teisipäev, 9. jaanuar 2024

VÄÄRITUD Roy Jacobsen

 Roy Jacobsen „Vääritud“, Eesti Raamat 2023, tlk Ene Aschjem, 319 lk

Jacobseni kiidetuimate romaanide hulka kuuluv teos räägib Saksa okupatsiooni ajal Oslo töölisrajoonis elavate poiste ja tüdrukute lapsepõlvest. Autor vestab oludest, mida ise tunneb, jättes igasuguse ilustamise kõrvale ja tekitades paari vulgaarsema katkendiga lausa ebamugavust. Lugu, mida on kirjeldatud ühtaegu jõhkra, kuid samas ka meelelahutuslikuna, on kohati lihtsalt trööstitu, sest isegi helgematel seikadel on rusuv alatoon. Pilt jalgratast parandavast poistekambast saab väheke teise tähenduse, kui selgub, et katkiste rataste leidmine (tihti ka varastamine), nende putitamine ja õnne korral maha müümine on vaid üks viis, kuidas lapsed üritavad perel hinge sees hoida.

„Tal oli kaks kaksteist aastat nooremat õde-venda, kaksikud Lasse ja Minna, ning pere elas nagu kõik teisedki ühes toas ja köögis, mille eest ei maksnud mitte ainult isa, vaid lõppeks ka Olav, kust iganes poiss selle raha sai, mis ta aeg-ajalt emale libistas.“

Kuna keegi vaevu murdeealisi tööle ei võta, ei jää lastel muud üle kui petta, varastada, dokumente võltsida ja mahajäetud villasid rüüstada, tihtilugu koolis käimise arvelt. Ja nende vanemad (need, kes on veel elus või pole arreteeritud ega ise pakku läinud) pigistavad silma kinni. Lisaks lastele kuuleme ka päris palju isadest-emadest ja naabritest, nende minevikust ja okupatsiooni ajal tehtud otsustest, mis ühel või teisel moel kogu pere saatust mõjutavad. Võin kohe öelda, et õnnelikku lõppu kõigile oodata ei tasu. Kui sõja-aastad viimaks mööduvad, peavad nüüdseks päriselt täisealisteks saanud tegelased taas uue maailmaga kohanema.

Teos võib lisaks ajaloolise kirjanduse austajatele paeluda ka inimesi, kes on taolisi aegu ise kogenud ja suudavad loos nostalgilist äratundmisrõõmu leida. Aga huvitavat lugemiselamust võib see ka pakkuda neile, kes loevad meeleldi pikki lauseid ja detailseid kirjeldusi, mis kestavad terve paragrahvi. Ülimalt hea näite leiab kohe loo algusest:

 „Ta silmitses tulekindla poti peenikesi veene, mis niikaua kui ta mäletas, nägid välja nagu ämblikuvõrgud, ja keskendus minutitele, mis pidid mööduma, enne kui ta võis jälle heita pilgu isale, tema ähvardavale kogule teisel pool lauda, rusikas asetatud kahe heeringa ja kolme kartuli kõrvale, kahvel sõrmenukkidest välja paistmas nagu istutatud puu – ema kurvad hingetõmbed, suure õe Mona hingamine vaevukuuldav, ja väike Agnes, kes näris kinnise suuga nii hästi kui sai, kogu see helide ja liigutuste vildakas tants, mis tundus vajalik nende viieliikmelise pere õhtusöögilaua taha kogumiseks.“

 

Karoliina M


neljapäev, 4. jaanuar 2024

FRANKIE Jochen Gutsch, Maxim Leo

 Jochen Gutsch, Maxim Leo „Frankie“, Vesta 2023, tlk Eve Sooneste, 183 lk

„Sihuke elu mõte ei ole minu jaoks. Kõigepealt tuleb ta üles leida ja siis tuleb peale passida, et ta jälle ära ei kaoks.“

Raamatu tagumisel kaanel seisab lühikirjeldus:

Mees, kes tahab surra. Kõuts, kes otsib kodu. Liigutav ja ühtaegu ülikoomiline lugu ebatavalisest sõprusest ja teest tagasi ellu.

Neid ridu lugedes tekkis minu vaimusilma ettekujutus sellest, mis mind tolle armsa kassi (vabandust, kõutsi) silmade taga ootab.

Tunnistan, et mul oli esiti keeruline mõista, millisele lugejaskonnale see täpsemalt mõeldud on. Teatud elemendid jätsid mulje, et raamat sobiks hästi noorematele lugejatele. Lugu on väga lihtsalt kirjutatud, natuke keerulisemad või ehk vähem tuntud sõnad seletatakse ilusti dialoogis lahti ja päris mitmel korral kasutatakse ka sellist kirjapilti:

Tema: „Frankie, vanapoiss!“

Mina: „Musklis Tõrukõuts, vanapoiss!“

Tema: „Tore sind näha!“

Mina: „Jaa, tore!“

Samas, nagu ka kirjeldusest aimata võis, räägib raamat üpris süngetest teemadest. Lisaks surmale, depressioonile, alkoholismile ja enesetapukatsetele tehakse põgusalt juttu ka näiteks loomadevastasest vägivallast.

Loole paneb alguse Richard Goldi akna taha sattunud Frankie, kes näeb mehe elutoa lakke riputatud „lõnga“ ja tahab samuti sellega mängida. Gold, kes üritab teda minema ajada, viskab vaese kõutsi millegagi oimetuks. Mees peab teda surnuks ja viib Frankie tuppa, et loomaarstile helistada, kuid minategelane on mõistagi elus ning hakkab Goldiga inimkeeli rääkima. Edasise sündmuste rägastiku käigus kuuleme mõlema minevikust, näeme nende omavahelise suhte keerdkäike ja kohtume tegelastega, kes neid sel teel saadavad.

Kohati tundus, et Goldi ja Frankie sõprus, mis pidi olema raamatu fookus, juhtus kuidagi niisama igasuguste muude isevärki seikluste vahel. Samas küllap see oligi nii mõeldud. Kuna näeme lugu läbi Frankie silmade, siis pole imestada, et jutt on lihtne, otsekohene ja süngemad teemad hargnevad tagaplaanil. Kaslasele omase eluterve ükskõiksusega kõuts (kes muide aeg-ajalt ka ropendab) ei saa olukorra tõsidusest hästi arugi. Äkki on probleem lihtsalt selles, et inimesed magavad liiga vähe ja mõtlevad liiga palju.

  „Ma magan peaaegu terve päeva. Ma olen korraks ärkvel, ajan korda paar asja ja siis magan uuesti ja näen und. Sellel on suur eelis, et ma ei saa maailmast liiga palju teada. Sest kui saad maailmast liiga palju teada ja selle üle liiga palju järele mõtled, siis ma ei teagi. Võib-olla teeb see haigeks? Ja paneb elule sünge pilguga vaatama? Aga mina olen kõigest kõuts. Mõelge, mida tahate.“

Kokkuvõtteks võin öelda, et „Frankie“ on isevärki kompott kergest ja kohati absurdsest huumorist, mõtlemapanevatest aruteludest, meid kõiki puudutavatest raskustest ning karvastelt sõpradelt saadud õppetundidest. Loo lõpp, mida ma muidugi välja ei räägi, oli tõepoolest liigutav ja samas realistlik. Õigemini nii realistlik, kui see inimkeelt kõneleva kõutsi puhul olla saab.

Kaanekujunduse eest annan mõistagi lisapunkte!

 

Karoliina M

teisipäev, 19. september 2023

POISS, KES NÄGI PIMEDUSES Rasa Bugavičute-Pēce

Rasa Bugavičute-Pēce "Poiss, kes nägi pimeduses", Mina Ise 2021, tlk Contra, 174 lk

Lätlasest autor Rasa Bugavičute-Pēce on elukutselt dramaturg. Ta on kirjutanud mitmeid näidendeid ja stsenaariume, näiteks ka "Svingerite" filmistsenaariumi. Tõsielusündmustel põhinev raamat "Poiss, kes nägi pimeduses" ja samanimeline näidend on pärjatud mitmete auhindadega.

Raamatu peategelane Jēkabs sünnib perre, kus mõlemad vanemad on pimedad. Kuna poiss on nägija, tunneb ta juba varajasest lapsepõlvest kohustust järgida kõiges pimedate inimeste toimetulekuks hädavajalikku süsteemsust ja korda ning vastutada iseenda ja oma pere eest. Jēkabs tunneb puudust lähedusest, lemmikloomadest, sõpradest, staatuse sümbolit märkivatest moodsatest asjadest ja paljust muust, samas peab ta kogu aeg olema hea laps ja ema "kuldne poiss".
Jēkabs ei tea, mida tähendab mõiste "suureks saada", sest tema on olude sunnil pidanud olema kohe täiskasvanu.
Kuigi lapsesaamine oli Jēkabsi ema eluunistuseks, süveneb pikapeale nendevaheline võõrandumine. Isa rolliks on teha kõik, et vaid ema oleks rahul.
Kuigi peategelane sündis väga erandlikku keskkonda, kasvas temast iseseisev ja siiski oma vanemaid armastav mees.

Raamat räägib väga tõsistel ja vähekäsitletud teemadel nagu pimedate inimeste materiaalne, füüsiline ja vaimne toimetulek, nende suhtlemine nägijatega ning "normaalsete inimeste" suhtumine pimedatesse.
Kuigi raamat on kirjutatud keskmisele koolieale sobivas stiilis, teeb minu hinnangul Eesti laste jaoks lugemise kohati tülikaks russitsismide kasutamine.


Anu K.

laupäev, 16. september 2023

MINU LÄTI Contra

Contra "Minu Läti: anekdoot tõelisest eestlasest", Petrone Print 2016, 224 lk

Lugesin Läti õppereisi jaoks läbi Contra „Minu Läti“. Autori kokkupuuted Lätiga on olnud lühiajalised, kuid sagedased. Siin on juttu Contra spordiarmastusest, jalgpallist, luuleüritustest, läti tähestikust ja lemmiksõnadest, õllesortidest, headest läti kõrtsidest. Raamatust saab hea ülevaate läti luuletajatest ning mitmete raamatute nimesid, mis läti keelest eesti keelde tõlgitud.

Kirjaniku-luuletaja raamatus on muuhulgas juttu autori läti keele õpingutest. Raamatus on paarkümmend luuletust, mille juurde on pandud kirja nende saamislood.

Raamatust saab teada, miks Valga rahvas peaks oma linna üle uhke olema ja miks eesti keeles tavaline sõna „koorejäätis“ lätlastele naljakas on.

Mulle meeldis lugeda Contra seiklustest Lätimaal, Ventspils pakkus äratundmisrõõmu.

Kokkuvõtteks selline tujutõstev, lahe ja muhe raamat. Kauneid lugemiselamusi!


Eve

teisipäev, 12. september 2023

KÄRARIKAS KLASS Ieva Flamingo

Ieva Flamingo "Kärarikas klass", Draakon & Kuu 2021, tlk Contra, ill Vivianna Maria Stanislavska, 82 lk

Ieva Flamingo on üks viljakamaid lastekirjanikke Lätis. Tema sulest on ilmunud ligi 30 raamatut, nii luuletusi kui ka jutte. Eesti
keeles on "Kärarikas klass" tema esimene raamat.

Selles luulekogus on palju luuletusi kooli teemadel. Aga on ka luulet teistel teemadel. Päevakorral on teema nutiseadmete mõjust meie elule. Või siis teemal, et kool nõuab õpilaselt vahel liiga palju. Vähemalt lapse arvates on nii. Või siis, et klass on nagu mitmepealine lohe. Mõned luuletused, nagu näiteks "Üks paljudest" ja "Tõotus", tegelevad kurbade ja keeruliste emotsioonidega ja kuidas nendega toime tulla. Kõik luuletused ei riimu ja ei peagi. Mängitakse riimiga. Kogumikus on ka mõned jõululuuletused.

Selle kogumikuga saime aimu naabrite lasteluulest.


Tiiu K.

reede, 8. september 2023

EMAPIIM Nora Ikstena

Nora Ikstena "Emapiim", Hunt 2018, tlk Ilze Tālberga ja Contra, 224 lk

"Emapiim"on psühholoogiline romaan, mis käsitleb vastuhakku nõukogude süsteemile aastatel 1970–1980. Laiemalt on tegelaste elusündmusi kirjeldatud mitmekümne aasta jooksul. Inimeste hingedes elas usk ja lootus vabadusele.

Raamat oli huvitav seetõttu, et kujutas mitme põlvkonna naiste elu: vanaema, ema ja tütre. Põhjalikumalt ongi kirjeldatud ema ja tütre hingeelu. Eriti tuntav on günekoloogina töötava ema vastuhakk kehtivale korrale ja leppimatus nõukogude süsteemiga. Seetõttu vallandatakse ta oma erialaselt töölt ning äraelamiseks on ta sunnitud tegema lihttööd. Oma mässava iseloomu tõttu ei ole ta osanud pakkuda oma tütrele piisavalt emaarmastust, keeldudes talle isegi emapiima andmast, et see on mürgine ja et tütar ei kasvaks temasuguseks protestijaks. Samas kasvab tütrest hooliv ja ema armastav laps, palju on neile toeks hoolitsevad vanavanemad.

Ema ei jõudnudki vabanemist ära oodata, ta isegi ei uskunud seda. Küll aga tähistasid vabakssaamist vanavanemad ja lapselaps. Uudist Läti vabakssaamisest nägid nad telerist, valitses rõõm ja eufooria, karjuti ja valati pisaraid. Raamatul oli õnnelik lõpp, kõigele läbielatule vaatamata. Mulle see raamat meeldis, soovitan teistelegi.

Raamatul on omamoodi tervendav mõju, tuleb tõdeda, et meie aja eluraskused ei ole nii karmid.


Liia

esmaspäev, 4. september 2023

KARUTAPJA Imants Lasmanis

Imants Lasmanis "Karutapja", Eesti Raamat 1979, tlk Valli Helde, ill Uno Roosvalt, 72 lk

Läti rahvuseepose ümberjutustus lastele.

Karutapja kasvas üles Lielvārde vanema pojana, jumalate käskjalg oli poisi kasulapseks toonud, käsuga üles kasvatada. Poiss oli leitud karukoopast, kus teda imetas karuema. 18 aastat hiljem tapab ta paljaste kätega karu, et oma isa kaitsta. Tal on määratud saada suureks kangelaseks, tema nime kuuldes värisevad kõik, kel kurjad mõtted meeles mõlguvad.

Sellele vaatamata tikuvad Lätimaale uue usu kummardajad, kes tegelikult maid ja vara ihaldavad. Oma maad kaitstes ja rahvast aidates satub kangelane mitmetesse seiklustesse: kuradikoopasse, nõidade peole, veealusesse lossi, Põhjaneitsi juurde, peninukkidega võitlema, nõiutud saarele sortsidega võitlema jne.

Läti eepos on kokku kirjutatud muistendite ja muinasjuttude põhjal. Palju on juttu liivlastest, vähem eestlastest. Kalapoiss, eestlaste vägihiid on arvatavalt Kalevipoeg. Korra satuvad Kalapoiss ja Karutapja ka võitlema, Karutapja võidab ning lepitakse sõbralikult kokku, et lätlased ja eestlased peaks omavahel hästi läbi saama.

Tegelased satuvad ristiusu toojate küüsi ja Saksamaale, see osa on seotud ajalooga; sortsid, nõiad ja vanarahva tarkustega kirjarullid aga pärinevad muinaslugudest. Muinaslood ei tunne riigi ega rahvuse piire. Tunda on nii soome kui eesti juttude mõjutusi.

Oleks aeg teha uus ümberjutustus või vähemalt ümbertöötatud tõlge, kuna raamatus oli tunda nõukaaja hõngu.

Lätis on mõned aastad tagasi välja antud koomiks „Lāčplēsise sünd”, mis räägib kangelase lapsepõlvest.


Marlin