Teisipäev, 2. november 2021

SUHTELISELT KEHVAD LOOD Kristi Rebane

Kristi Rebane "Suhteliselt kehvad lood", Tänapäev 2020, 174 lk

Kalambuurikogumik, mis erineb teistest selle poolest, et ei koosne seosetuist kildudest, vaid on terviklik lugu ühe naise meheotsinguist. Et otsitakse väga paljude hulgast, siis moraalijüngritele võib see olla raske seedida. Sõnamängusõbrad aga naudivad teksti.





Uksetehases töötanud Mati
oli tõeline kaunishing,
aga pisut liiga kinnine.
Tema süda jäigi mu jaoks lukku,
kuid vahel saadame teineteisele Facebookis naljakaid linke.
(lk 51)

*

Keevitaja mõtles raudselt,
et joodab mu purju ja asi vask.
Kuulasime baaris metalit
ja sädemeid tõesti pildus.
Sellest terast siiski ei piisanud,
et meie südameid kokku sulatada.
Oli lõpuks ise täis kui tina
ega pannud tähelegi, kui suure arve talle keevitasin.

(lk 99)

*

Korstnapühkijaga oli tõmme tugev,
kohtumine oli värskendav ja lõi kohe lõõrid puhtaks.
Juba varsti viskas aga siibrisse,
et tal oli kogu aeg suits hambus.
Ehk siis ei tuhkagi –
seegi suhe sai korstnasse kirjutatud.

(lk 116)


Inge

Neljapäev, 23. september 2021

ESIMESILT PÄEVILT Redik Soar

Redik Soar [Karl Kider] "Esimesilt päevilt", Perioodika 1975, 128 lk

Saaremaalt pärit koolmeistri ja ajakirjaniku Karl Kideri (1882–1946) mälestused Valjala mail möödunud lapsepõlvest. Vallaslapse staatuse tõttu üsnagi kibedast ja vaevarikkast, kuid siiski mitte üdini rõõmutust.

Hingeliste läbielamiste kõrval on palju võluvate murdesõnadega pikitud eluolulisi kirjeldusi, mis muudavadki selle raamatukese iseäranis huvitavaks. Usutavasti annab see üsna tõepärase pildi 19. sajandi lõpukümnendite taluelust Saaremaal. Vanaema kodu oli vast mõneti tavapäratu või siis lihtsalt arhailisem, kuid kasuisa talu ilmselt üsna tüüpiline.

Tasub kindlasti lugeda, kuid noori sellise kirjandusega kiusata ehk ei maksa, see huvi tuleb aastatega...


Inge

Teisipäev, 4. mai 2021

HOMMIKUJUTUD VARASELE ÄRKAJALE Märt Treier

Märt Treier "Hommikujutud varasele ärkajale", Hea Lugu 2020, 159 lk

Pealkiri lubab, et need on hommikujutud varasele ärkajale, tegelikult raamatuks vormistatuna on need muidugi juba hilisele ärkajale, kes varahommikul kuidagimoodi raadio äärde ei satu. Hirmkena, et nüüd on ka neil võimalus neid lugusid kuulda (sest kes autori häält teavad, need kuulevad ka lugedes).

Lood on mõnus-muhedad, vahel, kui puudutavad mõnd teemat, mis võimaldab lihvida oskust vihastamise asemel imestada, ka iroonilised ja teravad. Alguse on need saanud enamasti tavalistest argisituatsioonidest, siit-sealt kuuldud vestluskatketest – sellest, mis on kättesaadav kõigile, kuid kõik ei aseta nähtut-kuuldut laiemasse konteksti, ei mõtle edasi. Treier seda teeb ja õnneks ka jagab oma mõtteid. Paljud lood tulevad pärast järsku meelde, haakuvad millegagi ka enda argisaginas, tuleb mõte, et oot-oot, kes seda rääkis... Ses mõttes on see raamat nagu hea vestluspartner, lugemise järel jääb hinge soe tunne, et oled kohtunud väga toreda inimesega.

Jällegi suurepärane öökapiraamat, ka selle poolest, et on kaalult kerge, pehme ja sõbralik. Minule oli ta küll armas bussisõidukaaslane, sinnagi sobib ta hästi, sest paljud lood on sündinud just teel olles.

Inge

Reede, 23. aprill 2021

LUUKERE JUHANI JUHTUMISED Triinu Laan

Triinu Laan "Luukere Juhani juhtumised", Päike ja Pilv 2020, ill Marja-Liisa Plats, 64 lk

Kui üks raamat võidab ühe auhinna teise järel, siis tekib juba huvi, et mis seal siis õigupoolest on. Järjekordne kole lugu täis kolle, vampiire, luukeresid jne?

Aga ei, siinne raamat küll kole pole, vastupidi, tegelikult on ta ju lausa viie kaunima hulka arvatud. Kas ta just väljanägemiselt kaunis on, see on maitseasi, kuid sisult on ta tõesti ilus, tulvil hoolimist ja südamlikkust. Rosinaks mõnus murdekeel taadu ja memme otsekõnes.

