TALVITUMINE LUMETEKI ALL

Muljetan sel korral kahest hiljuti loetud raamatust. Alustasin uut aastat hästi rahulikult ja lugesin jaanuaris ampshaaval sellist teost nagu:

Katherine May „Talvitumine: puhkuse ja endassetõmbumise vägi rasketel aegadel“, Tänapäev 2022, tlk Helena Niidla, 271 lk

Ma ei jää üldiselt eneseabi riiuli ette pikalt pidama, aga sattusin seda raamatupoes tööl olles lappama. Mind köitis autori sorav keel (ja sama oskuslik tõlge) ning kui ma teose rahulikult, paar peatükki korraga ja mõneks päevaks sootuks ootele pannes läbi lugesin, tundsin, et iga kord, kui raamatu kätte võtsin, andsid read mulle midagi, mida täpselt selles hetkes vajasin.

„Talvitumine kutsub esile inimkogemuse sügavaimad ja vaimselt rikkaimad hetked ning neis, kes on talvitunud, peitub tõeline tarkus.“

„Talvel tahan mõtteid, mille üle lambivalguses juurelda – aeglast, vaimset lugemist, mis toidab hinge. Talv on aeg raamatukogudeks, sealsete riiulite summutatud vaikuseks ning vanade lehekülgede ja tolmu lõhnaks.“

May räägib sellest, kuidas mõni ootamatu sündmus võib elu rööpast välja viia, talve tuua. Ta jagab isiklikke kogemusi, vestleb ekspertidega ja inimestega, kes igaüks omal moel teadlikult talvituvad. Autor kümbleb jääkülmas vees ja Sinises laguunis, seilab Põhjamerel virmaliste all, pühitseb pööripäeva, uurib unihiirte ja mesilaste talvitumust (juttu tuleb ka teistest imelistest olenditest) ning loob seoseid kirjanduse, mütoloogia ja loodusega.

„Meil kõigil on sipelga-aastaid ja rohutirtsu-aastaid – aastaid, mil me suudame valmistuda ja varuda ning aastaid, mil meil on vaja pisut abi. Meie tõeline viga ei ole see, et me ei suuda piisavalt kõrvale panna, et rohutirtsu-aastatel toime tulla, vaid see, et usume, et iga rohutirtsu-aasta on anomaalia, mis on meile osaks saanud ainult seetõttu, et oleme inimesena ebaõnnestunud.“

Raamat pakkus lohutust, põnevaid infokilde ja soojust, rääkides samas külmast. Kuigi osad elamused, mida autor kirjeldab, ei ole paljudele kättesaadavad, oli neist ometi tore kuulda ja rohkem teadmisi ammutada. Pea kogu teost võiks tsiteerida, aga soovitan ise lugeda – rahulikult, kiiret ei ole.

Craig Thompson „Blankets. Lumeteki all“, Pythagorase Püksid 2021, tlk Krete Saak, 590 lk (graafiline romaan)

Minu talvituv kunstihing janunes kaunite illustratsioonide järele ja seega tõin raamatukogust kaasa Thompsoni tunnustatud graafilise romaani. Kui eelmist teost lugesin aegamööda kogu jaanuarikuu vältel, siis ligi 600 leheküljeline „Blankets“ sai mul läbi nelja tunniga – jah, siin on pilte märksa rohkem kui teksti, aga siiski üllatavalt ühe hooga.

Craig jutustab nii „tüüpiliste“ koomiksiruutude kui terve lehekülje suuruste joonistustega enda elulugu – poisipõlvest usklikus peres, kus ta pidi väikevennaga voodit jagama, koolist ja õpetajatest, kes proovisid tema tulevikku suunata, uutest tutvustest ja esimesest armumisest ning iseseisvat elu alustades usust loobumisest. Tegu on sedasorti raamatuga, mis ilma illustratsioonideta ei oleks mind võib-olla hetkel kõnetanud, aga autori kunstistiil püüdis juba ammu pilku ja mul on väga hea meel, et see loetud sai.

 

 

„Me võisime veeta terveid päevi joonistades ja aeg-ajalt vahelduseks õues joostes, et oma energiat kulutada. 

Need olid ainukesed ärkveloleku hetked mu lapsepõlves, mil elu tundus püha või elamist väärt.“

 

„Ma peitsin oma Piibli ära ja kolisin suurlinna. Kui ma astusin esimest korda raamatukokku, tundsin end kui laps kommipoes, kus kõik kommid olid tasuta.“

 

„Blankets“ on eluline, humoorikas, kohati natuke kõhedust tekitav, aga ennekõike silmale ilus.

 

Saare Maakonna Keskraamatukogus on saadaval nii algupärane ingliskeelne kui ka eesti keelde tõlgitud eksemplar.

 

Karoliina