"Emapiim"on psühholoogiline romaan, mis käsitleb vastuhakku nõukogude süsteemile aastatel 1970–1980. Laiemalt on tegelaste elusündmusi kirjeldatud mitmekümne aasta jooksul. Inimeste hingedes elas usk ja lootus vabadusele.
Raamat oli huvitav seetõttu, et kujutas mitme põlvkonna naiste elu: vanaema, ema ja tütre. Põhjalikumalt ongi kirjeldatud ema ja tütre hingeelu. Eriti tuntav on günekoloogina töötava ema vastuhakk kehtivale korrale ja leppimatus nõukogude süsteemiga. Seetõttu vallandatakse ta oma erialaselt töölt ning äraelamiseks on ta sunnitud tegema lihttööd. Oma mässava iseloomu tõttu ei ole ta osanud pakkuda oma tütrele piisavalt emaarmastust, keeldudes talle isegi emapiima andmast, et see on mürgine ja et tütar ei kasvaks temasuguseks protestijaks. Samas kasvab tütrest hooliv ja ema armastav laps, palju on neile toeks hoolitsevad vanavanemad.
Ema ei jõudnudki vabanemist ära oodata, ta isegi ei uskunud seda. Küll aga tähistasid vabakssaamist vanavanemad ja lapselaps. Uudist Läti vabakssaamisest nägid nad telerist, valitses rõõm ja eufooria, karjuti ja valati pisaraid. Raamatul oli õnnelik lõpp, kõigele läbielatule vaatamata. Mulle see raamat meeldis, soovitan teistelegi.
Raamatul on omamoodi tervendav mõju, tuleb tõdeda, et meie aja eluraskused ei ole nii karmid.
Liia
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar