Aino Kallase viimane päevaraamat. Nukrat üksildust ja füüsilist abitust, aga ikka veel ka erutavaid võite ja ränki kaotusi sisaldavad vanadusaastad.
Sünnipäevakingiks saadud külalisraamatu võttis kirjanik ka külaskäikudele kaasa, sellest pealkirigi. Esialgu täitsid seda sõbrad-tuttavad, kuid aina enam hakkas sinna sissekandeid tegema ka Aino Kallas ise, kuni külalisraamatust saigi järjekordne päevaraamat.
Päevasündmustest on juttu küll vähe, põhirõhk on ikka tunnete kirjeldamisel ja meenutustel. Väga palju on Kallasele iseloomulikku ilulemist, nii et kohati läks veidi imalaks. Samuti oli võõrastav, et lähedasi inimesi – isegi pereliikmeid! – on nimetatud täisnimedega. Võibolla mõlkus avaldamismõte algusest peale meeles, sellest siis ka see liigne kirjanduslikkus ja väljapeetus. Selle asemel oleks tegelikult tahtnud siirust, hinnanguid elus tehtud otsustele – neid seal paraku pole. Tõsi, eks vahel ole vaikiminegi hinnang.
Aino Kallase särav, aga kindlasti mitte kerge elu on nüüd siis ka eesti keeles päevikutega üsna hästi kaetud. Vaid 1930. aastate ja sõjaaja märkmed on veel kaotsis, arvatakse olevat hävinud, kuid mine tea – imesid ju juhtub.
Inge
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar