UDUPRINTS Carlos Ruiz Zafón

Kujusid silmitsedes sai Max aru, et kujud ei paikne mitte ringidena, vaid jäljendavad kuusnurka. … Max tõusis püsti ja vaatas viirastuslikku vaatepilti enda ümber. Ta lasi pilgul käia üle tuules õõtsuvasse umbrohtu mattunud kujude, kuni tema silmad peatusid suurel klounil. Üle Maxi selja jooksis judin ning ta taganes sammukese. Klouni ettesirutatud käsi, mis oli hetk tagasi olnud rusikasse pigistatud, oli nüüd kutsuvalt peopesa ülespidi.

Aasta on 1943, kui Maximilian Carver otsustab kolida oma pere sõja eest kaugemale, ühte mere ääres asuvasse linnakesse. Niisiis on Max, Irene ja Alicia sunnitud jätma oma tavapärase elu ja sõbrad ning kolima koos oma vanematega tühjalt seisnud majja mere ääres. Vana ja kõpitsemist vajava maja taga asub kummaline kujudega aed. Kujudega, mis vahetavad kohti. Kujudega, millel tundub olevat seos sealkandis kunagi toimunud laevahukuga. Klouniga, kes ilmub Alicia unenägudes. Max sõbruneb kohaliku poisi Rolandiga, kellega koos asuvad lahendama seda salapärast müsteeriumi. Ning tundub, et saladuste võti asub Rolandi vanaisa ja kohaliku majakavahi Victor Kray käes…

Tegu on tõelise pimedal sügisõhtul lugemist vääriva raamatuga. Carlos Ruiz Zafón on suutnud luua tõeliselt kõheda ja salapärase õhustikuga ning kaasahaarava loo. Kusjuures tegu on tema esimese avaldatud raamatuga (aastal 1993). Oma vaatepuntidest viivad lugu edasi Max, Roland, Alicia ja Victor Kray ise. Salapärane uduprints, kes vahetab lubadusi teenete vastu, meenutab õige veidi Timm Thalerit ja Turak’i või siis kuninga ja Rumpelstiltskini motiivi.

Igal juhul soovitan!


Liisi

KUI KOLETIS KUTSUB Patrick Ness

Lood on kõige metsikumad asjad üldse, müristas koletis. Lood jälitavad ja hammustavad ja kummitavad. „Õpetajad räägivad sellist juttu“, jätkas Conor. „Neid ei usu ka kunagi keegi.“
Ja kui mina olen oma kolm lugu lõpetanud, ütles koletis, nagu poleks Conor rääkinudki, räägid sina mulle neljanda. Conor vingerdas koletise peos. „Mina ei oska lugusid rääkida.“
Sa räägid mulle neljanda, kordas koletis, ja see on tõde.
„Tõde?“
Mitte mingi suvaline tõde. Sinu tõde.
„Oo-kei,“ sõnas Conor, „aga sa ju ütlesid, et ma hakkan enne lõppu kartma ja see ei kõla üldse hirmsalt.“ … Sina tead, et sinu tõde, mida sa varjad, Conor O’Malley, on see, mida sa kõige rohkem kardad. … Sellepärast sa mind kutsusidki.

Kui selle raamatu kätte võtsin, ootasin ausalt öeldes midagi miss Peregrine'i lastekodulaste taolist. Ilusad pildid ning lahendamist vajavad mõistatused. Aga ma eksisin. Tõsi – raamat on sünge ja salapärane, aga üleloomulik ta ei ole. Hirm on tõeline, õudus on tõeline, olukord on tõeline ning koletis on tõeline. Ja probleemid on keerulised (sellised, millest on kolmeteistkümneaastastel poistel võib-olla raske aru saada. Võib-olla ka mitte).

Conor on 13-aastane poiss, kellele on kõige tähtsam inimene tema ema. Aga emal on vähk. Ja lootust paranemiseks jääb järjest vähemaks. Ja Conor on nii üksi. Ta ei saa läbi oma vanaemaga, koolikaaslased kiusavad ning isa elab oma uue perega ookeani taga. Niisiis hakkab Conorit külastama koletis. Täpselt kuus minutit peale keskööd ta ilmub, ning lubab Conorile rääkida kolm lugu, tingimusel, et Conor räägib talle neljanda loo. Sündmused arenevad ning need kolm lugu ei ole üldse sellised, nagu Conor alguses arvab. Koletise lood ja tõelisus hakkavad segunema ning Conor jääb järjest rohkem üksi oma valu, lootuse ja segadusega.

Ütlen ausalt – see on üks valus raamat. Alustasin lugemist ning ei saanud seda enne käest panna kui olin viimase lehekülje läbi lugenud (raamat ei ole ka kuigi mahukas). Lugu poisist, kes peab üksi selle kõigega toime tulema, valab oma väljendamatud ja endalegi arusaamatud hirmud ning tunded koletise vormi. Siitmailt ei leia te mitte ühtegi nõidust ega ime. Sest koletisi pole tegelikult olemas. On ainult hirm tuleviku ja kaotuse ees.

Jutt põhineb Siobhan Dowd’i ideel, kes suri rinnavähki, enne kui jõudis antud raamatu valmis kirjutada.


Liisi