VIIMANE SOOV Andrzej Sapkowski

Hiljem räägiti, et see mees oli tulnud põhjast, Köiemeistrite torni poolt. Ta tuli jalgsi, talutades koormatud hobust päitseidpidi. Oli hiline pärastlõuna, köiepunujate ning sadulseppade kraamipoed olid juba suletud ja tänav tühi. Ilm oli soe, kuid mees kandis õlgadele heidetud musta mantlit. Ta äratas tähelepanu. [---]
Võõras polnud veel vana, kuid tema juuksed olid juba peaaegu täiesti valged. Mantli all kandis ta kulunud nahkkuube, mille kaelus ja varrukasuud olid nööritavad. Kui ta mantli seljast heitis, nägid kõik, et tal on mõõk rihmaga seljale kinnitatud. Selles polnud midagi imelikku, sest Wyzimis kandsid peaaegu kõik relva, kuid keegi ei kandnud mõõka seljal nagu vibu või nooletuppe. Ja edasi lugege ise, sest olukord läheb veidi pinevaks (ja isegi veriseks).

Igatahes oli see, mida praegu lugesite, nõidur Geralti kirjeldus. Ja kes veel ära ei tabanud, siis Geralt on selle raamatu (ning „Viimase soovi“ järje „Ettemääratuse mõõk“) peategelane. Lapsepõlvest saati eritreeningut ja kasvatust saanud nõidur rändab mööda ilma, otsides tööd (ehk koletisi, keda raha eest kahjutuks teha). Aga Geralt on südametunnistusega mees, ta ei tapa iga üleloomulikku olendit, kes teele ette jääb (ta ei ole tapamasin), vaid ainult neid, kes inimesi ohustavad. Ta ei tapa näiteks vampiiri, kes on tegelikult neetud kuningatütar, vaid päästab ta needusest (võttes oma elule suurema riski lihtsama lahenduse ehk tapmise asemel). Kõlab nagu muinasjutt, aga ei ole. Vampiiri küll enam ei ole, aga tüdruk on vaimse alaarenguga. Pole olemas täiuslikke õnnelikke lõppe.

Seoses nõiduri-ametiga tuleb ka Geraltil endal rinda pista väga paljude eelarvamuste ja alavääristava suhtumisega. Teistsugusus (lapsepõlves läbi tehtud muutused) ja tema amet tagavad paljude kitsarinnalise suhtumise (ta pole enam inimene, tal puuduvad emotsioonid jne). Kuid Geraltil on ka sõpru, kelleks tavaliselt saavad need, kes teda natukenegi tundma õpivad. Näiteks teda tihti rännakutel saatev trubaduur-naistemees Jasper (sest kangelastegudest tuleb ju lugusid luua!). Olgu ka hoiatatud, et lööminguid, kõrtse ja naisi on selles karmis loos päris palju.

Mõlemad raamatud („Viimane soov“ ja „Ettemääratuse mõõk“) on väga köitva tegevustikuga. Kohatakse erinevaid inimtüüpe ning kohati on üleloomulikud olendid inimlikumad kui inimesed. Raamatud on kokku pandud erinevatest lugudest, mis kõik on omavahel seotud, ning võib juhtuda, et kronoloogiline järjekord läheb veidi sassi (ehk loo lõpplahendus on enne loo eellugu või algust). Samas on tegu ka kahe erineva looga, nii et segadust ei teki. Minu meelest on ülesehitus hiilgav, nagu ka raamat(ud) ise. Seega – olen vaimustuses!


Liisi

PS. Arvutimäng "Witcher" on tehtud just nende samade raamatute järgi.