FRANKIE Jochen Gutsch, Maxim Leo

 Jochen Gutsch, Maxim Leo „Frankie“, Vesta 2023, tlk Eve Sooneste, 183 lk

„Sihuke elu mõte ei ole minu jaoks. Kõigepealt tuleb ta üles leida ja siis tuleb peale passida, et ta jälle ära ei kaoks.“

Raamatu tagumisel kaanel seisab lühikirjeldus:

Mees, kes tahab surra. Kõuts, kes otsib kodu. Liigutav ja ühtaegu ülikoomiline lugu ebatavalisest sõprusest ja teest tagasi ellu.

Neid ridu lugedes tekkis minu vaimusilma ettekujutus sellest, mis mind tolle armsa kassi (vabandust, kõutsi) silmade taga ootab.

Tunnistan, et mul oli esiti keeruline mõista, millisele lugejaskonnale see täpsemalt mõeldud on. Teatud elemendid jätsid mulje, et raamat sobiks hästi noorematele lugejatele. Lugu on väga lihtsalt kirjutatud, natuke keerulisemad või ehk vähem tuntud sõnad seletatakse ilusti dialoogis lahti ja päris mitmel korral kasutatakse ka sellist kirjapilti:

Tema: „Frankie, vanapoiss!“

Mina: „Musklis Tõrukõuts, vanapoiss!“

Tema: „Tore sind näha!“

Mina: „Jaa, tore!“

Samas, nagu ka kirjeldusest aimata võis, räägib raamat üpris süngetest teemadest. Lisaks surmale, depressioonile, alkoholismile ja enesetapukatsetele tehakse põgusalt juttu ka näiteks loomadevastasest vägivallast.

Loole paneb alguse Richard Goldi akna taha sattunud Frankie, kes näeb mehe elutoa lakke riputatud „lõnga“ ja tahab samuti sellega mängida. Gold, kes üritab teda minema ajada, viskab vaese kõutsi millegagi oimetuks. Mees peab teda surnuks ja viib Frankie tuppa, et loomaarstile helistada, kuid minategelane on mõistagi elus ning hakkab Goldiga inimkeeli rääkima. Edasise sündmuste rägastiku käigus kuuleme mõlema minevikust, näeme nende omavahelise suhte keerdkäike ja kohtume tegelastega, kes neid sel teel saadavad.

Kohati tundus, et Goldi ja Frankie sõprus, mis pidi olema raamatu fookus, juhtus kuidagi niisama igasuguste muude isevärki seikluste vahel. Samas küllap see oligi nii mõeldud. Kuna näeme lugu läbi Frankie silmade, siis pole imestada, et jutt on lihtne, otsekohene ja süngemad teemad hargnevad tagaplaanil. Kaslasele omase eluterve ükskõiksusega kõuts (kes muide aeg-ajalt ka ropendab) ei saa olukorra tõsidusest hästi arugi. Äkki on probleem lihtsalt selles, et inimesed magavad liiga vähe ja mõtlevad liiga palju.

  „Ma magan peaaegu terve päeva. Ma olen korraks ärkvel, ajan korda paar asja ja siis magan uuesti ja näen und. Sellel on suur eelis, et ma ei saa maailmast liiga palju teada. Sest kui saad maailmast liiga palju teada ja selle üle liiga palju järele mõtled, siis ma ei teagi. Võib-olla teeb see haigeks? Ja paneb elule sünge pilguga vaatama? Aga mina olen kõigest kõuts. Mõelge, mida tahate.“

Kokkuvõtteks võin öelda, et „Frankie“ on isevärki kompott kergest ja kohati absurdsest huumorist, mõtlemapanevatest aruteludest, meid kõiki puudutavatest raskustest ning karvastelt sõpradelt saadud õppetundidest. Loo lõpp, mida ma muidugi välja ei räägi, oli tõepoolest liigutav ja samas realistlik. Õigemini nii realistlik, kui see inimkeelt kõneleva kõutsi puhul olla saab.

Kaanekujunduse eest annan mõistagi lisapunkte!

 

Karoliina M