5-aastane Laura sõidab rongiga Siberist koju, Lätimaale, kus ootavad teda ees vanavanavanemad. Sõidab koos ema ja isaga, kes on Siberis üles kasvanud. Üks neist küüditati 9-, teine 12-aastaselt.
Mida tunnevad vanemad koju jõudes? See on ema sünnikodu, mis on ära lagastatud. Mida tunneb väike tüdruk, kes küll oskab läti keelt, kuid kelle elukogemus on viie Siberi-aastaga hoopis erinev kodumaal kasvanud lapse omast? Lapsed on ju kui käsnad – imevad ümbritsevat endasse.
Kui ema hakkab maja ümbrust kasima, kitkub välja nõgeseid ja maltsasid, saab väike Laura šoki – ema viskab toidu ära! Mida me sööme, kui nälg tuleb!!!!
Kuidas külast ujub noorele perele ligi erinevat kontingenti, ka pealekaebajaid, kes nende laua taga nende viina joovad ja siis kaebust kirjutama jooksevad. Kuidas pere nahkköidetes raamatutest on majas elanud venelased seasulu põranda ladunud, nagu parkett! See on hirmus leid: aastaid virtsas vettinud hinnalised raamatud!
Tegemist on lapse pilgu läbi nähtud nii Siberi kui koduse elu alustamise ajaga. Laps näeb asju lapse pilguga, meie võime üht-teist ridade vahelt lugeda.
Väärt lugemine, soovitan!
Marlin
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar