Lätlasest autor Rasa Bugavičute-Pēce on elukutselt dramaturg. Ta on kirjutanud mitmeid näidendeid ja stsenaariume, näiteks ka "Svingerite" filmistsenaariumi. Tõsielusündmustel põhinev raamat "Poiss, kes nägi pimeduses" ja samanimeline näidend on pärjatud mitmete auhindadega.
Raamatu peategelane Jēkabs sünnib perre, kus mõlemad vanemad on pimedad. Kuna poiss on nägija, tunneb ta juba varajasest lapsepõlvest kohustust järgida kõiges pimedate inimeste toimetulekuks hädavajalikku süsteemsust ja korda ning vastutada iseenda ja oma pere eest. Jēkabs tunneb puudust lähedusest, lemmikloomadest, sõpradest, staatuse sümbolit märkivatest moodsatest asjadest ja paljust muust, samas peab ta kogu aeg olema hea laps ja ema "kuldne poiss".
Jēkabs ei tea, mida tähendab mõiste "suureks saada", sest tema on olude sunnil pidanud olema kohe täiskasvanu.
Jēkabs ei tea, mida tähendab mõiste "suureks saada", sest tema on olude sunnil pidanud olema kohe täiskasvanu.
Kuigi lapsesaamine oli Jēkabsi ema eluunistuseks, süveneb pikapeale nendevaheline võõrandumine. Isa rolliks on teha kõik, et vaid ema oleks rahul.
Kuigi peategelane sündis väga erandlikku keskkonda, kasvas temast iseseisev ja siiski oma vanemaid armastav mees.
Raamat räägib väga tõsistel ja vähekäsitletud teemadel nagu pimedate inimeste materiaalne, füüsiline ja vaimne toimetulek, nende suhtlemine nägijatega ning "normaalsete inimeste" suhtumine pimedatesse.
Kuigi raamat on kirjutatud keskmisele koolieale sobivas stiilis, teeb minu hinnangul Eesti laste jaoks lugemise kohati tülikaks russitsismide kasutamine.
Kuigi raamat on kirjutatud keskmisele koolieale sobivas stiilis, teeb minu hinnangul Eesti laste jaoks lugemise kohati tülikaks russitsismide kasutamine.
Anu K.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar