Kolmapäev, 19. jaanuar 2022

MINU KURESSAARE Mele Pesti

 

Mele Pesti "Minu Kuressaare : uhkelt iseseisev", Petrone Print 2021, 256 lk

Lõpuks ometi sain korraks küüned taha ka "Minu Kuressaarele". Raamatukogu kuus eksemplari on eelmise aasta varasuvest siiani väsimatus ringluses, mis on muidugi igati ootuspärane – kuressaarlasele on see põnev lugemine.

Mõnusalt ajaloohõnguline ka. Mõtlesin lugedes mitu korda: milline vedamine, et just Kuressaare-raamatu kirjutas ajaloolase laps! Kuressaare on saanud autorile omaks juba vanavanemate linnakolimisega eelmise sajandi keskpaigas, lugu voolab sealtmaalt päris tänapäeva välja. Iga kümnend on natuke isemoodi, kirjeldatud nii osavalt, et kerge oli sisse elada. Veidi oli nagu ajaränd enesegi lapsepõlve, kuigi see möödus mujal.

Kas see raamat mandriinimesele emotsionaalselt midagi pakub, selles pole ma kindel, kuid Kuressaaret tundvale ja armastavale inimesele on see maiuspala. Mina ei nuta taga ühtki lugemisele kulunud minutit.


Inge

Reede, 7. jaanuar 2022

MINU HIIUMAA Mae Lender

 

Mae Lender "Minu Hiiumaa : ähk läheb tarvis", Petrone Print 2018, 240 lk

Ses mõttes sümpaatne raamat, et peategelane oligi Hiiumaa. Mitte et mul autori vastu midagi oleks, kuid meeldivam on lugeda tõesti raamatuid, kus autori–paiga doseering on ikka tugevamalt viimase kasuks. Siin on sellega väga hästi.

Ega pole muudki ette heita, kena lugemine oli. Hiiumaa-pilt sai kirjum küll ja kõrva taga on nüüd hulk praktilisi nõuandeid. Polegi see Hiiumaa nii insula deserta* midagi. Aga ega ta samas Muhust või Saaremaast ka suurt erine.


Inge

* lad 'tühi saar'. Nii on iseloomustatud Hiiumaad 1228. aasta ürikus.

Esmaspäev, 3. jaanuar 2022

MINU VILJANDI Justin Petrone

 

Justin Petrone "Minu Viljandi : tagasi alguses", Petrone Print 2020, tlk Raivo Hool, 296 lk

Jaa, kirjaniku Viljandi on ikka hoopis midagi muud kui pereema või padjavabriku töölise või ossi oma. Väga kirjanduslik, täis üle võlli karaktereid, nii et vaoshoitud eestlasel võib hakata lugedes pea natuke ringi käima. Mõni üksik inimene on seal isegi peaaegu tavaline, aga üldiselt on vist kõik ikka vähem või rohkem veidrikud. Või vähemalt üle keskmise huvitavad.

Hea oli lugeda, kõik paigad tulid kohe silme ette. Õpinguteajast ja hilisematest käikudest on see linn mullegi tuttav ja armas. Ja seegi on kogetud, et koht – see on inimesed. Petrone Viljandis tuleb see eriti esile. Kuigi Viljandi puhul on mul väike kahtlus, et võibolla seal on asjad vastupidi: et koht muudab inimesed enda nägu. Sest Viljandis lihtsalt on see miski ...


Inge

Laupäev, 1. jaanuar 2022

MINU TALLINN Terhi Pääskylä-Malmström

 

Terhi Pääskylä-Malmström "Minu Tallinn : kalevitüdruku kroonika", Petrone Print 2016, 296 lk

Pärast vestlust inimesega, kes on KÕIK "Minu"-sarja raamatud läbi lugenud, kuulutasin uue aasta oma isiklikuks "Minu"-sarja aastaks. Ilmselgelt ma isegi ei kavatse jõuda selle aastanumbri sees pooltki sarjast loetud (sarjas on ilmunud juba üle 150 raamatu), kõik kohad ei paku ka nii suurt huvi, kuid nende paikade kohta, mis pakuvad, tahaks küll lugeda.

Kuna vestlus leidis aset juba eelmisel aastal, siis ei mallanud ma muidugi uut aastat ootama jääda, vaid alustasin kohe. Ja alustasin kõige südamelähedasema – Eesti – pealinnast, kus endalgi lugematul hulgal kilomeetreid kõnnitud ja mälestusi talletunud.

Mul on ääretult hea meel, et selle raamatu kirjutas välismaalane, ja just soomlane. Ja et ta kirjutas ka oma kodumaast – oli huvitav võrrelda ja ka Soome kohta sai päris palju teada. Kõige põnevam, kohati lausa vapustav, oli siiski keel. Vapustav seepärast, et autor, soomlanna, kirjutas eesti keeles, ja mitte lihtlabases, vaid sellises, mida paljud eestlasedki ei valda. Vahel eksis lausetesse küll harjumatuid vorme (bussisse, laevasse) ja kombinatsioone (näiteks seljakotist me ikka õngitseme asju välja, mitte ei kalasta, kuigi kalavetel on need sõnad tõesti sünonüümid), kuid võib ka olla, et andeka inimesena on autor tahtnud lihtsalt sõnadega veidi lustida. Muidu ehk oleks keeletoimetaja need ikka ära parandanud.

Igatahes oli hariv, huvitav ja liigutav lugemine. Aitäh!


Inge

Neljapäev, 30. detsember 2021

GRAAFILISE DISAINI NÄPUNÄITED Liis Saar

 

Liis Saar "Graafilise disaini näpunäited : abiks algajale kujundajale", Tore Kirjastus 2021, 104 lk

Suurepärane raamat täpselt sellest, mis pealkirjas kirjas. Ja nii hea kujundusega, et lihtsalt lust oli lugeda.

Soovitan palavalt!


Inge

Esmaspäev, 27. detsember 2021

PALK Tõnu Õnnepalu

 

Tõnu Õnnepalu "Palk : talvepäevik", Paradiis 2021, 268 lk

Mida raamat edasi, seda rohkem hakkab Õnnepalu teoste lugemine meenutama mulle sibula koorimist – kihid muudkui langevad ja kibe on ka.

"Palk" on autori viimase Vilsandi-talve päevik, aga ühtlasi ka tagasivaade elule, töökohtadele, raamatutele, suhetele (eriti isaga). Ja samas ka ühe depressiooni kroonika, nii et lugedes meenusid alatasa Indrek Hirve read: "Kord täidate oma igavaid päevi / minu magamata öödega." Need tegid lugemise kuidagi piinlikuks, oli tunne, et on ebaeetiline teise piinast sündinud teksti nautida ...

Vilsandi on nüüd minevik ja loodetavasti on seda ka sellest uhkuv tühjus ja madalseis. Kas uus elukoht just hingerahu toob, selle tundmise soont vist Õnnepalul loomeinimesena lihtsalt pole, kuid uue hingamise ehk ikka.


Inge

Teisipäev, 2. november 2021

SUHTELISELT KEHVAD LOOD Kristi Rebane

Kristi Rebane "Suhteliselt kehvad lood", Tänapäev 2020, 174 lk

Kalambuurikogumik, mis erineb teistest selle poolest, et ei koosne seosetuist kildudest, vaid on terviklik lugu ühe naise meheotsinguist. Et otsitakse väga paljude hulgast, siis moraalijüngritele võib see olla raske seedida. Sõnamängusõbrad aga naudivad teksti.





Uksetehases töötanud Mati
oli tõeline kaunishing,
aga pisut liiga kinnine.
Tema süda jäigi mu jaoks lukku,
kuid vahel saadame teineteisele Facebookis naljakaid linke.
(lk 51)

*

Keevitaja mõtles raudselt,
et joodab mu purju ja asi vask.
Kuulasime baaris metalit
ja sädemeid tõesti pildus.
Sellest terast siiski ei piisanud,
et meie südameid kokku sulatada.
Oli lõpuks ise täis kui tina
ega pannud tähelegi, kui suure arve talle keevitasin.

(lk 99)

*

Korstnapühkijaga oli tõmme tugev,
kohtumine oli värskendav ja lõi kohe lõõrid puhtaks.
Juba varsti viskas aga siibrisse,
et tal oli kogu aeg suits hambus.
Ehk siis ei tuhkagi –
seegi suhe sai korstnasse kirjutatud.

(lk 116)


Inge