Ta arvas, et on vastuse leidnud: kõigele, mida päevast päeva läbi elatakse, vajutavad oleviku ebakindlused oma pitseri. Näiteks kartis Margaret igal tänavanurgal kokku sattuda Boyavaliga, ning Bosmans omakorda hirmutava paariga, kes teda pahatahtlikult ja põlastavalt jälitas – ilma et ta oleks aru saanud, mispärast – ning oleks heameelega tal taskud tühjaks teinud, kui ta siinsamas tänaval surnud oleks, kuul südames. Kuid vaadatuna kaugemalt, aastate tagant, on olevikus läbielatavad kõhklused ja hirmutunded kustunud, nagu ragin, mis takistab kristalse muusika kuulamist raadiost.Bosmans oli raamatupoe müüa ja algaja kirjanik, kui ta 1960ndatel kohtus Margaretiga. See oli kaua aega tagasi. Nüüd on Bosmans vana mees, keda viimasel ajal on hakanud piinama küsimused – kus on Margaret nüüd? Kas ta on veel elus? Jäänud on vaid mälestused, mida mööda rännata ning ehk naine uuesti üleski otsida.
Aeg ja selle möödumine, unustamine ja meenumine võiksid olla selle raamatu märksõnad. Segunevad olevik ja minevik, põgusalt tuuakse ära ka noore Saksamaal sündinud prantslanna Margareti vaatepunkt ning lugu. Saame lõpuks teada, miks ta kardab meest nimega Boyaval, aga õhku jääb küsimus, miks ta paistab kartvat võime ja elab sellist põgenikuelu (ei, mulle tundub, et asi ei ole ainult Boyavalis). Kõik tegelased on raamatus omamoodi salapärased, isegi põhijutustaja Bosmans ise (ka Margaret, kes ka korra sõna saab). Ja juurtetud (Margaretil puuduvad lähisugulased ning ka Bosmans ei taha tegemist teha teda jälitava paariga). „Neil kummalgi polnud elus mitte mingit tugipunkti. Ei mingit perekonda. Mitte mingit tuge.“ Sellega seoses on ka raamatu õhustik selline … salapärane ja veidi üksik.
Liisi
PS. Patrick Modiano sai tänavu Nobeli kirjanduspreemia.
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar