MINU SÕBRAD Fredrik Backman

Fredrik Backman „Minu sõbrad“, Varrak 2026, rts k tlk Kadi-Riin Haasma, 359 lk

„Minu sõbrad“ on autori üheksas eesti keeles ilmunud raamat.
Tema teosest „Mees nimega Ove“ on tehtud juba kaks filmiversiooni.

„Minu sõbrad“ räägib elust ja surmast, sõprusest ja erinevat tüüpi armastusest, kunstist ja elust ääremaal asuvas rannikulinnas, minevikust, olevikust ja tulevikust ja veel paljust muust. See on lihtsalt uskumatu, kui palju mahub 355-le leheküljele. Lugedes oli kohati tunne, et emotsioonide pillerkaare vahele oleks mõnd tühja rida vaja olnud, et märkaks ka hingata.

See on raamat, mille pea igalt leheküljelt leiab tsitaate, mida välja kirjutada või ette lugeda. Lugu läbivaks elemendiks on maal „See merepilt“, mille autor, teismeline kunstnik, on pannud lõuendile kõik, mis talle tol hetkel elus oluline oli: sõbrad, armastuse, pingevaba olemise naeru ja peeru saatel ja mere ja linnud ja lilled... Kunstniku sõbrad on kõik ühel või teisel moel keerulistest perekondadest ja see on veel tagasihoidlikult öeldud. Nende sõprus kannab neid läbi „paksu ja vedela“, läbi elu ja isegi läbi surma.

Siis rääkis ta poisile, kellest ühel päeval pidi saama maailmakuulus kunstnik, mida tema ema oli öelnud tiibade kohta, et kõik lapsed sünnivad nendega.
„Kui sa tunned end imelikuna, nagu sa ei sobiks õieti kuhugi, siis sellepärast, et sul on tiivad alles. Need hõõruvad naha all,“ ütles õrna südame ja laia naeratusega töömees.

Õrna südamega töömees nägi muserdatud ja tagakiusatud poisikeses tulevast kunstnikku, endasugust. Ühel päeval kohtas kunstnik endasugust – peaaegu 18-aastast Louisat, kes oli hiljuti oma parima ja ainukese sõbra kaotanud ja äsja kasuperest jalga lasknud. Aastaid hiljem kohtab Louisa kedagi nendesugust. See on nagu positiivse energia jäävuse seadus. Vaatamata raskustele püsib headus ja südamlikkus, jälle leidub teismeline, kel on tiivad alles. Ja jälle leidub keegi, kes märkab, mõistab, hoolib ja armastab tingimusteta.

Ma ei tea, kas olen kunagi lugenud empaatilisemat raamatut, sedavõrd mitmekülgset lugu tingimusteta armastusest ja hoolimisest ja ennastsalgavusest. Kas õnnelikud lõpud on võimalikud vaid muinasjuttudes?

Suurepärane töö tõlkija poolt.

„See naer sobib sulle. Mul on hea meel, et nad ei suutnud seda sinult ära võtta.“
„Kes?“
„Kõik inimesed, kes on proovinud.“

Marlin

TUULTE TALLERMAA I–V Albert Uustulnd

Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa I", Kadmirell 2010, 388 lk.

Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa II", Kadmirell 2011, 438 lk.

Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa III : Lummav meri ; Rajud ei rauge", Kadmirell 2011, 414 lk.

Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa IV", Kadmirell 2012, 403 lk.

Albert Uustulnd "Tuulte tallermaa V : Ohtlikud hoovused", Kadmirell 2012, 235 lk.

Albert Uustulndil (6. november 1925 – 9. august 1997) on 6. novembril sünniaastapäev.

Kirjandushuvi päris ta ilmselt oma emalt Kristiinelt. Juba viiendaks eluaastaks luges poiss perele soravalt ajalehte ette.

Kirju elusaatus viis ta Siberisse, naastes oli kõrghariduse saamine paras väljakutse.

Algul sai ta tuntuks komöödianäidenditega, siis tulid laulud ja romaanid ja raadiopublitsistika.

Kõik, mida Albert tegi, oli seotud merega.

Romaanid esitas ta romaanivõistlusele, kuna kartis, et oma nime all ta neid trükki saata poleks saanud. Kui aga romaanivõistluse tunnustus küljes, ehk õnnestub siis raamatuks vormida.

