Lugesin selle raamatu läbi 2016. aasta juunikuus, ajendatuna televiisoris nähtud saatest, kus keegi Läti tõlkija rõõmustas, et oli märganud eesti keeles ilmunud olevat V. Jākobsonsi teost "Hommikueine keskööl".
Nõnda ma ta raamatukogust kaasa haarasingi.
Tundub, et tegemist on lätlastele väga olulise autoriga.
Nõnda ma ta raamatukogust kaasa haarasingi.
Tundub, et tegemist on lätlastele väga olulise autoriga.
V. J. sündis 1922 Riias Läti ohvitseri pojana, sai hea gümnaasiumihariduse ja siis viidi Siberisse, kus oli nii küüditatuna kui vangilaagris. Oma jutukogud ongi ta kirjutanud Siberi kogemustest. Sünge teema südasuviseks lugemiseks. Talvel pakaselisel ajal aga vist veel raskem. Sest elu oli karm, nälg, külm.
Tohutult külm ja täielik nälg.
Kõik ju oleme lugenud ja kuulnud. Mõni jõudis õnneks Siberist tagasi ka.
Jutustused on õnneks mitte väga värvikad, sellele vaatamata või ehk seda enam mõjub neis käsitletu. Küüditatu ei olnud inimene. Ei asjapulkade ega kohalike inimeste silmis. Tugev vaim ja noore inimese meelekindlus oma tee lõpp-punktina näha kodumaad ja Riia linna olid need, mis autori ja jutustuste peategelase sellest õudusest eluga välja tõid.
Tohutult külm ja täielik nälg.
Kõik ju oleme lugenud ja kuulnud. Mõni jõudis õnneks Siberist tagasi ka.
Jutustused on õnneks mitte väga värvikad, sellele vaatamata või ehk seda enam mõjub neis käsitletu. Küüditatu ei olnud inimene. Ei asjapulkade ega kohalike inimeste silmis. Tugev vaim ja noore inimese meelekindlus oma tee lõpp-punktina näha kodumaad ja Riia linna olid need, mis autori ja jutustuste peategelase sellest õudusest eluga välja tõid.
Marlin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar