Ulsik nihutab poti väikesele valgele potikiviahjule ligemale. Muidu külmub pepu poti külge, ei saa lahti tõmmata, kõnnid terve elu ringi pott selja taga – nii räägib Ulsikule alati memm. Aga nii on see vaid talvel. Kuigi suvelgi on pott jahe – küllap seepärast, et on fajansist. Seda valge fajansi asja Ulsik küll ei tea veel. Aga saab teada.
Ulsik ei ela tegelikult kogu aja memme juures. /---/
Ei, Ulsik elab äärelinnas, metsa ja Bābelīte järve lähedal. Sest seal elavad vanemad. Täitsa tavalises hruštšovkas. Täitsa tavalises kahetoalises korteris. (Lk 9.)
Nii saame tuttavaks Ulsikuga, kelle vanemateks on kaks kuulsat koorijuhti – Ausma Derkēvica (Läti üldlaulupeo esimene naissoost üldjuht) ja Imants Cepītis (Läti konservatooriumi õppejõud, kunstiteaduste kandidaat ja laulupeo peadirigent). Samuti juhivad ta vanemad kahte maailmas tunnustatud koori – riiklikku akadeemilist koori Latvija ja naiskoori Dzintars.
Nii saame tuttavaks Ulsikuga, kelle vanemateks on kaks kuulsat koorijuhti – Ausma Derkēvica (Läti üldlaulupeo esimene naissoost üldjuht) ja Imants Cepītis (Läti konservatooriumi õppejõud, kunstiteaduste kandidaat ja laulupeo peadirigent). Samuti juhivad ta vanemad kahte maailmas tunnustatud koori – riiklikku akadeemilist koori Latvija ja naiskoori Dzintars.
See tõsiasi ei ole aga Ulsikule just kõige tähtsam. Tõsi, mõnikord peab proovides kaasas käies vaikselt publikut mängima ja vanemad käivad reisidel, kuhu teda kaasa ei võeta, aga see-eest tuuakse välismaalt talle kaasa ihaldatud nätsupakke. Palju aega veedab Ulsik ka memmega, kellega sõidetakse näiteks suvel järve äärde puhkama, ükskord isegi lennukiga Gruusiasse.
Väikese südika ja suhteliselt iseseisva tüdruku uuriva pilgu läbi avaneb 1960ndate Nõukogude Läti elu, kus täiskasvanud on vahel täiesti arusaamatud või ei saa nad ise üldse asjadest aru. Kus suured räägivad asju, mida Ulsik täiskasvanute meelest kuulma ei peaks, aga Ulsik pole ju rumal. Mõnest asjast saab ta ikkagi aru ka. Sest Ulsik oskab hästi maailmaasjade üle arutleda. Omaenda järeldusi teha – ta on uudishimulik ja arukas tüdruk.
Raamatus mainitakse ka palju Lätis tuntud kultuuritegelasi, kellest minule, Läti kultuurieluga mitte kursis olevale inimesele, tuli tuttav ette ainult Ulsiku vanemate sõber Eestist – Gustav Ernesaks.
Ulsiku mõtted, kirjeldused ja raamatu kirjutamisstiil on üks vahva tervik, mis natuke naerutab ja tuletab ka täiskasvanutele meelde, et nad on kord lapsed olnud. Ausalt öeldes võiks seda raamatut vabalt ka lastele lugeda – küllap leiaksid ka nemad sealt palju äratundmisrõõmu.
Väikese südika ja suhteliselt iseseisva tüdruku uuriva pilgu läbi avaneb 1960ndate Nõukogude Läti elu, kus täiskasvanud on vahel täiesti arusaamatud või ei saa nad ise üldse asjadest aru. Kus suured räägivad asju, mida Ulsik täiskasvanute meelest kuulma ei peaks, aga Ulsik pole ju rumal. Mõnest asjast saab ta ikkagi aru ka. Sest Ulsik oskab hästi maailmaasjade üle arutleda. Omaenda järeldusi teha – ta on uudishimulik ja arukas tüdruk.
Raamatus mainitakse ka palju Lätis tuntud kultuuritegelasi, kellest minule, Läti kultuurieluga mitte kursis olevale inimesele, tuli tuttav ette ainult Ulsiku vanemate sõber Eestist – Gustav Ernesaks.
Ulsiku mõtted, kirjeldused ja raamatu kirjutamisstiil on üks vahva tervik, mis natuke naerutab ja tuletab ka täiskasvanutele meelde, et nad on kord lapsed olnud. Ausalt öeldes võiks seda raamatut vabalt ka lastele lugeda – küllap leiaksid ka nemad sealt palju äratundmisrõõmu.
Liisi
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar