Antoine Laurain "Presidendi kaabu", Eesti Raamat 2020, tlk Sirje Keevallik, 185 lk
Kui ma peaksin seda raamatut ühe sõnaga iseloomustama, siis oleks see sõna võluv. Lugedes oli kogu aeg tunne, justkui vaataks head Prantsuse filmi. Tõsi, lõpupoole hakkas küll Hollywoodi sisse tulema, aga mitte nii tugevalt, et oleks päris häirinud.
Kõike oli parasjagu. Sisu, mis oli huvitav viimase punktini, on edasi antud just paraja hulga sõnadega: ei mingit vahutamist, aga mitte ka ülilühilausetega iseäratsemist. Tekkis lausa soov osata prantsuse keelt, et võrrelda, kas tekst ongi nii hea või on lihtsalt tõlge suurepärane. Igasuguseid muid soove – teada saada, vaadata – tekkis ka, nii et ühtelugu pidi guugeldama, see läks lõpuks juba veidi tüütuks. Aga see vist pole enam raamatu viga, vaid hakkab ametiga külge.
Sisu? Ühe tähtsa kaabu teekond mööda inimesi, kelle elu vajas tõuget, et surnud punktist edasi saada. Vaimustav seeneniidistik, mida kohtab sageli ka päris elus, kui oskad tähele panna.
Vahel viib elu meid uutele radadele ja me ise ei märkagi, millal tee hargnes, saatuse suur GPS ei juhi meid ettenähtud suunas ja ükski ekraan ei hoiata, et tagasiteed pole (lk 139).
Inge
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar