Mis ma oskan ütelda? Väike, aga väga kuri. Kui elaksime "Harry Potteri"-laadses võluilmas, oleks see raamatuke just seda tüüpi, kes sipleks rahutult riiulis ja laksutaks vihaselt hambaid, nii et lehepuru lendab. Ja kui ta rihmadega kinni köita, näriks need läbi.
Tegu on luulekoguga. Ilmunud sarjas "Poeedilt sõjaveteranile", mis tagakaanel oleva tutvustuse järgi "sisaldab Suure Isamaasõja päevade luulet omaaegses sõnastuses, nii, nagu need värsid jõudsid sõjamehe ette kas tolleaegses "Rahva Hääles", "Punaväelases", "Tasujas", "Sõjasarves", raadios või autori sõjaaegses luulekogus". Ning esileht annab teada: "Suure võidu aastapäevaks – nende aegade mälestuseks, kui nõukogude rindemehe tääk ja kirjaniku sulg olid tihedaimas liidus, et väärata fašistlikud agressorid." Sellised ajad olid. Tegelikult kumab mitmest luuletusest tõelist isamaa-armastust, aga veel enam hirmu, mis paneb otsima kellegi suurema kaitsvat varju. Ses mõttes üsna tänapäine, ainult Liit on teine. Sõnavara ja toon muidugi ka.
Kogu on koostanud Endel Sõgel. See sobitub kenasti kirjarahva mälestuste lugemisest kujunenud Sõgla-pilti, kuid samas tekitab ka soovi seda pilti mitmekesistada. Keegi ei saa ju ometi olla nii üdini ... Sõgel.
Inge
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar