kolmapäev, 30. detsember 2020

LAULUD Jaan Tätte

Jaan Tätte "Laulud", Tänapäev 2002, 88 lk

"Vaikuse hääles" ütleb Jaan Tätte, et püüab laulda niimoodi, et tema laul ei lõhuks vaikust, vaid pigem toetaks seda. Samal aastal ilmunud kaksikplaadil "Peatus", mida juhtusin alles nüüd kuulma, ta seda teebki, sellel on laulud nii, nagu nad sünnivad, ei mingit vuntsitud tausta. Esialgu harjumatu, aga ajapikku tegelikult meeldiv. Nii vaikne, et muusika varjust hakkab esile kooruma hoopis kirjandus. Siis tuligi "Laulud" meelde ja tahtis lugemist.

Autor toonitab küll kohe hakatuseks, et see ei ole luuleraamat, aga tükati on ikka küll. Väga tuntud laule, neid jah ei saa ümisemata lugeda, kuid tundmatuid saab. Korralikule Tätte-fännile tundmatuid laule ilmselt küll pole, temale võib see siis lauluraamat olla. Kena raamat on ta igal juhul. Ainult lehed on kole paksud, ebamugavad lehitseda.

...

Kui sul mure tärkab põues
või kui paha on su meel,
olema pead öösel õues,
hetkeks peatu Linnuteel.

Vaata lõppematu taeva
tühja kõiketeadvat pilku.
Kaovad sinu pisivaevad
miljonisse tähevilku.

("Öölaul", lk 85)

Inge

teisipäev, 29. detsember 2020

LOOD KUKELEEGUA LINNAST Robert Vaidlo

Robert Vaidlo "Lood Kukeleegua linnast", TEA Kirjastus 2011, ill Edgar Valter, 136 lk

Kui inimese saatus on raamatud, siis jõuab ta nendeni kõiki radu pidi. Kasvõi Singer Vingeri uut plaati ostes.

Sel uuel, "Kuhu?"-nimelisel plaadil on üks tore lugu onu Krillost. Kui hakata asja uurima, toovadki niidiotsad siinse raamatuni. Tagantjärele tundub uskumatu, et see on läinud mööda nii minu kui ka mu laste pisipõlvest, ometi on ta väärt, et lõbustada oma mõnusa fantaasiaga iga last ja miks mitte ka täiskasvanut. Viimastele on see vast põnevamgi, sest paneb mõtlema ühiskonnakorralduse ja Jumal teab veel mille üle. Keelehuvilistele pakub see raamat kindla peale ka lingvistilist lõbu.

Lugemiseks on võimalus valida ka varasemaid trükke, aastatest 1965 ja 1983.

Inge

kolmapäev, 30. september 2020

SUUR TÕLL


"Suur-Tõll", Ilukirjandus ja Kunst 1946, ill H. Valtmann, 40 lk

Eno Raud "Suur-Tõll", Eesti Riiklik Kirjastus 1959, ill H. Mitt, 22 lk

Rein Raamat "Suur Tõll", Perioodika 1982, ill Jüri Arrak, 28 lk

"Suur-Tõll", 1991, Looduse 1940. aasta väljaande faksiimile, ill H. Valtman ja R. Kivit, 16 lk

Eno Raud "Suur-Tõll", Tänapäev 2000, ill Rein Lauks, 19 lk

"Suur Tõll, Saaremaa vägimees", Ilo 2009, toim Marin Laak, ill Helmut Valtman, 88 lk

Andrus Kivirähk "Suur Tõll", Varrak 2014, ill Jüri Arrak, 52 lk

Põnev teekond rahvajutu muutumisest ilukirjanduseks. Kui lugeda neid raamatuid ilmumise järjekorras, siis on pilt hüplik, kirjanike omanäolisus vaheldub rahvapärasusega. Tegelikult võiks alustada 2009. aasta väljaandest, mis põhineb Peeter Süda kogutud ja kirja pandud lugudel, täpsemini nende 3. trükil 1911. aastast. See on kõige põhjalikum, varustatud ka märkustega ja toimetaja järelsõnaga. Sealt edasi 1991 ilmunud faksiimile, siis 1946, seejärel Raud ning lõpuks Raamat ja Kivirähk. Sedakaudu liikudes hakkab hästi silma ka, kuidas Saaremaa vägilasest saab lihtsalt vägilane, kõigepealt hakkavad kaduma vanad isiku- ja seejärel ka kohanimed, kuni viimaks mainib Raamat veel vaid Saaremaad ja Kivirähk ei ütle enam otsesõnu sedagi, et Tõll just Saaremaal elas (üks lause laseb seda küll oletada).

Omamoodi nauditavad on kõik raamatud, kuid eredamalt tõusevad esile ikkagi sisult varaseim (2009) ja hiliseim (Kivirähk 2014).


Inge

kolmapäev, 23. september 2020

SEE ÕIGE LUULEÕPIK (:)kivisildnik

(:)kivisildnik "See õige luuleõpik", Jumalikud Ilmutused 2015, 270 lk

Ongi tõesti õpik, nii luule lugemise kui ka kirjutamise õppimiseks. (:)kivisildnikule omaselt küll karvaste ja haisvate sõnadega pikitud ja kuri, kuid tegelikult sisaldab häid nõuandeid. (Kusjuures raamatut lugedes saab need väga soodsalt, autori sõnul ei anna ta vabakutselise kirjanikuna muidu kellelegi head nõu alla 300.- ühiku.)

Õrnahingelise poeedi ehmatab ilmselt esialgu ära, nii et mõneks ajaks võib kaduda isegi sahtlisse kirjutamise julgus, aga pikemas perspektiivis tuleb arvatavasti kasuks. Siin oleks (:)kivisildnikul tegelikult mõtlemisainet: neid, kes kärkimise ja mõnitamise peale õpivad, on palju vähem kui neid, kes õpivad pai ja präänikuga. Kole palju lolle jääb niiviisi harimata.

Igatahes soovitan sirvida ka põhimõttelisel (:)kivisildniku-vastasel, kuid kriitikameelt päris nulli keerata siiski ei maksa.


Inge

neljapäev, 10. september 2020

PRESIDENDI KAABU Antoine Laurain

Antoine Laurain "Presidendi kaabu", Eesti Raamat 2020, tlk Sirje Keevallik, 185 lk

Kui ma peaksin seda raamatut ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see sõna võluv. Lugedes oli kogu aeg tunne, justkui vaataks head prantsuse filmi. Tõsi, lõpupoole hakkas küll Hollywoodi sisse tulema, aga mitte nii tugevalt, et oleks päris häirinud.

Kõike oli parasjagu. Sisu, mis oli huvitav viimase punktini, on edasi antud just paraja hulga sõnadega: ei mingit vahutamist, aga mitte ka ülilühilausetega iseäratsemist. Tekkis lausa soov osata prantsuse keelt, et võrrelda, kas tekst ongi nii hea või on lihtsalt tõlge suurepärane. Igasuguseid muid soove – teada saada, vaadata – tekkis ka, nii et ühtelugu pidi guugeldama, see läks lõpuks juba veidi tüütuks. Aga see vist pole enam raamatu viga, vaid hakkab ametiga külge.

Sisu? Ühe tähtsa kaabu teekond mööda inimesi, kelle elu vajas tõuget, et surnud punktist edasi saada. Vaimustav seeneniidistik, mida kohtab sageli ka päris elus, kui oskad tähele panna.

Vahel viib elu meid uutele radadele ja me ise ei märkagi, millal tee hargnes, saatuse suur GPS ei juhi meid ettenähtud suunas ja ükski ekraan ei hoiata, et tagasiteed pole (lk 139).


Inge

pühapäev, 21. juuni 2020

NUTIKAD FOTOD NUTITELEFONIGA Jo Bradford


Jo Bradford "Nutikad fotod nutitelefoniga: lihtsad juhised, kuidas iPhone'i või Androidiga häid fotosid teha", Varrak 2019, tlk Piret Frey, 144 lk

Inspireeriv ja hariv raamat fotograafiahuvilistele. Tuleb kasuks ka traditsioonilise fotoaparaadi kasutajatele, kuna varustuse kõrval on juttu kõigest muustki, mis jääb idee tärkamise ja prinditud foto vahele. Põhisõnum on: õpi oma kaamerat tundma. Nagu iga inimene on mõnel alal võimekas, nii on seda ka iga kaamera. Anglofiilidele on boonuseks võrratud loodusfotod autori kodukohast Dartmoori rahvuspargist.


Inge

kolmapäev, 17. juuni 2020

KURJA KALA KOHVIK Hasso Krull


Hasso Krull "Kurja Kala kohvik", Kaksikhammas 2019, ill Marja-Liisa Plats, 44 lk

Erakordne raamat minu elus, sest on seni ainus, mille olen kaks korda järjest läbi lugenud. Püstijalu.

Haarasin ta raamatukogust kaasa, sisse vaatamata. Hasso Krull ja lasteraamat – sellest piisas! Kui kodus ta lahti lõin, selgus, et lugeda polegi seal suurt midagi. Mõnikümmend nappi lauset. Nii siis juhtuski, et lugesin need laused sealsamas ukseaugus püstijalu läbi, ja et lõpp oli ootamatu ning ajas veidi segadusse, lugesin korra veel.

Eks ta aitab pisikestele ette lugeda küll. Saab koos arutada, miks ei tasu olla kuri. Unejutuks just ei soovita, pigem päevaseks koosolemise ajaks. Pildid on jõulised ja mõni süngevõitu, võivad tundlikuma lapse ära hirmutada. Aga võibolla ei hirmuta ka, eks ole hullematki nähtud. Jüri Arraku Suure Tõllu piltide kõrval on Marja-Liisa Platsi omad ikka armsakesed.


Inge