Jaanus Vaiksoo "Onu Heino väike pere", Tallinna Keskraamatukogu 2010, ill Kertu Sillaste, 72 lk
Kaks armast luulekogu sümpaatsest tegelasest, kes vaatleb loodust, kuulab vaikust, lustib, lips ees, õhtul pimedas laste mänguväljakul, ootab päkapikult sussi sisse kommi, loeb palju, peseb pesu, peab tigudega pidu (see kes-tab tä-na-se-ni) ja mis kõik veel. Onu Heinost siis. Esialgu on ta veidi üksik, aga õnneks saab kuramaažist tädi Kaiega asja ja koos luuakse imekena pere, kus kasvab ka pojake Rein. Kuidas lapsed selle vastu võtavad, ei oska ütelda, pole proovinud, aga mina nautisin täiega.
Heino-luuletused voogavad mõnusalt. Kui mõnikord hakkab luules see voogamine domineerima, nii et kipub juba sisu varjutama, siis siin ei läinud mõte uitama, vaid püsis kenasti teksti juures. Tegelikult lugesin neid ka aastaid tagasi, aga erilist elamust tollal ei saanud. Nüüd puksusin bussis omaette, küllap üsna onuheinolikult, naerda. Eks iga raamatuni peab kasvama.
Hea, et "Tujurikkuja" onu Heinole on vastukaaluks ka see tore onu Heino, kuigi tänapäeva lastele oleks vast lähedasem mõni kaasaegsem nimi. Uuel põlvkonnal on vist juba onu Kevinid ja onu Trevorid... Kui ei ole välismaa onud.
Stiilinäiteks lugu sellest, kuidas ilves ajas onu Heino küttepuude varumise nurja:
ONU HEINO JÕULUKINK
Onu Heino rühkis metsa, kaasas saag ja kirves.
Tahtis teha küttepuid –, kuid vastu juhtus ilves.
Mehel läksid jalad nõrgaks, otsaette higitilk,
tundis, kuidas teda puuris metsakassi luurav pilk.
Heino kohmas aralt: "Tere... Mul ei olnud plaanis muud,
tahtsin ainult koju viia ühte väikest jõulupuud."
Ilves muigas: "Veider vana. Kährikuga paras paar.
Jõulud juba ammu möödas. Praegu on ju veebruar."
"Ah, et möödas. Vaat, kus lugu!" onu Heino imestas.
"Mina küll ei saanud pakki," ütles mees ja minestas...
Onu Heino ärkas voodis, hõõrus kahe käega silmi.
Nägi nurgas jõulukuuske – on see unes või on ilmsi?
Keegi istus kuuse kõrval, see ei olnud naabri Liisu.
Rahulikult limpsis vurre juba tuttav metsakiisu:
"Tassisin su seljas koju, hakkas miskipärast kahju.
Maja oli külm ja kõle. Panin kütte pliidi, ahju.
Vaatasin, et oled justkui veidi õnnetu ja üksi,
sellepärast jõulukingiks tõin sul jänkunahast mütsi."
Nüüd on onu Heinol sõber – päris pesuehtne ilves,
ehkki veidi karmi moega: silmad kissis, nägu pilves.
Inge
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar