Ja ma ei usu enam, et on olemas head viisi kaotusega toimetulemiseks. Su õlul on kohutav valu – alaline jube koorem – ning sellest rääkimine ei võta koormust su õlult ega muuda seda kergemaks. Racheli surm oli kõigist mõeldavaist jubedaim. Selle kalgi tõe vastu pole sõnadest abi. Rachel on surnud. Ta on igaveseks läinud ja me ei näe enam iial tema armsat nägu, ei kuule enam iial tema muusikat. Ta on surnud. …Surun nimetissõrme väikesele ümmargusele armile põlve kohal. See on ainus füüsiline märk ööst, mil Rachel tapeti, ainus füüsiline vigastus, mis mulle osaks sai. Tol kohutaval päeval suri Melbourne’is vale tüdruk. Ja kuigi ma ei saa ju tegelikult soovida, et oleksin surnud Racheli asemel – ma ei ole kaugeltki piisavalt julge, et olla märter –, tean suurepäraselt, et suri parem õde.
17-aastane Kate on tüdruk, kellel on saladus. Ta õde mõrvati. Nüüd elab ta teise nime all ning teises linnas, sest peale õe surma tegi meedia tema perekonna elu põrguks. Peale seda muutub Katherine Kate’iks ja kolib teise linna elama. Et saada natukenegi hingerahu.
Siis kohtab Kate Alice’it. Elavat ning pöörast tüdrukut, kellega saavad nad väga headeks sõpradeks. Kohtub tänu Alice’ile erinevate inimestega ning hakkab ennast tasapisi jälle elavamana tundma. Aga kas Alice on tõesti nii hea sõber kui ta esialgu välja laseb paista või on kogu selle asja taga hoopis midagi muud? Sest alati ei ole Alice soe ja hea, aeg-ajalt lööb välja ka Alice’i teine, õelam pool. See on raamat rasketest valikutest (eriti kui rääkida ööst, mil mõrv juhtus), kaotusest ja püüdest edasi elada, sest maailm EI OLE õiglane.
See oli raamat, mida oli veidi raske lugeda (juba alguses oli teada, et midagi juhtub, midagi halba), aga veel raskem oli seda käest panna. Ja ükskõik mida Alice oma tegevusega saavutada ei tahaks, ta aitab Kate’il ja tema perekonnal leina tõttu takerdunud eluga tasapisi edasi minna. Olgu see tema lunastus.
Liisi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar