Neljapäev, 14. juuli 2022

99 LUULETUST Kabir

Kabir "99 luuletust", valinud ja vahendanud Doris Kareva, Huma 2003, 127 lk

15. sajandi India müstiku ja luuletaja Kabiri mõtlemapanevad read.


Mis kurja on teinud su juuksed,
et neid üha maha sa ajad?

Parem tasanda meelt, mis kihab
mürgistest mõtetest.

(Lk 16.)

*

Tilka, mis lahustub meres,
näeb igaüks.

Ent merd, mis sisaldub tilgas,
vähesed vaid.

(Lk 45.)

*

Siia ilma sündides nutsid
ja rõkati rõõmust su ümber.

Ela siis nii, kui saad,
et su surres sama ei juhtuks.

(Lk 87.)


Inge

Neljapäev, 28. aprill 2022

LUMI TUISKAB, MINA LAULAN Juhan Liiv


Juhan Liiv "Lumi tuiskab, mina laulan : valik luulet", Tänapäev 2016, 2. tr, koostanud Jüri Talvet, 464 lk

Küllap täielikem Liivi-kogu, sisaldades koos "kildudega" 370 luuletust. Valminud põhjaliku uurimistöö tulemusena, püüdes luua tasakaalu varasemate mahukamate kogude – Friedebert Tuglase koostatud "Juhan Liivi luuletuste" (1926) ja Aarne Vinkli koostatud "Sinuga ja sinuta" (1989) – liigsete kärbete ja ülima autoritruuduse vahel. Tulemus poeb naha vahele, nagu Liiv ikka.

Siia aga panen kuulsa erakonna-luuletuse ja peotäie "kilde".


MINU ERAKOND

Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne,
ka vabameelne, vana-, kodanlane,
kas töömees, jah, ka aadel mõnikord.
Ja kes veel teab, kuhu rändaks meel,
kui ununeks üks erakond: mu eesti keel.

Nii järelikult: minu erakond on eesti keel.
(Lk 304.)

*

Ei saa mina kuidagi mõttega valmis,
ei saa mina proosas, ei saa mina salmis –
paika kui vana kasukat.

Ilma looja aga samuti
lõhkus ja parandas, lõhkus ja parandas:
mis ta ka lahutas, mis ta ka palmis –
töö aga pole veel tänagi valmis.

(Lk 379.)

*

MÕJU

Kelle juttu või laule sa loed,
sa seisad selle väes.
See kirjanik on sinu pottsepp
ja sina savi ta käes.

Kes ilusa neiu ees seisnud,
on seisnud selle väes:
vast see oli õieti pottsepp,
sa õieti savi ta käes.

(Lk 404.)

*

Hoia, et sa ei luuleta,
et ei kaevet kuule sa. –
Pagan võtku ettevaatus –
andke mulle minu saatus!

(Lk 410.)

*

Oh, elul  i k k a  t e r a  on,
nii tõest', kui maailm  k e r a  on.

(Lk 418.)


Inge

Pühapäev, 20. märts 2022

MINU HAAPSALU Aidi Vallik


Aidi Vallik "Minu Haapsalu : mere ja muinasjuttude linn", Petrone Print 2020, 264 lk

Tuleb välja, et kui autor räägib paiga tutvustamise varjus ära hoopis enese eluloo, ei ole see üldsegi ebameeldiv, kui on niivõrd sümpaatne inimene ... ja kirjanik. Kes teine oskaks oma elu- ja töökohtadest, pereelust ja koduloomadest, töödest ja hobidest pajatada nii, et taustal on kogu aeg tunda nii koht kui ajastu. Ja olgugi, et ma ei saanud mitte ühtegi uut ideed, mida ma Haapsalus näha tahaksin, ja Aidi Valliku Haapsalu on suuresti vana, kadunud Haapsalu, ootan pikisilmi selle linnaga kohtumist. Usun, et see on sama soe ja armas, nagu on see raamat.


Inge

Kolmapäev, 9. märts 2022

INGLIJAHT EHK UUED LAULUD VÕI NII Vladislav Koržets



Vladislav Koržets "Inglijaht ehk uued laulud või nii : salmitud 2016–2020", Sõnavald 2020, 80 lk


Laul sõnadest

Inimesel pole soomust, kõrverakke, okkaid,
mürginäärmeid ega -hambaid pole samuti.
Ei tal ole küüniseidki, rostrumit või nokka,
aga toime selles ilmas tuleb ometi.

Temal suus on palju sõnu, väikeseid ja suuri:
nimi-, tegu-, vana-, vägi- ja veel teab-mis-sõnu,
nendega ta kaitseb ennast, teisi ära sõnub,
nendega ja neist loob aina sõnalist kultuuri.

Õige sõna õigel ajal ja ka õiges paigas,
see on hoopis mõjusam kui mingid joogid-droogid,
olla võib see tõhusamgi kui kasteet või kaigas.
Kõige rohkem õigeid sõnu teavad filoloogid.
(Lk 27.)

***

Surmahirmusonett

Justnagu sirm on silmade ees hirm
või nagu kull, kes löömas küüsi turja.
Poed padrikusse nagu haige hirv,
ei julge elada, sest kardad surra.

On rõõmudelgi küljes mõru maik
ja iga krabin kõik su meeled halvab.
Sa tardud nagu männitüvel vaik,
kui sinu hirm sind ennast jälle salvab.

Ei aita see, et oma hirmu varjad,
et naljatled, et valetad, et sarjad.
Ei aita see, ei aita miski muu.

Sa kogu elu oma hirmu orjad
ja pisitasa juurdegi veel korjad.
Sind elu jätab, aga surm on truu.
(Lk 68.)

***

Hetk

Ei tõuse ega vaju,
ei koondu ega haju,
ei ilus ega kole.
On. Aga juba pole.

Üks kaduvväike viiv,
eikuhugi mind viiv.
Viiv, mida minu aju
ei mõista ega taju.

Kuid aimdus aja minnes
mus tekib ajapikku:
kes püüab hetke kinni,
saab kätte igaviku.
(Lk 60.)


Inge

Kolmapäev, 2. märts 2022

SHADOW OF THE FOX Julie Kagawa


Julie Kagawa "Shadow of the Fox", HQ 2018, 461 lk

"Ah, there you are, Yumeko-chan. I’ve been waiting for you."
"Master Isao!" I flung myself beside him. "What are we to do? The oni* is almost through the barrier. How will we escape?"
"There is no escape," Master Isao said calmly, making my heart plummet. "Not for us. We have done our duty. But you, Yumeko-chan. You must continue it."
Horrified, I stared at him.
/.../
"Is that...?"
"Take it, Yumeko-chan," Master Isao ordered, and held it out to me. "It must not fall into the hands of demons. You must keep it safe at all costs." Another boom rattled the beams overhead, and one of the monks behind us drew in a sharp breath. Master Isao’s gaze never wavered from mine. "Take the scroll," he said again, "and leave this place. Run, and don’t look back." (Lk 96.)

***

"Ah, seal sa oledki, Yumeko-chan. Sind ma ootasingi."
"Meister Isao!" Heitsin end tema kõrvale. "Mida me teeme? Oni* on kaitsebarjäärist peaaegu läbi murdnud. Kuidas me põgenema pääseme?"
"Pääseteed polegi," vastas meister Isao rahulikult ja minu süda langeb saapasäärde. "Vähemalt meile mitte. Me oleme oma kohuse täitnud. Aga sina, Yumeko-chan. Sina pead meie tööd jätkama."
Vaatasin teda õudusega.
...
"Kas see on...?"
"Võta, Yumeko-chan," käskis meister Isao ning sirutas selle minu poole. "See ei tohi deemonite kätte sattuda. Hoia ja kaitse seda iga hinna eest." Veel üks plahvatus raputas laetalasid pea kohal ja üks munkadest meie selja taga tõmbas järsult hinge. Meister Isao ainitine pilk püsis kindlalt minul. "Võta käsikiri," ütles ta uuesti, "ja põgene siit. Jookse ja ära vaata tagasi." (Tõlkinud Liisi Ansper.)



Ühes Iwagoto impeeriumi kõrvalises nurgakeses asub Vaiksete Tuulte (Silent Winds) tempel. Sealsed mungad elavad rahulikku maailmast eraldatud elu. Neil on elus üks ja kõige tähtsam ülesanne – kaitsta üht kolmest draakonirullist. Üht osa palvest, mis kutsub ühel teatud ööl iga tuhande aasta tagant välja merede jumala – Suure Kami* Draakoni, kes omakorda täidab kutsuja ühe soovi. Üsna ihaldusväärne asi, kas pole?

Yumeko on salapärane tütarlaps, kes leiti 16 aastat tagasi vastsündinuna templi trepilt. Ta on pooleldi kitsune*, kes vürtsitab vaikset templielu oma rebastele omaste vempudega. Kuni ühel õhtul püüavad deemonid templisse sisse tungida eesmärgiga käsikiri kätte saada. Sest tuhat aastat hakkab täis tiksuma ja läheneb Suure Draakoni soovi aeg. Loomulikult on palju neid, kellel soov ammuilma valmis mõeldud ning vaja palve kokku saada ja oma maailmamuutvaid unistusi täide viima hakata.

Yumeko põgeneb templist, kaasas draakonirull ja lubadus viia see Terasest Sule (Steel Feather) templisse – palve käsikirja teise osa juurde ohutusse kohta. Templist põgenedes põrkab ta kohe kokku Kage Tatsumiga. Tatsumi on varjude klanni kõige parem sõdalane, kellele on samuti pandud ülesandeks saada enda kätte ikka seesama draakonirull. Yumeko, kes pole kunagi templist väljas käinud ja tunneb ennast välismaailmas veidi ebakindlalt, sõlmib temaga kokkuleppe koostööks, öeldes talle kitsune'le omase kavalusega, et draakonirulli esimene osa on juba varjule viidud Terasest Sule templisse. Ja nii algab teekond läbi impeeriumi, mille jooksul kohtutakse nii erinevate inimeste kui ka jaapani müütidesse kuuluvate tegelastega. Tee peal kogutakse endale nii sõpru kui vaenlasi.

Põnev seiklus läbi kolme raamatu ("Shadow of the Fox" on alles esimene) sisaldab auväärset kaaskonda, katsumusi, kannapöördeid, sõprust ja liitvaid eluohtlikke olukordi. Arvan, et anime-sõpradele on see raamat toredaks maiuspalaks. Ja ka neile, kellele meeldivad mütoloogiaga põimitud seiklusjutud (mina, mina!). Huvitav on lugeda maailmast, kus üle kõige loeb klanni au ja lubadustest kinnipidamine – veidi teistsugune mõttemall kui siinpool harjutud minakeskne maailm. Minu meelest köitev lugemine algusest lõpuni ja esimesest raamatust kolmandani (kõik kolm on meie Ameerika Teabepunktis inglise keeles saadaval) oma maailmaloome ning peadpööritavate seikluste poolest.



Liisi

PS. Et erinevate raamatus toimetavate müütiliste tegelaste maailmas orienteeruda, pakub raamatu lõpus olev väike sõnastik abi.

* oni – mäekolli sarnane deemon põrgust (ehk Jigokust)

* kami – jumal

* kitsune – üleloomulike võimetega rebane, kellel võime esile manada tõelisusena näivaid illusioone. Tuntud kavaluse ja vempude mängimise poolest.

Reede, 11. veebruar 2022

DIARIUM


"Diarium : Johann Voldemar Jannseni Pärnu päevik = Das Pernauer Tagebuch von Johann Woldemar Jannsen", Pärnu Muuseum 2001, tlk Malle Salupere, 195 lk

Kogu aja ikka ei jaksa ainult "Minu"-sarja lugeda, vahepeal tahaks midagi tummisemat. Lootsin, et Jannseni Pärnu-päevik seda on, aga ... jah, pettusin paraku. Aastatel 1850–1861, mille see päevik hõlmab ja mil Jannsen kolib koos perega Pärnusse ning hakkab Ülejõel kooliõpetajaks, hiljem ka alevivanemaks, perre sünnib juurde kaks poega, ilmub jutukogumikke ja ka järjepidevale eesti ajakirjandusele aluse pannud Pärnu Postimees – on Jannsen päeviku lehekülgi täitnud põhiliselt võltsvaga halaga, hüüdes Kristust appi oma uhkust ja lihahimu taltsutama. Võltsilt kõlab see seetõttu, et nagu kirjutaja isegi mitu korda tunnistab – usk on vaid peas, mitte südames. Argielu on näpuotsaga ja seegi siis enamasti kurtmine abielu üle. Mõttetu vaimujõu raiskamine vaatas selle päeviku igalt lehelt vastu, kuid jah, eks see paistab nii praeguse aja taustal. Tollal, kui kirikul oli inimeste elus suur roll, kuid kutsumust ei tundnud igaüks, küllap siis olid sisekonfliktid ka sagedasemad.

Saksa keele valdajad saavad "Diariumit" lugeda ka originaalkeeles. Samuti korralikku ees- ja järelsõna.


Inge

Teisipäev, 1. veebruar 2022

MINU VORMSI Barbi Pilvre


Barbi Pilvre "Minu Vormsi : Väinamere Twin Peaks", Petrone Print 2020, 264 lk

Võimas. Seni loetutest kindlasti kõige informatiivsem, hõlmates ajalugu, loodust, kultuuri, majandust, transporti, tänapäevast olmelist kribu-krabu ja mida kõike veel. Ajaloo-osa oli nii põhjalik ja autor nii täielikult taandunud, et unustasin vahepeal täiesti, et loen "Minu"-sarja, mitte mõnd Vormsi ülevaateteost. Teisal avas Barbi Pilvre ka oma isiklikku elu, kuid sedagi kuidagi omanäoliselt, kiretult. Mis oli isegi omamoodi sümpaatne, ei kurnanud lugejat ära, sest olgem ausad, mõne tundelise autoriga mööda kireharju ja masendusesügavikke loksuda on vahel päris väsitav.

Vormsi kohta sai igatahes palju teada, kuid omaks ta paraku ei saanud. Võib-olla see võrdlus kunagise menusarja "Twin Peaksiga" vajutas kõigele justkui mingi hämaruse pitseri, nii et kohapeale eriti ei kipugi. Kuigi mäletan peaaegu kümne aasta tagusest käigust, et ilus saar oli.


Inge