kolmapäev, 20. mai 2020

BRITT-MARIE OLI SIIN Fredrik Backman



Fredrik Backman "Britt-Marie oli siin", Varrak 2019, tlk Ene Mäe, 286 lk

63-aastane Britt-Marie jätab oma truudusetu mehe ning satub tööotsinguil Borgi-nimelisse pärapõrgusse. Kolkasse, kus ei ole luksust valida, kes on su parim sõber.

Kui Borgi-taolisest kohast ainult läbi sõita, kipub silma jääma kõik see, mis on suletud. Selleks et näha, mis on alles, tuleb kiirus maha võtta (lk 284).

Britt-Mariel ei ole kiiret, lisaks ei ole tal eelarvamusi ning teda on õnnistatud oskusega märgata inimest, kes on juhuslikult ratastoolis, mitte ratastooli, kus on juhuslikult inimene, sestap hakkavad talle avanema alevi erinevad kihid. Aga mitte ainult, ka eneses avastab ta jooni, mille olemasolust ei olnud tal aimugi. Mis ei saanud varem avalduda, sest kogu elu oli ta elanud teiste varjus ja lasknud teistel enese eest otsustada.

Britt-Marie loo kõrval on see ka lugu tüüpilisest väikeasulast – paigast, mis ei ole miljonivaatega, vaid on pigem üks miljonist omataolisest (lk 283) – ja kindlasti jalgpallist. Jalgpall on see, mis paljastab inimese iseloomu ja mis aitab edasi elada. Sügavat traagikat ja sooja huumorit on neis lugudes, nii et vahel juhtus lugedes, et kaastunde- või heldimuspisarad ei jõudnud veel kuivada, kui juba ajas naerma. Keskmisest rohkem on ka selliseid kohti, kus inimesed plaksutaksid ümberringi, kui see oleks Hollywoodi stamptoode.

Võib kiita ja võib nuriseda, kuid usun, et üht teeb see raamat küll: muudab oma lugeja paremaks inimeseks.


Inge

Kommentaare ei ole:

Postita kommentaar