Sisu poolest täiesti realistlik: päris taadu ja päris memme võtavad pereliikmeks päris luukere (kooli õppevahend küll, nii et ilmselt mitte päris inimese skelett). Võib muidugi vaadata ka nii, et mistarvis kaks põrunud vanainimest ühe luukerega sedasi jähmerdavad, aga võib ka nii, et võibolla on just väga tark pakkuda ühele pensionil luukerele kodu ja seltsi, vaadata temaga aeg-ajalt tõtt ja lasta tal meelde tuletada inimese ajalikkust. Memento mori! Ehk paneks see mõtlema, kas kõik need asjad, mida himustame, on selles ajalikkuses üldse hädavajalikud. Või siis neile, kes juhinduvad mõttest "Võidab see, kel surres on rohkem asju", annaks see hoopis auru juurde, et nad jõuaksid finišisse väärikama koormaga.

Tasub võtta see aeg ja see raamatuke läbi lugeda ning pärast sooja pähnähäitsmetsäi'd lonksates natuke elu üle mõlgutada. Eriti tore, kui seda saab teha koos lastega, neile ta ju kirjutatud-joonistatud on.

Inge

Laupäev, 27. veebruar 2021

MITTE AINULT MINU TÄDI ELLEN Mudlum

Mudlum [Made Luiga] "Mitte ainult minu tädi Ellen", Strata 2020, 207 lk

Aastaid tagasi sattusin Vikerkaarest (2012, nr 10–11) lugema Mudlumi novelli "Minu tädi Ellen". Raputas nii, et lükkasin siinse raamatu lugemist isegi natuke edasi – polnud kindel, kas suudan vastu võtta terve raamatutäie Ellenit. Aga kartsin ilmaaegu, Ellenit polegi siin nii väga palju, samavõrra on tema maja, aeda, asju, õde, õe maja jm, ja kõige rohkem vast hoopis autorit ennast.

Jah, eks pealkiri laseb end tõlgendada mitut moodi, oleneb sellest, kas asetada rõhk sõnapaarile mitte ainult või minu tädi. Esimesel juhul oleks (ja ongi) peale Elleni juttu muustki, teine võimalus oleks olnud näidata Ellenit mitmekihilisemana, uurida juurde tema minevikku, illustreerida seda fotodega. Sellises tekstis oleks muidugi palju oletuslikku ja küllap valetki, võibolla seepärast eelistaski autor vaid oma mälestusi.

Mäletab Mudlum erakordselt hästi. Asjade kirjeldused on nii detailsed, et silme ees hakkavad jooksma kangaste, riiete, esemete, tubade pildid. Üks ammune maailm saab justkui uuesti elavaks. See ei ole helge maailm, aga ka läbinisti masendav mitte. Mudlum oskab ka rasketest teemadest – vanadus, haigused, üksindus, hirm, surm – rääkida nii, et need ei jää rõhuma, vaid mõjuvad lihtsalt loomulikuna. Mida nad ju ongi.


Inge

Kolmapäev, 30. detsember 2020

LAULUD Jaan Tätte

Jaan Tätte "Laulud", Tänapäev 2002, 88 lk

"Vaikuse hääles" ütleb Jaan Tätte, et püüab laulda niimoodi, et tema laul ei lõhuks vaikust, vaid pigem toetaks seda. Samal aastal ilmunud kaksikplaadil "Peatus", mida juhtusin alles nüüd kuulma, ta seda teebki, sellel on laulud nii, nagu nad sünnivad, ei mingit vuntsitud tausta. Esialgu harjumatu, aga ajapikku tegelikult meeldiv. Nii vaikne, et muusika varjust hakkab esile kooruma hoopis kirjandus. Siis tuligi "Laulud" meelde ja tahtis lugemist.

Autor toonitab küll kohe hakatuseks, et see ei ole luuleraamat, aga tükati on ikka küll. Väga tuntud laule, neid jah ei saa ümisemata lugeda, kuid tundmatuid saab. Korralikule Tätte-fännile tundmatuid laule ilmselt küll pole, temale võib see siis lauluraamat olla. Kena raamat on ta igal juhul. Ainult lehed on kole paksud, ebamugavad lehitseda.

...

Kui sul mure tärkab põues
või kui paha on su meel,
olema pead öösel õues,
hetkeks peatu Linnuteel.

Vaata lõppematu taeva
tühja kõiketeadvat pilku.
Kaovad sinu pisivaevad
miljonisse tähevilku.

("Öölaul", lk 85)

Inge

Teisipäev, 29. detsember 2020

LOOD KUKELEEGUA LINNAST Robert Vaidlo

Robert Vaidlo "Lood Kukeleegua linnast", TEA Kirjastus 2011, ill Edgar Valter, 136 lk

Kui inimese saatus on raamatud, siis jõuab ta nendeni kõiki radu pidi. Kasvõi Singer Vingeri uut plaati ostes.

Sel uuel, "Kuhu?"-nimelisel plaadil on üks tore lugu onu Krillost. Kui hakata asja uurima, toovadki niidiotsad siinse raamatuni. Tagantjärele tundub uskumatu, et see on läinud mööda nii minu kui ka mu laste pisipõlvest, ometi on ta väärt, et lõbustada oma mõnusa fantaasiaga iga last ja miks mitte ka täiskasvanut. Viimastele on see vast põnevamgi, sest paneb mõtlema ühiskonnakorralduse ja Jumal teab veel mille üle. Keelehuvilistele pakub see raamat kindla peale ka lingvistilist lõbu.

Lugemiseks on võimalus valida ka varasemaid trükke, aastatest 1965 ja 1983.

Inge