KUIDAS TALTSUTADA LOHET Cressida Cowell

„HA-HA-HA-HAA!“ Tatikärss naeris nii valjusti, et ei suutnud ülepea midagi öelda. Poisid kõõlusid külaväravate juures, kasutades võimalust keksida lohedega, kelle nad olid püüdnud. Kokutis oli üritanud märkamatult väravast sisse minna, aga Tatikärss pidas ta kinni.
„Vaatame, missuguse haleda eluka Kokutis on saanud,“ ütles Tatikärss ja võttis kaane ära. … „Mis asi see ON, Kokutis? Mingi itikas pruun tiibadega jänkuke? Lillehaldjas? Puhevil lendav konn? Tulge kõik siia ja vaadake oivalist looma, kelle MEIE TULEVANE JUHT endale püüdis!“ … Kokutise lohe valis just selle silmapilgu, et ajada vägevalt haigutades oma tilluke suu pärani ning näidata nilpsavat kaheharulist keelt, väga roosasid igemeid ning seda, et tal POLE ABSOLUUTSELT MITTE ÜHTKI HAMMAST. … „HAMBUTU!“ hüüdis Tatikärss. „Kokutis on leidnud endale ainsa HAMBUTU lohe tsiviliseerimata maailmas! See on liiga hea. Kokutis HÄDAPÄTAKAS ja tema lohe HAMBUTU!“

Kokutis on karvaste huligaanide hõimu noviits (see tähendab, et ta püüab saada hõimu täieõiguslikuks liikmeks). Ühtlasi on ta ka hõimupealiku poeg ja terve hõimu tulevane juht. Seda juhul, kui ta läbib seadusega ette nähtud katsed, mis tõestavad, et tal on potentsiaali karmis maailmas ellu jääda ja viikingiks saada. Ah et mis katseks on? Ei midagi keerulist – pead endale lohe hankima ning selle taltsaks treenima. Ainult et lohed on kurjad, targad ja kavalad olevused ning nende treenimine (isegi kui sa oled salaja nende keele ära õppinud) ei ole sugugi lihtne ning nõuab oskusi, mida Kokutisel ei paista olevat (lühidalt öeldes, suuri vokaalseid võimeid). Ja siis veel see suur kuri viie sinivaala suurune merelohe Giganticus Maximus, kes tahab ära süüa terve saaretäie viikingeid.

Raamat on väga naljakas ja tore lugemine nii väiksematele kui ka natuke suurematele. Tegelased on värvikad, nagu nende nimedki (Stoik Üüratu, Kott-Tagumik, Koeralehk, Tatikärss ja nii edasi) ning nalja saab ka. Lisaks on Cressida Cowell ise joonistanud ka eriti elavad illustratsioonid, mis sulanduvad juttu sisse (lisaks sisaldab raamat raamat-õpikut „Kuidas taltsutada lohet“, mille on kirjutanud oma ala ekspert professor Jobukakk).

Elu Berki saarel ei ole kunagi igav ja on harva ohutu (nagu loodetavasti ilmuvatest järgedest on näha). Kokku on siiamaani Kokutise ja Hambutu tegemiste kohta inglise keeles ilmunud (peale selle esimese) juba üle kümne raamatu, millest ühe on kirjutanud ka Hambutu (maakeelde tõlgituna siis „Kuidas treenida oma viikingit“). Loodetavasti saab neid ka eestikeelsetena näha.

Ja nagu märgib autor ise: “See on lugu Raskelt Kangelaseks Saamisest.”


Liisi

PS. Raamatu ainetel on valminud ka lahe multikas „Kuidas taltsutada lohet?“ (juhtumisi Liisi üks lemmikuid). Mõlemad on muhedad ja üliägedad!

Inglise keele mõistjatele ka raamatute koduleht.

KAUNIS KURJUS Rebecca James

Ja ma ei usu enam, et on olemas head viisi kaotusega toimetulemiseks. Su õlul on kohutav valu – alaline jube koorem – ning sellest rääkimine ei võta koormust su õlult ega muuda seda kergemaks. Racheli surm oli kõigist mõeldavaist jubedaim. Selle kalgi tõe vastu pole sõnadest abi. Rachel on surnud. Ta on igaveseks läinud ja me ei näe enam iial tema armsat nägu, ei kuule enam iial tema muusikat. Ta on surnud. …

Surun nimetissõrme väikesele ümmargusele armile põlve kohal. See on ainus füüsiline märk ööst, mil Rachel tapeti, ainus füüsiline vigastus, mis mulle osaks sai. Tol kohutaval päeval suri Melbourne’is vale tüdruk. Ja kuigi ma ei saa ju tegelikult soovida, et oleksin surnud Racheli asemel – ma ei ole kaugeltki piisavalt julge, et olla märter –, tean suurepäraselt, et suri parem õde.

17-aastane Kate on tüdruk, kellel on saladus. Ta õde mõrvati. Nüüd elab ta teise nime all ning teises linnas, sest peale õe surma tegi meedia tema perekonna elu põrguks. Peale seda muutub Katherine Kate’iks ja kolib teise linna elama. Et saada natukenegi hingerahu.

Siis kohtab Kate Alice’it. Elavat ning pöörast tüdrukut, kellega saavad nad väga headeks sõpradeks. Kohtub tänu Alice’ile erinevate inimestega ning hakkab ennast tasapisi jälle elavamana tundma. Aga kas Alice on tõesti nii hea sõber kui ta esialgu välja laseb paista või on kogu selle asja taga hoopis midagi muud? Sest alati ei ole Alice soe ja hea, aeg-ajalt lööb välja ka Alice’i teine, õelam pool. See on raamat rasketest valikutest (eriti kui rääkida ööst, mil mõrv juhtus), kaotusest ja püüdest edasi elada, sest maailm EI OLE õiglane.

See oli raamat, mida oli veidi raske lugeda (juba alguses oli teada, et midagi juhtub, midagi halba), aga veel raskem oli seda käest panna. Ja ükskõik mida Alice oma tegevusega saavutada ei tahaks, ta aitab Kate’il ja tema perekonnal leina tõttu takerdunud eluga tasapisi edasi minna. Olgu see tema lunastus.


Liisi

SPIOONI EI TOHI SUUDELDA Ally Carter

„Sa oled käinud väga paljudes erinevates koolides, Macey…“ „Ma ei ütleks, et neis oleks midagigi erinevat.“ Sõnad ei jõudnud veel Macey huulilt lahkuda, kui Solomoni nuga vihinal läbi õhu lendas, napilt mööda tema kohevatest juustest, otse Buckinghami otsaesise suunas. Vaid üks silmapilk. Ühel hetkel rääkis Macey sellest, kuidas kõik koolid olid täpselt ühesugused, järgmisel haaras Patricia Buckingham riiulist raamatu „Sõda ja rahu“ ning tõstis selle kibekähku näo ette. Nuga tungis raksatades nahkkaantesse.
Tükk aega oli kuulda ainult kerget üminat. Pabernuga vibreeris nagu C-nooti otsiv helihark. Siis kallutas ema end üle laua Macey poole. „Nagu sa näed, õpetame meie siin pisut teistsuguseid asju kui ülejäänud koolid.“

Cammie õpib Callagheri Erakordsete Tütarlaste Akadeemias. Kõlab nagu täiesti tavaline rikaste snoobide erakool (mida mitte nii juhuslikult arvab kogu mitteteadlik maailm), kuid seda see siiski ei ole. See on kool, kus andekad tüdrukud õpivad spioonideks. See tähendab erakordseid õpetajaid (näiteks professor Smith, kes igal aastal ilmub uue näoga, sest ta on tema enda sõnul kolmel kontinendil tagaotsitav, või matemaatikageeniusest härra Mosckowitz) ja erakordseid õppeaineid (nagu käesoleval aastal algav salaoperatsioonide tund). Ja muidugi palju erakordseid õpilasi, nagu on Cammie, tema parimad sõbrad Dex ja Liz ning uus toakaaslane Macey.

Just salaoppide tund on põhjus, miks Cammie kohtab Joshi. Täiesti tavalist poissi, kes ei tea spioonindusest ja koodimurdmisest mitte midagi. Mida teha? Kuidas käituda? Olukord lahendatakse spioonihakatistele vääriliselt. Ei pea vist ütlema, et nalja saab OI kui palju.

Esimene sõna, mis minu meelest seda raamatut iseloomustab, on LÕBUS. Cammiel on mõnus ja veidi irooniline naljasoon, mis ei jäta kedagi külmaks. Ja tal on väga lahedad sõbrad. Lugege ja saate teada!


Liisi

PS. Tegu on järjeraamatuga, mida inglise keeles juba kuus tükki olemas on. Mina jään küll igatahes järge ootama.

SILMAPIIR Patrick Modiano

Ta arvas, et on vastuse leidnud: kõigele, mida päevast päeva läbi elatakse, vajutavad oleviku ebakindlused oma pitseri. Näiteks kartis Margaret igal tänavanurgal kokku sattuda Boyavaliga, ning Bosmans omakorda hirmutava paariga, kes teda pahatahtlikult ja põlastavalt jälitas – ilma et ta oleks aru saanud, mispärast – ning oleks heameelega tal taskud tühjaks teinud, kui ta siinsamas tänaval surnud oleks, kuul südames. Kuid vaadatuna kaugemalt, aastate tagant, on olevikus läbielatavad kõhklused ja hirmutunded kustunud, nagu ragin, mis takistab kristalse muusika kuulamist raadiost.

Bosmans oli raamatupoe müüa ja algaja kirjanik, kui ta 1960ndatel kohtus Margaretiga. See oli kaua aega tagasi. Nüüd on Bosmans vana mees, keda viimasel ajal on hakanud piinama küsimused – kus on Margaret nüüd? Kas ta on veel elus? Jäänud on vaid mälestused, mida mööda rännata ning ehk naine uuesti üleski otsida.

Aeg ja selle möödumine, unustamine ja meenumine võiksid olla selle raamatu märksõnad. Segunevad olevik ja minevik, põgusalt tuuakse ära ka noore Saksamaal sündinud prantslanna Margareti vaatepunkt ning lugu. Saame lõpuks teada, miks ta kardab meest nimega Boyaval, aga õhku jääb küsimus, miks ta paistab kartvat võime ja elab sellist põgenikuelu (ei, mulle tundub, et asi ei ole ainult Boyavalis). Kõik tegelased on raamatus omamoodi salapärased, isegi põhijutustaja Bosmans ise (ka Margaret, kes ka korra sõna saab). Ja juurtetud (Margaretil puuduvad lähisugulased ning ka Bosmans ei taha tegemist teha teda jälitava paariga). „Neil kummalgi polnud elus mitte mingit tugipunkti. Ei mingit perekonda. Mitte mingit tuge.“ Sellega seoses on ka raamatu õhustik selline … salapärane ja veidi üksik.


Liisi

PS. Patrick Modiano sai tänavu Nobeli kirjanduspreemia.

ENDERI MÄNG Orson Scott Card

On hullemaidki asju kui Kolmandana sündimine, hullemaidki kui vanem vend, kes ei suuda otsustada, on ta inimene või šaakal. Lahingukool on üks neist hullematest asjadest. Aga me vajame sind. Satikad on sulle ehk ainult mäng, Ender, aga viimane kord puudus vähe, et nad oleksid meid maa pealt minema pühkinud. Nad ületasid meid nii arvult kui ka tulejõult. Ja ainus, mis meid päästis, oli see, et meil oli kõigi aegade geniaalseim väejuht. Oli see nüüd saatus, Jumala käsi või lihtsalt pime õnn, aga meil oli Mazer Rackham.

Aga praegu meil teda ei ole, Ender. … Võib-olla sa ei sobi meile ja võib-olla siiski sobid. Võib-olla sa murdud raskuste käes, võib-olla rikub Lahingukool kogu su elu, võib-olla jääd sa mind vihkama, kuna just mina tulin täna sulle järele. Aga kui on väiksemgi tõenäosus, et kui sina oled laevastikus, siis on inimkonnal paremad võimalused ellu jääda ning satikad igaveseks eemale peletada – siis ma tahaksin, et sa seda siiski teeksid. Et sa tuleksid minuga kaasa.

On tulevik ning ulmefilmide tegelikkus on käes, tulnukad võivad iga hetk saabuda Maale ning inimkonna maatasa teha ning orjastada. On toimunud kaks sissetungi, mille inimesed on suure vaevaga tagasi löönud, kuid järgmine satikate sissetung oleks inimkonna häving ja orjastamine.

Sellises maailmas elab Ender Wiggin, Kolmas, nagu teda kutsutakse. Maailmas, kus toimub range rahvaarvu kontrolli all hoidmine, on Kolmas sõimusõna. Aga valitsus oli palunud tema vanematel saada kolmas laps. Enderi vanem vend Peter on türann ja õde Valentine ainus põhjus, miks Ender koju jääda võiks ja tahaks, kui teda lahingukooli kutsutakse. Kõik kolm on erakordselt taibukad ning targad lapsed. Kuid satikatega võitlemist võetakse lahingukooli õppima ainult 6-aastaselt Ender.

Lahingukool ei ole mingi meelakkumine ning Ender peab ennast ikka ja jälle oma nooruse pärast tõestama. Sellele lisaks on veel temale pandud suured lootused ning sellega kaasnev surve.

Raamat tekitab palju huvitavaid küsimusi, näiteks kus lõpeb mäng ja hakkab päriselu? Tänapäevases arvutimänguühiskonnas asjakohased küsimused, sest kogu õppimine käib lahingukoolis läbi mängu (arvutimängud, simulatsioonid). Lisaks siis veel see, et Ender ei juhi peale lahingukooli astumist oma elu, otsused tehakse tema eest ja nagu ta ise üpris õigesti märgib, on tema vaid hüpiknukk ja tööriist Laevastiku käes. Kogu inimkonna saatus pannakse ühele kaardile – kõik või mitte midagi.

Ärge laske ennast petta sellest, et peategelane on raamatu alguses kõigest kuue aastane. Sest Ender (ega ka tema õde ja vend) ei ole tavalised lapsed, nad on ebatavaliselt targad ning arukad. See ei ole raamat, mida loevad eelkooliealised. Nagu heale ulmele kohane, tõstatab ja juhib raamat tähelepanu erinevatele tänapäeva reaalsetele probleemidele. Näiteks seesama arvutimängu teema või siis küsimus, kas inimkond üldse väärib päästmist selles ellujäämismängus. Tõsiselt hea raamat.


Liisi

PS. 2013 on raamatu järgi vändatud ka film ja mis seal muud, kui jääme raamatu järge ootama...

VÄLGUVARAS Rick Riordan

Teate, mina ei tahtnud olla poolevereline. Kui sa loed seda raamatut sellepärast, et ka sina arvad end olevat pooleverelise, siis soovitan sul selle raamatu kohe käest panna. Usu seda valet, mida iganes su ema või isa sulle su sünni kohta rääkisid, ja ürita oma normaalse eluga edasi minna.

Pooleverelise elu on ohtlik. Hirmus. Suurema osa ajast üritatakse sulle väga valusal ja ebameeldival moel otsa peale teha.

Kui sa oled tavaline laps ja sa loed seda raamatut sellepärast, et pead kogu seda lugu väljamõeldiseks – suurepärane. Lase edasi. Ma kadestan sind, sest sina võid uskuda, et seda kõike pole kunagi juhtunud.

Tervitagem Percy Jacksonit, keda visatakse järjekordsest koolist välja. Percy ei ole halb, aga temaga juhtuvad igasugused asjad. Näiteks matemaatikaõpetaja proua Dodds, kes teda tappa proovib ja keda pärast keegi ei mäleta. Selline olukord ajaks igaühel närvi püsti (või tekitab tunde, et oled veidike hull). Siis tuleb välja, et ta parim sõber on inimeseks maskeerunud saatür, tema isa on üks Kreeka jumalatest (jah, tundub, et nad on päriselt olemas) ning kogu see krempel on alles probleemide algus…

Sest järsku on Percy isal abi vaja. See saab tähendada vaid üht – retke koos saatür Groveri ning Athena taibuka tütre Annabethiga, mille käigus kohtutakse nii mõnegi tegelasega (näiteks sõjajumal Arese või Medusaga) ning jõutakse New Yorgist Hadese allilma välja.

Pikk jutt lühidalt – VÄGA HEA RAAMAT. Lugege kindlasti. Lugu on põnev ja kaasahaarav ja peategelasel (kes ise lugu jutustab) on väga hea huumorimeel ning lugu on täis Kreeka mütoloogilisi tegelasi ja legende (üks põhjustest, miks lugedes meenub just Harry Potter). Saab nalja ja põnevust ja kõike-kõike head. Ja ei tasu muretseda, kui Kreeka mütoloogiaga väga kursis ei ole, sest kõik saab ära seletatud. Loo sees muidugi.

Tundub, et üks tänapäevaseid legende on algamas. Jään põnevusega järge ootama.

Liisi

PS. Mina ei ole ainuke, kes arvab, et raamat on hea. Noorem vend luges ka raamatu rekordkiirusel läbi, sest „põnev oli“. Ja muidugi on olemas ka raamatu põhjal valminud film.

VIIMANE SOOV Andrzej Sapkowski

Hiljem räägiti, et see mees oli tulnud põhjast, Köiemeistrite torni poolt. Ta tuli jalgsi, talutades koormatud hobust päitseidpidi. Oli hiline pärastlõuna, köiepunujate ning sadulseppade kraamipoed olid juba suletud ja tänav tühi. Ilm oli soe, kuid mees kandis õlgadele heidetud musta mantlit. Ta äratas tähelepanu. [---]
Võõras polnud veel vana, kuid tema juuksed olid juba peaaegu täiesti valged. Mantli all kandis ta kulunud nahkkuube, mille kaelus ja varrukasuud olid nööritavad. Kui ta mantli seljast heitis, nägid kõik, et tal on mõõk rihmaga seljale kinnitatud. Selles polnud midagi imelikku, sest Wyzimis kandsid peaaegu kõik relva, kuid keegi ei kandnud mõõka seljal nagu vibu või nooletuppe. Ja edasi lugege ise, sest olukord läheb veidi pinevaks (ja isegi veriseks).

Igatahes oli see, mida praegu lugesite, nõidur Geralti kirjeldus. Ja kes veel ära ei tabanud, siis Geralt on selle raamatu (ning „Viimase soovi“ järje „Ettemääratuse mõõk“) peategelane. Lapsepõlvest saati eritreeningut ja kasvatust saanud nõidur rändab mööda ilma, otsides tööd (ehk koletisi, keda raha eest kahjutuks teha). Aga Geralt on südametunnistusega mees, ta ei tapa iga üleloomulikku olendit, kes teele ette jääb (ta ei ole tapamasin), vaid ainult neid, kes inimesi ohustavad. Ta ei tapa näiteks vampiiri, kes on tegelikult neetud kuningatütar, vaid päästab ta needusest (võttes oma elule suurema riski lihtsama lahenduse ehk tapmise asemel). Kõlab nagu muinasjutt, aga ei ole. Vampiiri küll enam ei ole, aga tüdruk on vaimse alaarenguga. Pole olemas täiuslikke õnnelikke lõppe.

Seoses nõiduri-ametiga tuleb ka Geraltil endal rinda pista väga paljude eelarvamuste ja alavääristava suhtumisega. Teistsugusus (lapsepõlves läbi tehtud muutused) ja tema amet tagavad paljude kitsarinnalise suhtumise (ta pole enam inimene, tal puuduvad emotsioonid jne). Kuid Geraltil on ka sõpru, kelleks tavaliselt saavad need, kes teda natukenegi tundma õpivad. Näiteks teda tihti rännakutel saatev trubaduur-naistemees Jasper (sest kangelastegudest tuleb ju lugusid luua!). Olgu ka hoiatatud, et lööminguid, kõrtse ja naisi on selles karmis loos päris palju.

Mõlemad raamatud („Viimane soov“ ja „Ettemääratuse mõõk“) on väga köitva tegevustikuga. Kohatakse erinevaid inimtüüpe ning kohati on üleloomulikud olendid inimlikumad kui inimesed. Raamatud on kokku pandud erinevatest lugudest, mis kõik on omavahel seotud, ning võib juhtuda, et kronoloogiline järjekord läheb veidi sassi (ehk loo lõpplahendus on enne loo eellugu või algust). Samas on tegu ka kahe erineva looga, nii et segadust ei teki. Minu meelest on ülesehitus hiilgav, nagu ka raamat(ud) ise. Seega – olen vaimustuses!


Liisi

PS. Arvutimäng "Witcher" on tehtud just nende samade raamatute järgi.