Autorist:
Anšlavs Eglītis (1906–1993) sündis Riias, II Maailmasõja lõpus lahkusid pagulastena Lätist Saksamaale, elasid erinevates pagulaslaagrites ja 1950. aastal asusid elama USA-sse. Raamat ilmus USA-s 1962. aastal.
Anšlavs Eglītis (1906–1993) sündis Riias, II Maailmasõja lõpus lahkusid pagulastena Lätist Saksamaale, elasid erinevates pagulaslaagrites ja 1950. aastal asusid elama USA-sse. Raamat ilmus USA-s 1962. aastal.
Mälestusteraamat 1920–1930. aastate Läti elust. Autori isale, luuletaja Viktors Eglītisele kingiti riigi poolt Inciemsi mõis Turaida lähistel. Majas elasid ka eakad mõisateenijad ja tohutu suured rotid. Hoone oli suur, lagunev ja külm, seal sai elada ainult suvel. Autor kirjeldab Gauja jõe kauneid liivakivist kaljuseid kaldaid, mõisa parki, ümbritsevat loodust.
Perekond püüdis lagunevasse lossi elu tuua. Seal kohtusid kunstnikud ja kirjanikud, kes jätsid kustumatu mulje noorele kirjanikule. Anšlavs proovis kätt ka kunstnikuna. Noorukina tegi koos sõbraga sporti, rajades ka spordiväljaku. Mutid ja huvipuudus elanike poolt – nii jäigi väljak kasutamata. Maal elavad ja talutööd tegevad külaelanikud ei saanud aru, milleks sport, kui füüsiline töö hoiab tugevana. Kalastamine oli põhiline ajaviitetegevus.
Pansion lossis sai uueks ideeks. Koos endiste mõisateenijatega värviti üle mõned toad, kuulutus lehte ning oodatigi külalisi. See ettevõtmine ebaõnnestus, ei olnud lõbustusi, maja oli külm ja kõle, igivana kokk ei suutnud õigeaegselt süüagi teha. Lõpuks jõudis kohale ka oodatud noor teenijanna, aga selleks ajaks oli pansion juba suletud.
Kaks korda aastas toimus mõisa pargis pidu kohalikule rahvale. See algas päikeseloojangul ja kestis hommikuni. Esmakordselt elektrivalgel, Brasla elektrijaam oli valmis saanud. Peotuju tõstis salaviin. Kohalikud, palgiparvetajad ja elektriliinide ehitajad pidasid maha korraliku kakluse. Loomulikult tüdruku pärast. Kakluse algataja kadus ise kõigi nelja tuule poole.
Ka põllumajandus ei edenenud, tooteid oli raske müüa ja küüslauguga hapukapsas oli söögiks kõlbmatu. Mõisa remondiks ikkagi raha ei jätkunud. Maja müüdi maha ja osteti väike suvila mere ääres.
Laine
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar