Istusin veidi nuuksudes. Veri kohas mu peas ning kõik mõtted, kuidas juhtunut poisile valutumalt ja sujuvamalt selgitada, olid täiesti kadunud. Kogu mu hoolega valmismõeldud tekst oli ununenud.„Ma olen rase,“ paiskasin korraga otse välja, et see mure lõpuks endast välja saada. Taneli silmad läksid suureks ja ta vaatas imestusest kõrgele tõstetud kulmude alt mulle otsa. Siis tõmbas silmad vidukile, püüdis kohtlaselt naeratada ja piidles mind umbusklikult, nagu lootes, et teen nalja.
Miia on tüdruk, kes ootab endast kõige paremat. Ta õpib eliitkoolis, tantsib vapustavalt hästi ning tal on armastav ja hooliv poiss-sõber Tanel. Kuid siis jääb Miia rasedaks. 17-aastaselt. Ning kuidagi tuleb välja, et kõik tema ümber kukub kokku. Sõbrannad justkui kaovad kõrvalt ning Tanel ka. Ja töökas ning sihikindel Miia avastab, et lisaks tundmatule rasedusemaale (kuidas ma lapsega küll hakkama saan?) ja kaotusevalu teda mahajätnud lapse isa pärast tuleb veel lisaks peaaegu kogu ülejäänud maailma suhtumine. Enne kõigile eeskujuks seatud Miia peab taluma hoopis teistsuguseks muutunud suhtumist. Isegi kui TEMA ISE pole muutunud (õpib ta ju sama hoolega), on ta nüüd äkitselt koorem koolile, vanematele ja abi ei tundu kusagilt tulevat. Ja mida aeg edasi, seda vähem nähakse tüdrukut suure kõhu ja hiljem ka lapse taga. Siis otsustab Miia, et talle aitab, ning kolib koos oma pisipojaga hoopis maale vanaema juurde ning elu loksubki vaikselt paika.
Mulle meeldib selle raamatu mõistmist nõudev toon. Miia on nagu otsusekindel tank, kes püüab üle sõita igasugustest eelarvamustest. Kui Tanel ta maha jätab, võtab ta vastu otsuse, et laps on ainult tema vastutusel ja tema kasvatada, ning jääb selle juurde. Samuti jätkab ta otsusekindlalt õpinguid, et kool ikka ära lõpetada. Miia on visa ning töökas ja saab hakkama. Samuti toob „Tristan“ välja ka selle, kui üksinda võib tunda ennast tulevane teismeline üksikema, ja need raskused, millega peab ta rinda pistma. Igatpidi õpetlik raamat.
Liisi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar