tunnustus küljes, ehk õnnestub siis raamatuks vormida.

Romaan algab Eeva ja Taavi saabumisega Sarviku saarele, mis oli kohe Aruka külje all ja kus arvati Vanatühi ise valitsevat. Ränga tööga sai kivisest laiust kodune saar, kuhu sai isegi põllulapike rajatud ja lõpuks lausa viljapuud pandud ning uhke elumaja ehitatud. Nõnda sai Sarviku saarest Oldremaa.

Taavi ostis saare välja ja sai selle oma nimele, ometi tuli tal vaielda ja kohut käia, et võiks oma saare oma merest ka kala püüda.

Ränkraskeid päevi nähti selle nimel. Elus oli ka ilusaid hetki, mida teinekord alles siis märgata osati, kui need möödas olid.

Eeva ja Taavi järel said Oldre omanikeks nende poeg Jüri koos kaasa Annega. Nemad nägid omakorda näguripäevi võimude vahetuse ajal ja kaksikutest poegade sõjavintsutusi jälgides.

Nõukogude võim suutis Oldre elumaja maa pealt kaotada ja Sarvikule jälle saarel võimu kätte anda, kuid lõpuks naases Siberist üks Jüri poegadest ning elu sai edasi minna.

Kirjutatud on mõnusalt, saare huumorit ja keelt kasutades. Samas aitaks see raamat ajalooõpikuks. Algab tsaariajaga ja lõpeb kui nõukogudemaal on väheke vabamaid tuuli liikuma hakanud.

Kuidas külas omasid hoiti või vihatud naabrile "käru keerati" või lausa kurja tehti, kuidas mõni sai "ajalehepoisist miljonäriks" ja mõni mitte.

Palju sellest on ilmselt elust enesest võetud, palju tuginedes tolle aja ajalehesabadele. Tõde on kindlasti üksjagu ses loos.

Viis osa said loetud otsekui oleks tegu põnevusromaaniga. Mitte ei tihanud käest panna, sest tahaks ju teada, kuidas edasi...

Lõpp sai natuke lühidalt antud, kuid teada on, et see jäi autoril paraku viimistlemata, kuna tuli aeg merd ja raamatulehekülgi teispoolsuses kündma hakata.

Albert Uustulnd on teenimatult vähe tähelepanu saanud, sest tegu on tõeliselt hea raamatuga.

Marlin

PIMEDUSE PAITUS Koidu V.G. Ferreira

Koidu V. G. Ferreira „Pimeduse paitus“, Koitev 2025, 440 lk

Täna algas kevad, pimedad talvekuud said seljatatud ning Pimeduse ja Valguse maailma sarja esimene raamat „Pimeduse paitus“ sai loetud. See oli minu esimene kokkupuude Koidu Ferreira sulest ilmunud teosega. Olin domineerivast värvist, külmutatud südamest ja isegi vampiiriniitja sundpuhkusest teadlik, kuid üksi neist polnud mind seni tõmmanud. Ega ma täpselt ei teagi, miks ma just „Pimeduse“ lõpuks kätte võtsin – vist varjudesse peituva olendi (ani’eah, piiluge tagumise kaane siseküljele) pärast, keda oli minu lemmiktegelasena raamatus kahetsusväärselt vähe.

Raamat kirjeldab end (lühendatud kujul) nii:

„Reva unistas oma isa, vanaisa ja vanavanaisa jälgedes astuda ning tunnustatud fotograafiks saada. Ta sai võimaluse tegutseda pulmafotograafina, kuid elevus muutus kiiresti rahutuseks, kui ta pildistamise ajal varjudes kummalist olendit märkas. Kui Reva salapärase looma koju viis, tegi ta jahmatava avastuse: olend toitus valgusest. Isegi tüdruk sai valguskiirt maitsta. Varsti hakkas Reva märkama kõhedust tekitavaid mehi, kes teda jälgisid ja võluva võõra eest hoiatasid. Üks Pimeduse ja Valguse printsidest otsis teda, sest temas peitus Valgusevõti – jõud, mida prints vajas, et hävitada maailmad. Aga kelle eest end õieti peita, kui maailmade hävitajaks võis olla ükskõik milline noormees?“

Üldine idee, paar vaimukamat tegelast ning peatükkide vahele pikitud Pimeduse ja Valguse mälestused olid päris huvitavad. Sarnaseid jutte sahtlisse kirjutav 15-aastane mina oleks lugu isuga ahminud (nagu Reva suhkrut, pea ometi hoogu!), aga tänane mina kippus aeg-ajalt natuke silmi pööritama.

Reva on tüüpiline tavaline-aga-teistsugune tüdruk, kes avastab tundmatust maailmast pärit olendi, toob ta koju, tohterdab viga saanud tiiba, paneb talle nime, näeb, et olend suudab valguskiiri süüa (see osa on tõesti päris vahva) ja läheb siis eluga edasi, samas kui olendike veedab enamuse ajast põhimõtteliselt diivanipadjana. Mängu tulevad salapärased jälgijad, keda Reva kutsub nädalapäevade nimedega, igasugused kuumad kutid ehk Valguse ja Pimeduse printsid, ja Revas peituv Valgusevõti. Üle 400 leheküljelise (ei pea üldse nii mahukas olema, kirjeldus räägib põhimõtteliselt kogu loo ära) raamatu tegevustik saab ühe draamast tulvil nädala jooksul nähtud-tehtud-mõeldud-öeldud. Reva sisemonoloog esitab rodu küsimusi, millele vastab ise, kui just pole üht või teist printsi, kellelet infot nõuda. Tekst ise on võrdlemisi lihtne, toon teismelik (arusaadav), aga dialoog mõjub natuke liiga kirjutatult: „Sa ei tee ometi seda, mida arvan sind praegu tegevat?“

Aga kujundus saab viie ja see lause ajas naerma:

„„Milline on sinu lemmikmagustoit?“ pärisin, sest see oli minu jaoks väga oluline küsimus. Kui ta peaks ütlema banaan, siis ma temaga edasi ei suhtle.“

Lõpp pani kulmu kergitama – eks näis, kas järge loen. Kaunist kevadet!

 

Karoliina

TALVITUMINE LUMETEKI ALL

Muljetan sel korral kahest hiljuti loetud raamatust. Alustasin uut aastat hästi rahulikult ja lugesin jaanuaris ampshaaval sellist teost nagu:

Katherine May „Talvitumine: puhkuse ja endassetõmbumise vägi rasketel aegadel“, Tänapäev 2022, tlk Helena Niidla, 271 lk

Ma ei jää üldiselt eneseabi riiuli ette pikalt pidama, aga sattusin seda raamatupoes tööl olles lappama. Mind köitis autori sorav keel (ja sama oskuslik tõlge) ning kui ma teose rahulikult, paar peatükki korraga ja mõneks päevaks sootuks ootele pannes läbi lugesin, tundsin, et iga kord, kui raamatu kätte võtsin, andsid read mulle midagi, mida täpselt selles hetkes vajasin.

„Talvitumine kutsub esile inimkogemuse sügavaimad ja vaimselt rikkaimad hetked ning neis, kes on talvitunud, peitub tõeline tarkus.“

„Talvel tahan mõtteid, mille üle lambivalguses juurelda – aeglast, vaimset lugemist, mis toidab hinge. Talv on aeg raamatukogudeks, sealsete riiulite summutatud vaikuseks ning vanade lehekülgede ja tolmu lõhnaks.“

May räägib sellest, kuidas mõni ootamatu sündmus võib elu rööpast välja viia, talve tuua. Ta jagab isiklikke kogemusi, vestleb ekspertidega ja inimestega, kes igaüks omal moel teadlikult talvituvad. Autor kümbleb jääkülmas vees ja Sinises laguunis, seilab Põhjamerel virmaliste all, pühitseb pööripäeva, uurib unihiirte ja mesilaste talvitumust (juttu tuleb ka teistest imelistest olenditest) ning loob seoseid kirjanduse, mütoloogia ja loodusega.

„Meil kõigil on sipelga-aastaid ja rohutirtsu-aastaid – aastaid, mil me suudame valmistuda ja varuda ning aastaid, mil meil on vaja pisut abi. Meie tõeline viga ei ole see, et me ei suuda piisavalt kõrvale panna, et rohutirtsu-aastatel toime tulla, vaid see, et usume, et iga rohutirtsu-aasta on anomaalia, mis on meile osaks saanud ainult seetõttu, et oleme inimesena ebaõnnestunud.“

Raamat pakkus lohutust, põnevaid infokilde ja soojust, rääkides samas külmast. Kuigi osad elamused, mida autor kirjeldab, ei ole paljudele kättesaadavad, oli neist ometi tore kuulda ja rohkem teadmisi ammutada. Pea kogu teost võiks tsiteerida, aga soovitan ise lugeda – rahulikult, kiiret ei ole.

Craig Thompson „Blankets. Lumeteki all“, Pythagorase Püksid 2021, tlk Krete Saak, 590 lk (graafiline romaan)

Minu talvituv kunstihing janunes kaunite illustratsioonide järele ja seega tõin raamatukogust kaasa Thompsoni tunnustatud graafilise romaani. Kui eelmist teost lugesin aegamööda kogu jaanuarikuu vältel, siis ligi 600 leheküljeline „Blankets“ sai mul läbi nelja tunniga – jah, siin on pilte märksa rohkem kui teksti, aga siiski üllatavalt ühe hooga.

Craig jutustab nii „tüüpiliste“ koomiksiruutude kui terve lehekülje suuruste joonistustega enda elulugu – poisipõlvest usklikus peres, kus ta pidi väikevennaga voodit jagama, koolist ja õpetajatest, kes proovisid tema tulevikku suunata, uutest tutvustest ja esimesest armumisest ning iseseisvat elu alustades usust loobumisest. Tegu on sedasorti raamatuga, mis ilma illustratsioonideta ei oleks mind võib-olla hetkel kõnetanud, aga autori kunstistiil püüdis juba ammu pilku ja mul on väga hea meel, et see loetud sai.

 

 

„Me võisime veeta terveid päevi joonistades ja aeg-ajalt vahelduseks õues joostes, et oma energiat kulutada. 

Need olid ainukesed ärkveloleku hetked mu lapsepõlves, mil elu tundus püha või elamist väärt.“

 

„Ma peitsin oma Piibli ära ja kolisin suurlinna. Kui ma astusin esimest korda raamatukokku, tundsin end kui laps kommipoes, kus kõik kommid olid tasuta.“

 

„Blankets“ on eluline, humoorikas, kohati natuke kõhedust tekitav, aga ennekõike silmale ilus.

 

Saare Maakonna Keskraamatukogus on saadaval nii algupärane ingliskeelne kui ka eesti keelde tõlgitud eksemplar.

 

Karoliina