Ära vasta tundmatutele numbritele. Mitte kunagi. Varem oli ta seda põhimõtet alati järginud, aga enam mitte. Kui elasid üksi ja tahtsid oma asju ise ajada, tuli vastata ka tundmatutele helistajatele.„Lumikki Andersson,“ ütles ta oma ametliku häälega.
„Tšau, Elisa siin.“
Elisa? Miks Elisa talle helistas?
„Tuukka ütles, et sa tead,“ jätkas tüdruk kiiresti.
Lumikki ohkas. …
„Ma ei teadnud, kellele helistada. Poisid ei taha sellest rääkida. Ma olen täiesti segi, sa pead siia tulema. Ma ei saa üksi olla. Ma kardan. Aita mind.“ …
„Okei, ma tulen,“ kuulis ta end telefoni ütlevat.
Nii palju siis vabast päevast.
Lumikki (soome keeles Lumivalgeke) on 17-aastane Soome koolitüdruk, kes käib väljendusoskuse gümnaasiumis. Tüdruk, kes ei kuulunud ühtegi gruppi ja kes seisab teistest eemal. Tüdruk, kellel ei ole sõpru ning kes neid ei tahagi. Lumikkile lihtsalt ei meeldi end teiste asjadesse segada. Nii on lihtsam ja ohutum. Kuni ta leiab kooli pimikust sinna kuivama riputatud 500-eurosed. Edasi juhtub kõik kiiresti (raamatu tegevusaeg on ühe nädala jooksul pühapäevast reede ööni). Koolikaaslastest rahapesijad saavad teada, et Lumikki teab, ja hirmunud klassiõde veab ka Lumikki kogu selle jama keskele. Lõppude lõpuks on ju vaja tõde välja selgitada.
„Punane nagu veri“ on esimene raamat Lumikki Anderssoni seiklustest. Noortele mõeldud krimka, millesse on segatud paras annus koolikiusamise teemat (Lumikki eelmisest koolist), ning sellest, kuidas see teda on selliseks vorminud, nagu ta praegu on – tugev ja julge (aga samas ka võimetu kedagi endale ligi laskma ja usaldama). Need valusad meeldetuletused on väga mõjusad. Nagu on seda ka lummavad olustikukirjeldused Soome külmast-külmast talvest.
Soovitan soojalt.
Liisi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar