Juhan Liiv "Lumi tuiskab, mina laulan : valik luulet", Tänapäev 2016, 2. tr, koostanud Jüri Talvet, 464 lk
Küllap täielikem Liivi-kogu, sisaldades koos "kildudega" 370 luuletust. Valminud põhjaliku uurimistöö tulemusena, püüdes luua tasakaalu varasemate mahukamate kogude – Friedebert Tuglase koostatud "Juhan Liivi luuletuste" (1926) ja Aarne Vinkli koostatud "Sinuga ja sinuta" (1989) – liigsete kärbete ja ülima autoritruuduse vahel. Tulemus poeb naha vahele, nagu Liiv ikka.
Siia aga panen kuulsa erakonna-luuletuse ja peotäie "kilde".
MINU ERAKOND
Ma olen iga päev nii mitu-mitu-meelne,
ka vabameelne, vana-, kodanlane,
kas töömees, jah, ka aadel mõnikord.
Ja kes veel teab, kuhu rändaks meel,
kui ununeks üks erakond: mu eesti keel.
Nii järelikult: minu erakond on eesti keel.
(Lk 304.)
*
Ei saa mina kuidagi mõttega valmis,
ei saa mina proosas, ei saa mina salmis –
paika kui vana kasukat.
Ilma looja aga samuti
lõhkus ja parandas, lõhkus ja parandas:
mis ta ka lahutas, mis ta ka palmis –
töö aga pole veel tänagi valmis.
(Lk 379.)
*
MÕJU
Kelle juttu või laule sa loed,
sa seisad selle väes.
See kirjanik on sinu pottsepp
ja sina savi ta käes.
Kes ilusa neiu ees seisnud,
on seisnud selle väes:
vast see oli õieti pottsepp,
sa õieti savi ta käes.
(Lk 404.)
*
Hoia, et sa ei luuleta,
et ei kaevet kuule sa. –
Pagan võtku ettevaatus –
andke mulle minu saatus!
(Lk 410.)
*
Oh, elul i k k a t e r a on,
nii tõest', kui maailm k e r a on.
(Lk 418.)
Inge