Romaan algab Eeva ja Taavi saabumisega Sarviku saarele, mis oli kohe Aruka külje all ja kus arvati Vanatühi ise valitsevat. Ränga tööga sai kivisest laiust kodune saar, kuhu sai isegi põllulapike rajatud ja lõpuks lausa viljapuud pandud ning uhke elumaja ehitatud. Nõnda sai Sarviku saarest Oldremaa.

Taavi ostis saare välja ja sai selle oma nimele, ometi tuli tal vaielda ja kohut käia, et võiks oma saare oma merest ka kala püüda.

Ränkraskeid päevi nähti selle nimel. Elus oli ka ilusaid hetki, mida teinekord alles siis märgata osati, kui need möödas olid.

Eeva ja Taavi järel said Oldre omanikeks nende poeg Jüri koos kaasa Annega. Nemad nägid omakorda näguripäevi võimude vahetuse ajal ja kaksikutest poegade sõjavintsutusi jälgides.

Nõukogude võim suutis Oldre elumaja maa pealt kaotada ja Sarvikule jälle saarel võimu kätte anda, kuid lõpuks naases Siberist üks Jüri poegadest ning elu sai edasi minna.

Kirjutatud on mõnusalt, saare huumorit ja keelt kasutades. Samas aitaks see raamat ajalooõpikuks. Algab tsaariajaga ja lõpeb kui nõukogudemaal on väheke vabamaid tuuli liikuma hakanud.

Kuidas külas omasid hoiti või vihatud naabrile "käru keerati" või lausa kurja tehti, kuidas mõni sai "ajalehepoisist miljonäriks" ja mõni mitte.

Palju sellest on ilmselt elust enesest võetud, palju tuginedes tolle aja ajalehesabadele. Tõde on kindlasti üksjagu ses loos.

Viis osa said loetud otsekui oleks tegu põnevusromaaniga. Mitte ei tihanud käest panna, sest tahaks ju teada, kuidas edasi...

Lõpp sai natuke lühidalt antud, kuid teada on, et see jäi autoril paraku viimistlemata, kuna tuli aeg merd ja raamatulehekülgi teispoolsuses kündma hakata.

Albert Uustulnd on teenimatult vähe tähelepanu saanud, sest tegu on tõeliselt hea raamatuga.

Marlin

PIMEDUSE PAITUS Koidu V.G. Ferreira

Koidu V. G. Ferreira „Pimeduse paitus“, Koitev 2025, 440 lk

Täna algas kevad, pimedad talvekuud said seljatatud ning Pimeduse ja Valguse maailma sarja esimene raamat „Pimeduse paitus“ sai loetud. See oli minu esimene kokkupuude Koidu Ferreira sulest ilmunud teosega. Olin domineerivast värvist, külmutatud südamest ja isegi vampiiriniitja sundpuhkusest teadlik, kuid üksi neist polnud mind seni tõmmanud. Ega ma täpselt ei teagi, miks ma just „Pimeduse“ lõpuks kätte võtsin – vist varjudesse peituva olendi (ani’eah, piiluge tagumise kaane siseküljele) pärast, keda oli minu lemmiktegelasena raamatus kahetsusväärselt vähe.

Raamat kirjeldab end (lühendatud kujul) nii:

„Reva unistas oma isa, vanaisa ja vanavanaisa jälgedes astuda ning tunnustatud fotograafiks saada. Ta sai võimaluse tegutseda pulmafotograafina, kuid elevus muutus kiiresti rahutuseks, kui ta pildistamise ajal varjudes kummalist olendit märkas. Kui Reva salapärase looma koju viis, tegi ta jahmatava avastuse: olend toitus valgusest. Isegi tüdruk sai valguskiirt maitsta. Varsti hakkas Reva märkama kõhedust tekitavaid mehi, kes teda jälgisid ja võluva võõra eest hoiatasid. Üks Pimeduse ja Valguse printsidest otsis teda, sest temas peitus Valgusevõti – jõud, mida prints vajas, et hävitada maailmad. Aga kelle eest end õieti peita, kui maailmade hävitajaks võis olla ükskõik milline noormees?“

Üldine idee, paar vaimukamat tegelast ning peatükkide vahele pikitud Pimeduse ja Valguse mälestused olid päris huvitavad. Sarnaseid jutte sahtlisse kirjutav 15-aastane mina oleks lugu isuga ahminud (nagu Reva suhkrut, pea ometi hoogu!), aga tänane mina kippus aeg-ajalt natuke silmi pööritama.

Reva on tüüpiline tavaline-aga-teistsugune tüdruk, kes avastab tundmatust maailmast pärit olendi, toob ta koju, tohterdab viga saanud tiiba, paneb talle nime, näeb, et olend suudab valguskiiri süüa (see osa on tõesti päris vahva) ja läheb siis eluga edasi, samas kui olendike veedab enamuse ajast põhimõtteliselt diivanipadjana. Mängu tulevad salapärased jälgijad, keda Reva kutsub nädalapäevade nimedega, igasugused kuumad kutid ehk Valguse ja Pimeduse printsid, ja Revas peituv Valgusevõti. Üle 400 leheküljelise (ei pea üldse nii mahukas olema, kirjeldus räägib põhimõtteliselt kogu loo ära) raamatu tegevustik saab ühe draamast tulvil nädala jooksul nähtud-tehtud-mõeldud-öeldud. Reva sisemonoloog esitab rodu küsimusi, millele vastab ise, kui just pole üht või teist printsi, kellelet infot nõuda. Tekst ise on võrdlemisi lihtne, toon teismelik (arusaadav), aga dialoog mõjub natuke liiga kirjutatult: „Sa ei tee ometi seda, mida arvan sind praegu tegevat?“

Aga kujundus saab viie ja see lause ajas naerma:

„„Milline on sinu lemmikmagustoit?“ pärisin, sest see oli minu jaoks väga oluline küsimus. Kui ta peaks ütlema banaan, siis ma temaga edasi ei suhtle.“

Lõpp pani kulmu kergitama – eks näis, kas järge loen. Kaunist kevadet!

 

Karoliina

TALVITUMINE LUMETEKI ALL

Muljetan sel korral kahest hiljuti loetud raamatust. Alustasin uut aastat hästi rahulikult ja lugesin jaanuaris ampshaaval sellist teost nagu:

Katherine May „Talvitumine: puhkuse ja endassetõmbumise vägi rasketel aegadel“, Tänapäev 2022, tlk Helena Niidla, 271 lk

Ma ei jää üldiselt eneseabi riiuli ette pikalt pidama, aga sattusin seda raamatupoes tööl olles lappama. Mind köitis autori sorav keel (ja sama oskuslik tõlge) ning kui ma teose rahulikult, paar peatükki korraga ja mõneks päevaks sootuks ootele pannes läbi lugesin, tundsin, et iga kord, kui raamatu kätte võtsin, andsid read mulle midagi, mida täpselt selles hetkes vajasin.

„Talvitumine kutsub esile inimkogemuse sügavaimad ja vaimselt rikkaimad hetked ning neis, kes on talvitunud, peitub tõeline tarkus.“

„Talvel tahan mõtteid, mille üle lambivalguses juurelda – aeglast, vaimset lugemist, mis toidab hinge. Talv on aeg raamatukogudeks, sealsete riiulite summutatud vaikuseks ning vanade lehekülgede ja tolmu lõhnaks.“

May räägib sellest, kuidas mõni ootamatu sündmus võib elu rööpast välja viia, talve tuua. Ta jagab isiklikke kogemusi, vestleb ekspertidega ja inimestega, kes igaüks omal moel teadlikult talvituvad. Autor kümbleb jääkülmas vees ja Sinises laguunis, seilab Põhjamerel virmaliste all, pühitseb pööripäeva, uurib unihiirte ja mesilaste talvitumust (juttu tuleb ka teistest imelistest olenditest) ning loob seoseid kirjanduse, mütoloogia ja loodusega.

„Meil kõigil on sipelga-aastaid ja rohutirtsu-aastaid – aastaid, mil me suudame valmistuda ja varuda ning aastaid, mil meil on vaja pisut abi. Meie tõeline viga ei ole see, et me ei suuda piisavalt kõrvale panna, et rohutirtsu-aastatel toime tulla, vaid see, et usume, et iga rohutirtsu-aasta on anomaalia, mis on meile osaks saanud ainult seetõttu, et oleme inimesena ebaõnnestunud.“

Raamat pakkus lohutust, põnevaid infokilde ja soojust, rääkides samas külmast. Kuigi osad elamused, mida autor kirjeldab, ei ole paljudele kättesaadavad, oli neist ometi tore kuulda ja rohkem teadmisi ammutada. Pea kogu teost võiks tsiteerida, aga soovitan ise lugeda – rahulikult, kiiret ei ole.

Craig Thompson „Blankets. Lumeteki all“, Pythagorase Püksid 2021, tlk Krete Saak, 590 lk (graafiline romaan)

Minu talvituv kunstihing janunes kaunite illustratsioonide järele ja seega tõin raamatukogust kaasa Thompsoni tunnustatud graafilise romaani. Kui eelmist teost lugesin aegamööda kogu jaanuarikuu vältel, siis ligi 600 leheküljeline „Blankets“ sai mul läbi nelja tunniga – jah, siin on pilte märksa rohkem kui teksti, aga siiski üllatavalt ühe hooga.

Craig jutustab nii „tüüpiliste“ koomiksiruutude kui terve lehekülje suuruste joonistustega enda elulugu – poisipõlvest usklikus peres, kus ta pidi väikevennaga voodit jagama, koolist ja õpetajatest, kes proovisid tema tulevikku suunata, uutest tutvustest ja esimesest armumisest ning iseseisvat elu alustades usust loobumisest. Tegu on sedasorti raamatuga, mis ilma illustratsioonideta ei oleks mind võib-olla hetkel kõnetanud, aga autori kunstistiil püüdis juba ammu pilku ja mul on väga hea meel, et see loetud sai.

 

 

„Me võisime veeta terveid päevi joonistades ja aeg-ajalt vahelduseks õues joostes, et oma energiat kulutada. 

Need olid ainukesed ärkveloleku hetked mu lapsepõlves, mil elu tundus püha või elamist väärt.“

 

„Ma peitsin oma Piibli ära ja kolisin suurlinna. Kui ma astusin esimest korda raamatukokku, tundsin end kui laps kommipoes, kus kõik kommid olid tasuta.“

 

„Blankets“ on eluline, humoorikas, kohati natuke kõhedust tekitav, aga ennekõike silmale ilus.

 

Saare Maakonna Keskraamatukogus on saadaval nii algupärane ingliskeelne kui ka eesti keelde tõlgitud eksemplar.

 

Karoliina

 

KAELKIRJAKU SÜDA ON USKUMATULT SUUR Sofia Chanfreau

Sofia Chanfreau "Kaelkirjaku süda on uskumatult suur", tlk Kadi-Riin Haasma, ill Amanda Chanfreau, Vesta 2023, 208 lk

Laste- ja noortekirjanduse Finlandia auhinna võitja 2022.

Autorid on Helsingis sündinud, Ahvenamaal kasvanud ja Rootsis Malmös elavad õed. Illustraator on tätoveerija. Tõesti, pildid meenutavad tätokaid.

Keset merd on kaelkirjakukujuline saar, millel on suur järv – Kaelkirjakusüda. Sellel saarel elab 10-aastane Vega koos oma isaga. Tal on ka vanaisa. Emast ei tea ta midagi.

Vanaisa on üks veider tüüp, kes armastab Vegat üle kõige, ent tal on omad saladused.

Isa leiab endale elukaaslase, kes ei klapi Vegaga sugugi. Varem üksildane uitaja olnud Vega aga leiab kirjasõbra ja päris sõbra ja koos otsivad nad vastuseid vanaisa parafernaaliumist leitud küsimustele.

Raamat kubiseb toredatest fantaasialoomadest, mida näeb vaid Vega, noh, hiljem selgub, et mitte ainult tema, teatud tingimusel saavad kõik neid näha. Kas Sina tead, milline on priitembel, asfaldikobras, ülekäigusebra, luskohmu või neliuimjalg? Milline lust ja ehk ka peavalu võis olla seda raamatut tõlkida!

Jutu sees on põnevaid fakte loomadest, seiklusi, emotsioone, armastust ja hästi palju hoolivust.

See on lasteraamat, mida soovitan lugeda maagilist realismi austavatel täiskasvanutel.

PS. Mulle meeldis väga lõpplahendus, kus võitsid kõik.

Marlin

HOBUNE, KES KAOTAS PRILLID ÄRA Hannu Mäkelä

Hannu Mäkelä "Hobune, kes kaotas prillid ära", Eesti Raamat 1983, tlk Piret Saluri, ill Hannu Mäkelä, 137 lk

Teate, raamatukogus kantakse maha kirjandust, mida pole eriti loetud. Enne selle tüki tegemist otsustasin raamatu läbi lugeda.
Õnneks.
NII HEA RAAMAT!!!
Päris kindlasti jääb ta meie raamatukogu riiulisse alles ja edaspidi soovitan lugejatele soojalt.
See on just selline ettelugemisraamat, kust lapsed saavad oma loo ja vanemad mugistavad hoopis teiste asjade peale naerda.

Hobune töötas hobuseraamatute arvustajana, paraku, nagu pealkirigi ütleb, kaotas ta oma prillid ja ei saanud tööd enam teha. Nii otsustab ta minna laia maailma õnne otsima.
Ta leiab selle juures mitmeid abilisi, kes temaga teekonnal liituvad ja aitavad seda õnne siis otsida.
Kas ta oma õnne lõpuks ka leiab... küllap vist.
Aga vahepeal juhtub asju.

Näiteks külvab hobune talve hakul maha erinevaid konserve. Kui kevadel uurima minnakse, kas need idanenud on, selgub, et konservid on kadunud... mutipere kõhtu, kes muidu oleks talvel nälga surnud, kuna nende talvevarud oli keegi pihta pannud. Kelle toidulaost hobune need konservid leidis... mis te arvate?

Või see, kuidas hobune ja tema sõbrad juustu müüvad...
Kaupmees: "Mnjaa. Tõesti, ainult tänu oma heale südamele võiksin ehk, jah, maksta nende eest viis marka."
"Tükist," rõõmustas hobune. "Lööme käed. Ümmargune summa."
"Kogu kupatusest," ütles kaupmees kähku. "Ja sedagi mitte millegi muu kui mu hea südame tõttu."

Hobuse autoga sõitma õppimisest ma ei hakka parem rääkimagi.
Ja need illustratsioonid. 🥰

Lugege ja te ei kahetse!

Marlin

NAISTE VÕITLUS Marta Breen, Jenny Jordahl

Marta Breen, Jenny Jordahl „Naiste võitlus“, Tänapäev 2019, tlk Maarja Siiner, 119 lk

Olen alati olnud arvamusel, et raamatuid tasub valida vastavalt sisetundele ja tujule, mitte sellele, mida kõik teised loevad või mis püha või tähtpäeva kalender parajasti näitab. Ometi oli tore leida „ettekääne“ Marta Breeni „Naiste võitlus – 150 aastat võitlust vabaduse, võrdsuse ja sõsarluse eest!“ viimaks riiulist kaasa haarata ja tänase naistepäeva puhul läbi lugeda.

150 aastat tagasi oli naistel peaaegu võimatu või lausa keelatud haridust omandada, valimistel osaleda ja ise raha teenida; isegi nende kehad ei kuulunud neile endile. Naine ei saanud ise enda eest otsustada – nagu ka lapsed ja orjad. Kuni abiellumiseni otsustas tema eest isa ja siis võttis abikaasa teatepulga üle. Muutused tuli alles siis, kui naised hakkasid oma vabaduse, õiguste ja üksteise eest seisma. Seda nii nõu kui jõuga ning tihtilugu oma elu hinnaga.

Naiste õigusi käsitlevaid ajaloolisi sündmusi illustreerivad Jenny Jordahli vaimukad pildid, mis panevad enamasti muigama, kuid süngemate hetkede puhul siiski peatuma ja mõtlema.

Raamatut soovitab ka Kristiina Ehin:

„See on raamat kõigile neile, kes kahtlevad ikka veel, kas naisõiguslust oli ja on vaja. Selles koomiksiraamatus on sügavaid ja tõsielulisi lugusid naiste võitlusest oma inimõiguste eest.“

Lihtne, aga meeldejääv lugemiselamus.

Kaunist naistepäeva! 

Karoliina